Enne kui lähed. Clare Swatman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Mida sina arvad?” Võpatusega olen tagasi nüüdses, et näha, kuidas Jane ja Rob mind vastust oodates lootusrikkalt silmitsevad.

      „Vabandust, olin miilide kaugusel. Mida sa ütlesid?” Loodan, et kumbki ei märka värinat mu hääles.

      „Kas otsime üles kohaliku kõrtsi?” küsib Rob. „Teeme ühe kiire pindi, enne kui teised siia jõuavad?”

      „Hea mõte.” Vajan joobnu kuraasi, mis aitaks järgnevaid tunde üle elada. Alkohol on just see, mis tarvis. Tõusen kähku püsti. „Viin ainult oma kraami tuppa, enne kui ema ja isa lahkuvad.”

      Longime trepist alla ja jätame hüvasti, kui isa on mu kastid Jane’i kõrvaltuppa tassinud.

      „Ole tubli, kullake.” Ema kallistab mind kõvasti ja ma tunnen, kuidas pisarad taas silmadesse valguvad. „Vaata, et sa mulle helistad, ja tule varsti koju meid vaatama.”

      „Aga mitte väga varsti. Ma teen sinu toast kodumajutuse, hommikusöögiga.” Isa irvitab, kui mind kähku embab, siis lehvitan neile järele, ning nad sõidavad ära, jättes mind maha minu uude ellu. Ma saan hakkama. Elan taas tudengielu. Pealegi ainult ühe päeva – ja võib-olla just päeva, millele olen lootnud ajast, mil kaotasin Edi.

      „Olgu, hakkame minema,” ütlen ma, tõmban sügavalt hinge sisse, kleebin näole naeratuse ning me kolmekesi marsime mööda sissetallatud rada lähedal asuvasse pubisse.

      Kui end pöörduksest läbi pressime, tabab mind üllatuslikult nostalgialaks. Ma pole siin nii ammu käinud ning mälestused tulevad tulvana. Näen vaimusilmas Edi piljardilaua ääres, kulm kipras, kui ta keskendub musta kuuli auku ajamisele, pooltühi õllekann lauaserval ootel. Meenub, kuidas Jane jäi nii purju, et kukkus toolilt maha, tõmbas end nurgas kerra ja vajus sügavasse unne. Ma peaaegu kuulen Blind Meloni „No Rain” plaadimasinas, mida sageli mängisime, toppides sisse lõputult münte, et lemmiklugusid kuulda. Ent kogu selle täiesti naeruväärse olukorra kiuste ning hoolimata halvast eelaimusest järgneva suhtes, voogab minust läbi ootamatu soojalaine, kui võtan lauas koha sisse, et veeta õhtupoolik nende inimestega – minu vanimate sõpradega, kellega olen just äsja tutvunud.

*

      Kolm tundi hiljem oleme majas tagasi. Simon on kohale jõudnud ning pärast kiiret tutvumist jätkame köögikappide omavahel ärajagamist pudeli odava veini saatel, mille olime koduteel poest kaasa haaranud. See maitseb nagu värvikaabits, kuid rahustab närve.

      Väljas hakkab pimenema ning ma tean, mida see tähendab. Peagi jõuab kohale Ed. Tunnen, kuidas sõlm rinnus kokku tõmbub.

      Ma pole veel päriselt leppinud tõsiasjaga, et ei näe Edi enam kunagi, ent kusagil sügaval südames tean, et nii on, ning minus äratab õudust, et ta nägu mu mälestustes hakkab juba tuhmuma, kuitahes meeleheitlikult ma ka ei püüaks seda seal alal hoida. Näen näo kontuure, võin neid vaat et näpuotsaga üle joonistada. Aga ma ei suuda manada silme ette tema silmade kuju, nina täpseid tõuse ja langusi ega aamori vibu kaarte kõrgust ülahuulel, ja see on mind hulluks ajanud. Ma pole kindel, kas suudan end vaos hoida, kui näen teda uuesti kõigi nende inimeste silme all. Kuidas ma teda vaatan, ilma et tohiksin puutuda, või veel hullem, talle kaela viskuda. Kuidas ma sellega toime tulen?

      Odava plastkella osutid valamu kohal tiksuvad monotoonselt edasi; kraan tilk, tilk, tilgub järelejätmatult kraanikaussi. Tunnen, kuidas käed tõmbuvad higiseks ja pea on paks. Minuni kandub jutuvada, aga ma blokeerin selle, keskendun hoopis sisse ja välja, sisse ja välja hingamisele, rinnakorvi tõusule ja langusele, südame tungivale tümpsumisele. Soovin vaid, et saaks juba sellega ühele poole.

      Ja siis äkki, nagu vastus mu palvetele, kostab vali koputus uksele ning enne kui keegi jõuab avada, paiskub köögiuks valla ja seal on Ed, suu kenal näol kõrvuni.

      Veri tulvab pähe ja ma kardan, et minestan.

      Ümberringi puhkeb palavikuline sagin, kui kõik hüppavad püsti teda tervitama, aga mina jään paigale, silmad suunatud ta pea kõrvale õhku, liiga ehmunud, et talle otsa vaadata. Ent viimaks olen siiski sunnitud, ja kui ma pilgu jõuga otse temale suunan, tunnen, nagu oleksin saanud hoobi makku. Oh, jumal küll. See ongi tema, ta on tõepoolest siinsamas.

      Tõusen püsti ja liigun vaikselt tooli taha, haaran kõvasti korjust kinni lootuses, et see hoiab mind kukkumast. Ja siis vaatan teda uuesti, püüdes iga tolli temast endasse imada. Eresiniste silmade ees tumedad juuksesalgud, mida ta käega ühtepuhku eemale lükkab, liigutus nõnda tuttav, et teeb haiget. Ta näeb nii noor välja, ja ma ei suuda uskuda, et kui me päris esimest korda kohtusime, polnud ma üldse temasse armunud.

      Praegu tunnen, nagu oleks mu süda rinnust välja rebitud ja terve toatäie sõprade silme alla üles riputatud. Olen sellesse mehesse armunud, aga mu süda on murtud, sest ta on läinud ja ma tean, et see siin võib olla ainus võimalus teda taas näha. Ometi ei saa ma talle öelda, mida tunnen.

      Vähemalt mitte sõnadega. Aga küllap ta mõistab, hetkel, mil ta mulle silma vaatab, näeb ta kindla peale kõike, mida oleme üheskoos jaganud? Ei või olla, et ta ei näe sidet meie vahel? Pean rõhutama selle silmapilgu tähtsust, sest see võib olla minu ainus võimalus.

      Niisiis hingan sügavalt sisse, pühin käe kleidi külge kuivaks, astun ettepoole, sirutan käe välja ja pingutan, et see väga ei väriseks. „Mina olen Zoe,” ütlen ma. „Armas sinuga kohtuda.”

      Ja kui ta mu käe enda omasse võtab, toimub minu ümber plahvatus.

      „Sinuga on samuti armas kohtuda,” ütleb ta nii, et sügav hääl puurib otse südamesse. Hoian ta kätt oma peos viivu kauem kui tarvis ja tunnen, kuidas selle soojus mulle naha alla poeb. Ta tunneb seda, ma tean, et tunneb, ja ma vaatan talle sügavalt silma. Ent siis katkestab lummuse järjekordne koputus ning ta vabastab õrnalt käe ja pöördub sinna, kus ukse vahelt hakkab paistma üks nägu.

      Ed lööb õitsele, paneb käe kaitsvalt ümber uustulnuka õlgade ja tõmbab teda enda poole, pilk täis armastust. Naine on pikk ja sale, tema lühike soeng on stiilne ja silmad soojad. On selge, et ta jumaldab Edi, ning et see tunne on vastastikune.

      „Teie kõik, see siin on mu ema. Ema, need siin on nad kõik.” Ta viipab käega suursuguselt üle toa ja me pomiseme oma tervitused. Aga mina suudan mõelda vaid päevale, mil seisime Susaniga kõrvuti Edi matusel, jälgisime, kuidas kardin tema kirstu ümber koomale tõmbub, ning pakkusime teineteisele jagatud leinas tuge.

      „Ema tahtis veenduda, et ma kuhugi ära kadumata kohale jõudsin, on ju nii, ema?”

      Susan kallutab pead ja naeratab vabandavalt. „Jah, kahju küll, et tüli teen, aga teate isegi. Tahan olla kindel, et mu pojukesega on kõik okei.”

      Ta naeratab, sellal kui Ed oigab, aga ma tean, et salamisi on mees ema tulekust elevil. Sel ajahetkel on too ainus naine maailmas, keda ta armastab.

      „Aga ta ei jää kauaks, ega ju, ema?”

      „Ei, ära muretse, ma ei taha teid segada.” Ta kiikab veinipudeli poole laual. „Pealegi pole kindel, kas mu magu sellele siin vastu peaks.”

      Ed pööritab silmi ja ema naeratab, seesama üleannetu naeratus nagu mehelgi, kui ta arvab, et on nalja visanud. „Vabandust, hakkan parem minema, enne kui ta mu maha lööb.” Ta haagib oma käekoti õlale ja annab Edile musi, ning mu kõht tõmbub kadedusest krampi. Annaksin kõik, et meest kohe praegu suudelda.

      Aga ma varun kannatust; pean lihtsalt ootama.

      „Tore oli teid kõiki näha,” СКАЧАТЬ