Enne kui lähed. Clare Swatman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pidžaamapükstest välja ja libistan selga rõivad voodi jalutsist: paari musta-valgetriibulisi sukkpükse; nendega sobiva musta kleidi, lühikese; ning vileda, lohvaka kampsuni. Vaatan end üle. Kummalisel kombel on tunne päris hea.

      Heidan pilgu öökapile. Otsin mobiili ja laksutan keelt (huvitav, kas laksutan keelt ka haiglas läbi une ja naeran, kui naljakas see võib välja paista, juhul kui keegi peaks pealt nägema?). Aasta on 1993. Mul polnud 1993. aastal mobiili. Mitte kellelgi polnud, välja arvatud ärimehed oma üüratusuurte kohmakate tellistega, mida kanti kõrva ääres. Selle asemel särab mu raadiokellal numbrinäit: 08.10.

      Suundun alumisele korrusele, et näha, mis seal toimub.

      Mäletan, kuidas ema mulle kunagi rääkis, et kui ma ära ülikooli läksin, oli ta tervelt kolm päeva järjest nutnud. Ma polnud teda kunagi uskunud. Ta polnud suurem asi nutja, minu ema, alati kõigi teiste eest hoolitsemisega liiga hõivatud, et endale härdameelsust lubada. See lihtsalt näis nii ebausutav.

      Aga kui trepist alla jõuan, piilun köögiukse prao vahelt sisse, jälgin ema minutikese, enne kui ta teab, et ma seal olen. Ta paistab nii noor, juuksed pole veel hallid, vaid tumedad, sügavpruunid. Ta tundub nii ilus. Olin unustanud, et ta kunagi niimoodi välja nägi. Taustal undab endiselt raadio. Ema võtab ühe käega pikkamisi nõudepesumasinast kausse ja taldrikuid välja, teises muljub salvrätti, millega tupsutab aeg-ajalt silmade ümbrust. Mu süda hakkab armastusest tema vastu põksuma.

      Siis laskub Becky müdinal trepist alla ja katkestab lummuse.

      „Miks sa seal seisad?” küsib ta. Vahin talle otsa, võimetu vastama. Nüüd, iga kord kui Beckyt kohtan, olen hämmingus, kui täiskasvanud ta välja paistab. Minust neli aastat noorem, olen temast alati mõelnud kui oma väikeõest, ning näha teda täielise inimesena jahmatab mind ikka ja jälle. See siin on Becky, nagu ma teda enamasti ette kujutan.

      Lisaks muidugi tõestab see veel midagi muud: Becky näeb mind, mis mingil viisil tähendab, et kogu see asi toimub päriselt.

      Vastust ootamata trügib Becky minust mööda ja kaob kööki. „Emm, kus mu hokikomplekt on?” vingub ta.

      Ema ajab end sirgu. „Kohe sealsamas, kullake,” ütleb ta, osutades korralikult triigitud riidekuhjale köögilaual. Olgu ta õnnistatud, tal on pühaku kannatus.

      Siis märkab ema mind ja naeratab hädiselt.

      „Tere, armsake, reisiks valmis, jah?”

      Niisiis ema näeb mind samuti. Muidugi. Tõmban sügavalt hinge ning naeratan talle kõhklevalt. Tavaliselt oleksin kohmanud talle midagi kerglast nagu: „Jaa, ei jõua ära oodata, millal siit minema pääsen.” Ent olles näinud, kui häiritud ta hetk tagasi oli, pole mul selleks südant. „Jepp, kõik on pakitud,” ütlen ma, märgates alles nüüd ema paistes silmi. Astun sammu lähemale ja teen talle kalli. Ta näib üllatunud ning tal kulub viivuke aega, et vastata. Aga kui hingan sisse tema lillelõhnalist seepi, taban end igatsusega mõtlemas, kui lihtne elu kunagi oli. Oleks asjad veel samamoodi. Kui kõik, millest mõelda, oleks vaid lahkumine kodust, mida süüa hommikueineks, kuidas leida uusi sõpru.

      Tõmbun eemale ning märkan põgusat kulmukortsu ema näol. Ta ilmselt imestab, miks ma teda embasin. Teismeline mina ei käitunud niimoodi – tal oli kaugelt liiga palju iseendaga tegemist märkamaks, et ema on kurb, kaugelt palju tõenäolisemalt ta eiraks teda täielikult ja pööraks ennemini ta kena korras köögi segi, kui seisataks ja kallistaks teda paljalt sellepärast, et ta paistis olevat rööpast väljas.

      Teismelisena käitumine saab olema paras pähkel. Ma lihtsalt pole enam too inimene. Aga ma püüan hakkama saada.

      Astun eemale ja täidan kannu veega.

      „Teed?” küsin üle toa.

      „Jah, palun, kullake.”

      „Jaa,” uriseb Becky, kes seisab kuivainekapi kõrval ja kühveldab hommikuhelbeid karbist suhu, nagu poleks kuu aega süüa saanud.

      Ma klõpsan lülitit, siis panen teekotid tassidesse, enne kui vajun raskelt laua taha istuma ja ootama, kuni vesi keema tõuseb.

      „Kus isa on?” Olen suremas soovist teda taas näha.

      „Ah, lippas just välja lehte tooma.” Ema teeb õhus sõrmedega jutumärgid. Me kõik teame, et kui isa lippab välja „lehte tooma”, tähendab see, et ta teeb salaja suitsu. Ta tuleb tagasi ja haiseb suitsu järele ja särgitaskus pungitab suitsupakk, aga me kõik teeme näo, nagu ei teaks, ja tema teeb samuti näo, nagu me ei teaks. Ma ei tea, miks me sellega vaeva näeme. Pööritan silmi ja jälgin, kuidas ema köögis askeldab. Ta avab sahtleid, nühib kujuteldavaid plekke köögilaual, kummardub ja korjab üles helbed, mis on maandunud Becky jalge ette.

      „Ära korista tema järel, ta on täiesti võimeline seda ise tegema.” Osutan helbereale, mille Becky on endast järele jätnud nagu Hans ja Grete.

      „Jää vait.” Becky näib olevat maruvihane.

      „Pole midagi, kullake, teen seda heameelega. Ma nagunii koristan.”

      „Aga …” hoian end tagasi. Ma ei suuda vaadata, kuidas ema koheldakse nagu teenijat, aga tean täpselt, et tegin ise sedasama, niisiis hammustan keelt. Tõusen hoopis püsti, täidan tassid veega, lisan igasse piima, magustajat emale, tüki suhkrut Beckyle ja võtan ainult piimaga tassi endale.

      „Soovid midagi hommikueineks, kullake?”

      Pea tuikab ja ma masseerin seda kergelt.

      „Ei, tänan. Võtan parem tee üles kaasa ja sean end valmis.”

      „Olgu. Näeme hiljem. Aga ära kauaks jää, isa tahab teele asuda.”

      Noogutan ja suundun ülakorrusele, asetan teetassi ettevaatlikult põrandale voodi kõrvale. Siis heidan uuesti pikali. Mul on tarvis natuke mõelda.

      Ma ei tea, kui palju mul õnnestub seda päeva veel näha, ent veider on teada ette, mis juhtub järgmiseks. Paari tunni pärast tõstame ema ja isaga minu vähesed kimpsud ja kompsud autosse, lehvitame hüvastijätuks Beckyle, kellel lubati koju jääda, et ta saaks hokitrenni minna ja sõpradega linnas lõunat süüa, siis saabun Newcastle’isse, süda hirmust vasardamas, kui läbi tundmatute tänavate sõidame. Õige maja juurde jõudnud, tõstame pakid autost välja ning siis jäetakse mind täiesti üksi, esimest korda elus, ainult mina ja mu majakaaslased.

      Ja just siinkohal saan ma nagu puuga pähe, nii kõvasti, et õhust jääb puudu ja mul õnnestub hädavaevu hingata. Uskumatu, et selle meenumiseks kulus nii kaua aega.

      See päev – vähemasti too päris päev – oli esimene kord, kui kohtasin Edi. Minu Edi, keda olen viimased kaks kuud lõputult taga nutnud, kelle surm on jätnud mind maha murtuna, segaduses ja vihasena.

      Pööran end külili ja haaran kõhust kinni, neelan kuginal õhku.

      Kas see võiks … julgen vaevu mõtet sõnastada …

      Kas see võiks tähendada, et pärast kaht kuud leina, tunnet, justkui oleks mu süda rinnust välja kistud; soovunelmat puudutada habemetüügast ta lõual, lükata juuksetutt silmilt, heita käed ümber ta päevitunud kaela ja tõmmata ta kõvasti enda vastu, saan võimaluse teda uuesti näha?

      Olen selle võimaluse pärast minestuse äärel.

      Suudan vaevu uskuda СКАЧАТЬ