Enne kui lähed. Clare Swatman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis tuleb mulle kõik jälle meelde ning mul jääb hing teist korda kinni.

      „Kas kõik on hästi, kullake, sa läksid järsku kohutavalt kahvatuks?”

      Sirutan selga, pühin suunurgast ilanire ja noogutan.

      „Jaa, jäin lihtsalt magama, vabandust.”

      Isa laksutab keelt. „Hakkab pihta.”

      „John, jäta ta rahule.”

      „Mida? Ta on teismeline, niisugused nad ongi.” Isa osutab peaga akna poole. „Vaata, see on sinu uus kodu.”

      Piilun aknast välja, et uurida väikest maja, kus ma järgmise aasta jooksul elama hakkan. See on niisama tuttav nagu mu oma nägu ning tahes-tahtmata ma naeratan.

      Ridaelamu räämas uks on lahti ja me ronime autost välja, kui tuttav keskealine naine väljub rutakalt majast ja kõnnib mööda rada meile vastu.

      „Tere … ee?” ütleb ta, ulatab isale käe ja naeratab soojalt.

      „John,” sõnab isa, raputades tugevasti naise kätt. „John Morgan. Ja see on minu naine Sandra.”

      Naised tervitavad teineteist kättpidi ning siis pöördub ta minu poole. „No sina oled ilmselt Zoe,” ütleb ta, andes mulle tervituseks käe. „Mina olen Jane’i ema, Cara. Armas sinuga kohtuda.”

      „Tere,” pomisen, püüdes mitte välja näidata, et ma juba tean, kes ta on.

      Viime minu asjad sisse ja kuhjame kastid esimesse ettejuhtuvasse tuppa.

      „Otsin teekannu välja,” seletab ema, rebides ühelt karbilt teipi maha.

      „Pole vaja, mul on juba kannutäis valmis,” ütleb Cara, juhatades meid kööki.

      Kuni ema ja isa Caraga jutlevad, hiilin ülakorrusele, et ringi vaadata, enne kui veel mõni kohale saabub. Aga kui teise magamistoani jõuan, ahmin õhku. Seal, seljaga minu poole, teksaseid korralikult kappi riputamas, blondid juuksed kõrgel hobusesabas kiikumas, seisab keegi väga-väga tuttav. Ta pöördub vaatama, kes tuli, ning tema erakordselt noorele ja kaunile näole ilmub ilmatu lai naeratus.

      „Terekest, mina olen Jane. Sina ilmselt Zoe. Tule sisse ja võta istet. Oi, kui kusagil koha leiad.” Ta lükkab riidekuhja kõrvale, et mulle ruumi teha, ning ma istun ja üritan välja nuputada, mida öelda inimesele, keda tunnen sama hästi kui iseennast, kuid kellega nagu kohtuksin esimest korda. Jumal küll, soovin tõsiselt, et oleks vastav juhend – mis teeks asja palju lihtsamaks.

      „Tore sind viimaks näha,” ütlen ma, toetudes ebalevalt tema kitsa voodi servale.

      „Sind samuti. Lootsin, et saabud esimesena.”

      Kena, nii pidigi minema. Keegi teine ei peagi veel kohal olema. Vaatan tema toas ringi ja naeratan. „Näib, et meie kahekesi oleme ainsad tüdrukud. Huvitav, millal ülejäänud siia jõuavad?”

      Ta kehitab õlgu. „Jumal teab, aga loodame, et nad pole mingid kirvemõrtsukad.” Ta pilgutab silma ja ma naeratan talle vastu ning hetkeks sõlm mu kõhus lõtvub. See on Jane, mu parim sõber juba umbes kakskümmend aastat. Pole millegi üle muretseda. „Mis nende nimed nüüd olidki?”

      „Rob, Simon ja Ed,” vastan ma liiga kiiresti, hääl viimase nime juures kergelt katkemas, nii et Jane’i naeratus lööb viivuks kõhklema.

      Mõni hetk hiljem on tema naerunägu täies hiilguses tagasi. „Huvitav, kas me mõnega neist kudrutama ka hakkame? Tead küll, majaromantika, mis läheb üle piiri ja lõpeb sellega, et tunned end terve aasta täbaralt? Aga midagi võiks juhtuda, kas pole? Reeglina juhtubki.”

      Mu nägu leegitseb. „Jaa, vist küll.”

      Minu leigusest tagasi kohkumata pressib ta end minu kõrvale voodile ja jätkab. „Nojah, tean, et kõlan nagu iseliikuv klišee, aga mida sa õpid? Mina õpin näitekunsti. Ema ja isa tahtsid, et võtaksin mõne „korraliku” kursuse, aga ma pole piisavalt tark. Igatahes arvan, et see on tore.”

      „Prantsuse keelt ja turundust.” See kõlab surmigavalt ja ma tunnen vajadust täpsustada. „Mõtlesin, et oleks kasulik osata keelt ja lisaks midagi, millest võib saada tõsine amet.” Kehitan õlgu.

      „Oo, piigal on auahned plaanid. See mulle meeldib.” Ta tõstab riidekuhjast džempri ja hakkab seda kokku voltima. „Nonii, mis siis veel? Kuidas on muusika, filmide, hobidega? Poistega? Oled ehk salaja džässilemb lesbiline karatetšempion?”

      „Haa, kui ma vaid oleksin nii huvitav,” naeran ma. „No ei, õigupoolest olen üpris igav. Pisut nagu rokitibi …” Langetan pilgu oma riietele, ilmestamaks mõtet. „Ja natuke nagu tuupur, ja mu lemmikfilm on „Back to the Future”, kuna arvan, et ajas tagasi rännata on äge …” Jään vait, taibates oma sõnade tähendusrikkust. „Ja ei. Oma poissi pole. Ega tüdrukut.” Muidugi on poisse olnud, aga praegu tundub vale neist rääkida. „Ja sina?” lisan ma loiult.

      „Ausalt öeldes pole midagi erilist ette kanda. Ema ja isa ütleksid, et mul oli natuke nagu raisatud lapsepõlv, joomingud parkides ja unarusse jäänud koolitööd, aga kõik läks hästi, sest nüüd olen siin ja nad mõlemad võivad uhkust tunda.” Ta pööritab silmi. „Mul oli oma poiss, Rich, aga tema läks Plymouthi ja ma ütlesin talle, et pole mõtet üritada kokku jääda, nii et ei usu, et teda enam kunagi näen. Igatahes annab see mulle võimaluse kohata siin olles mõnd kena seksikat ragbimängijat, kas pole?” Ta irvitab paheliselt, aga enne kui saan võimaluse vastata, kuuleme trepilt raskeid samme lähenemas.

      Tõmbun üleni krampi, ehkki olen kindel, et see pole Ed. Mõni hetk hiljem ilmub ukse vahele pea, kena nägu, mille kohal ripub tuust tumedaid juukseid.

      See on Rob, ning teda nähes nõrgub pinge minust välja.

      „Kas võiks teiega ühineda või on see ainult tüdrukutele?” küsib ta, kui ülejäänud keha peale tuppa järgneb.

      „Astu sisse,” kutsub Jane. „Kes sina neist siis oled?”

      Rob irvitab. „Mina olen Rob,” ütleb ta. „See kena poiss.”

      Ma naeratan. Rob on tõesti kena – aga ta on ka paadunud naistemees ja jõuab enne kuu lõppu poolte rebastega magada. Pealegi pole ta Ed.

      „Tore sinuga kohtuda, kena poiss,” ütlen ma. Ta potsatab minu kõrvale voodiäärele istuma, sirutades jalad enda ette välja.

      Kuni Jane ja Rob teineteisega tutvust teevad, vaatan toas ringi: musti plekke nurgas, kus niiskus on võimust võtnud, tumedamaid ruute ja rasvaseid nakkenätsu plekke seal, kus endised plakatid on jälgi jätnud, ning mõtlen, kui uskumatuks on tänane päev kujunenud.

      Mistahes põhjusel olen ärganud üles 1993. aastas, tagasi oma kaheksateistkümneaastases elus. Kas see on pelgalt üks päev või palju pikem periood, pole mul aimu. Ega ma hooligi, sest hetkel suudan mõelda vaid ühest: Edist. Kui päev kulgeb samamoodi nagu esimesel korral – ning seni on nõnda läinud, nii et pole põhjust uskuda vastupidist –, siis kohtun peagi Ediga. Ta pole küll minu Ed, nagu ma teda praegu tunnen. Ta on Ed, keda ma esimest korda nägin: noor, seksikas, väheke ülbe Ed, kes meeldis mulle, ilma et oleksin tol hetkel temasse ülepeakaela armunud: polnud ei välgunooli ega üle toa sähvivaid sädemeid. Olin kõigest mina ja poiss, kellega esmakordselt kohtusin, ning kogu võimaluste maailm meie ees.

      Seekord СКАЧАТЬ