Enne kui lähed. Clare Swatman

Чтение книги онлайн.

      „Kõik on korras. Lihtsat vist veidi vintis.”

      „Haa, me ju alles alustasime; sa vajad natuke vastupidavust!” Sigaret suus, läheb ta valamu juurde, loputab kruusi üle, täidab veega ja toob tagasi lauale. „Näe, joo see ära.”

      Võtan kruusi, loodan, et ta ei märka mu käe värinat, ning kallan kõik korraga kurku.

      „Hakkas parem?”

      Ma noogutan „Jah, tänan.”

      „Väga hea. Ja nüüd, veel veini.” Ta läigatab natuke odavat sooja laket mu klaasi ja naeratab.

      Ed tuleb tagasi ja kobab seljakotis ringi. Jälgin teda, tean, millega ta kohe lagedale tuleb, ning siis tõmbab ta välja pudeli vodkat. „Nonii, kas keegi sooviks üht korralikku napsi?”

      Kostab kooris „Jaa!” ja ma oigan. Tahan selle ajahetke meeldejäävaks muuta, aga purjuspäi ei mäletaks hiljem midagi. Samas ei taha ma olla mingi tujurikkuja päeval, mil need inimesed mind just alles kohtasid.

      Klaasid on täidetud – jääd pole, aga keegi on leidnud pudeli dieetkokat – ning need saadetakse ringi. Võtan ühe vastu ja hoian huultel, jälgin sõprade nägusid laua ümber, püüan mitte jääda vahtima meest, keda armastan üle kõige maailmas.

      „Terviseks.” Ed tõstab klaasi ja vaatab mulle otsa ning ma tunnen, nagu vaataksid ta silmad otse minu sisse, mitte ainult otsa, ja mu nägu põleb. Tõstan klaasi, löön temaga kokku ning viimaks pöörab ta pilgu ära. Süda peksab nii kiiresti, et tunnen, nagu tõuseksin kohe toolilt lendu.

      Ülejäänud õhtu möödub joomise, naeru ja jutu hämus ning viimaks, hilja öösel, on aeg magama heita. Ma ei taha minna; mul pole aimugi, mis juhtub homme, kas näen veel kunagi Edi, või jääb see ainsaks korraks ning sel juhul ma tõepoolest ei taha magada. Ent olen väsinud ja purjus ning tean, et mul pole valikut. Kuitahes pikaks ajaks ma ka ärkvele jääksin, ei kesta päev igavesti.

      „Head ööd,” ütleb Ed, kui trepist üles jõuame.

      „Head ööd, kallis.”

      „Usu mind, nagu nats ennatlik.”

      Tõmbun tagasi ja peidan oma punased põsed juustesse. „Sorri, lissalt veits vintis. Head ööd, Edward Williams. Tore oli sinuga kohtuda.” Sirutan käe ning ta haarab sellest kinni, raputab õrnalt üles ja alla. Tema puudutus võtab mu võdisema.

      „Sinuga, Zoe Morgan, oli samuti ülim nauding kohtuda.”

      Siis laseb ta mu käe lahti, suleb enda järel ukse ja läinud ta ongi.

      2

      Esimesed ärkvel oldud hetked on möödas, kogu sündmusteahela meenumise agoonia on nüüd algse ahastuskarje asemel vaibunud pigem tuttavaks tuimaks valuüminaks ning ma laman, silmad kõvasti kinni.

      Ent mälestus eilsest taaskohtumisest Ediga ja tema puudutusest on jäänud samuti minuga ning ma soovin meeleheitlikult teada, kas see juhtub jälle, kas olen tagasi minevikus. Niisiis tõmban sügavalt hinge ja avan silmad, tõusen istuli ja vaatan ringi. Esimene asi, mida oma laia voodi jalutsis näen, on väga noor Jane, kerra tõmbunud nagu laps, sügavas unes. Ta on ikka veel riides ning ta juuksed on tuhmid ja näo külge kleepunud. Teda eirates heidan pilgu üle toa. See on minu magamistuba ülikooli teisel aastal. See on tuba, kus ma oma asjad „eile” lahti pakkisin, ja ma näen plakateid, mida olin seinale riputanud: Pop Will Eat Itself, Soundgarden, Red Hot Chili Peppers. Nurgas toolil kõrgub ilmatu rõivakuhil ning põrandal stereo kõrval vedeleb CD-sid laiali maas. Ülejäänud karbid on korralikult CD tornis virnas.