Kosmosehoovused. Isaac Asimov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hiljem tuli arst välja tema juurde, et teda pikalt ja kulmu kortsutades silmitseda. Ta tundis end ebamugavalt, sest doktor oli ju mõisnik, mis sest, et pidas vastuvõttu siin All-Linnas. Kuid pilk, millega too talle ülalt alla vaatas, oli pehme, isegi lahke. Mees pühkis käed hoolikalt rätikusse, mille siis rämpsukogujasse viskas, kuigi rätik tundus Valona jaoks täiesti puhta ja kasutuskõlbulikuna.

      „Millal sa kohtasid seda inimest?”

      Ta oli arstile rääkinud. Kõnelenud väga ettevaatlikult, ilma üksikasjadeta, polnud rääkinud mitte midagi ei Residendi ega ka patrulli kohta.

      „See tähendab, sa ei tea temast midagi?”

      Naine raputas pead. „Mitte midagi sellest, kes ta varem oli.”

      „Seda inimest on töödeldud psühhosondiga. Kas sa tead, mida see tähendab?”

      Alguses oli ta pead raputanud, seejärel aga vaikselt sosistanud:

      „See on see, mida tehakse hullumeelsetega, kas jah, doktor?”

      „Samuti kurjategijatega. Et nende mõistust ravida või muuta neis seda, mis sunnib neid varastama või tapma. Kas sa saad aru?”

      „Kuid Rik pole mitte kunagi midagi varastanud,” läks Lona näost tulipunaseks.

      „Sa kutsud teda Rikiks?” See näis doktorit lõbustavat. „Kust tead sa seda, mida ta tegi enne, kui sina temaga kohtusid? Tema seisukorra põhjal on seda praegu väga raske öelda. Näha on vaid, et sondeerimine on olnud sügav ja töö võrdlemisi toores. Pole võimalik aru saada, milline mõistuse osa on täielikult eemaldatud, milline aga šokiga ähmastatud. See tähendab, et ajapikku tuleb osa ta mõistusest tagasi – nagu rääkimine –, aga mitte kõik. Teda peab hoidma järelvalve all.”

      „Ei, ei! Ta jääb minuga! Ma hoolitsen tema eest hästi, doktor!”

      Arst oli kulmu kortsutanud, kuid lausunud veel pehmema häälega kui enne:

      „Jah, kuid sinu peale ma just mõtlesingi, tütarlaps. Võib-olla pole temast eemaldatud kogu kurjust. Sa ju ei soovi, et ta sulle kunagi hiljem liiga teeks?”

      Sel hetkel oli õde Riki kohale talutanud, rahustades teda hellitava pominaga nagu vastsündinut. Rik oli käe otsaette asetanud ja seosetul pilgul ringi vaadanud, kuni ta pilk oli peatunud Valonal. Mees oli käed välja sirutanud ja nõrgalt karjatanud:

      „Lona!”

      Valona oli tema juurde sööstnud, kõvasti kallistanud, ta pea oma õla vastu surunud ja seejärel doktorile otsa vaadanud: „Ta ei tee mulle liiga, mis ka ei juhtuks.”

      „Ja siiski peab temast ette kandma. Ma ei kujuta ette, kuidas tal õnnestus sellises seisundis viibides üldse järelvalve alt pääseda.”

      „Tähendab, ta võetakse minult ära, doktor?”

      „Kardan, et jah.”

      „Palun, doktor, ärge tehke seda.” Ta oli võtnud oma käekoti, kus olid kõik ta viis krediidiühikut, viis sädelevat rahatükki. „Võtke, doktor. Ma hoolitsen tema eest. Ta ei tee kellelegi liiga.”

      Doktor oli pikalt raha silmitsenud. „Sa oled veskitööline, eks ole?”

      Ta noogutas.

      „Palju sulle nädalas makstakse?”

      „Kaks koma kaheksa ühikut.”

      Doktor hüpitas raha kõlinal käes ja andis siis tagasi. „Võta need, tüdruk. Ma ei võta seda vastu.”

      Lona oli löödult raha tagasi võtnud ja küsinud: „Sa ju ei räägi kellelegi, doktor?”

      Kuid doktor ütles: „Ma pean. Selline on seadus.”

      Tagasiteel oli Lona sõitnud poolpimesi ja aeglaselt, Riki meeleheitlikult ja tugevasti enda vastu surudes.

      Nädal hiljem märkas Lona hüpervideos teadet ühe doktori hukkumisest katastroofis, kui üks kohalikest energiakiirtest katkes. Nimi oli talle tuttavana tundunud ning öösel oma toas viibides oli ta seda paberil kirjapanduga võrrelnud. Nimed olid kokku langenud.

      Ta kurvastas, sest doktor oli olnud hea mees. Nime oli ta saanud kord ühelt teiselt veskitööliselt – et on olemas selline mõisnik, kes aitab, kui tõesti häda käes on. Ta oli olnud hädas ja doktor oli aidanud. Ent rõõm varjutas Lona muret – doktoril ei olnud aega Rikist ette kanda. Vähemasti ei tulnud mitte keegi kunagi külla asja uurima.

      Hiljem, kui Riki mõistus oli juba selgem, oli ta talle jutustanud doktorist ning sellest, mida too oli rääkinud. Ta tahtis, et Rik jääks külla ja oleks ohutus kohas.

*

      Rik raputas Lonat, teda taas käesolevasse hetke tuues.

      Ta ütles: „Kas sa ei kuule mind? Ma ei võinud olla kurjategija, kui mul oli nii tähtis töö.”

      „Aga kui sa ikkagi midagi valesti tegid?” alustas Lona kõhklemisi. „Isegi kui sa olid nii tähtis mees, nagu sa ilmselt olid. Isegi mõisnikud…”

      „Olen kindel, et ma ei teinud. Aga mõistad ju, et pean selle välja uurima, et ka teised usuksid. Teisiti ei saa. Pean veskist ja külast ära minema ja enda kohta rohkem teada saama.”

      Valona tundis, kuidas paanika temas kasvab. „Rik! See on ohtlik! Isegi kui sa analüüsisid Eimiskit, miks on see sedavõrd oluline, et sellest rohkem teada saada?”

      „Sest mulle meenus veel üht-teist.”

      „Ja mis sulle veel meenus?”

      „Ma ei taha sulle ütelda,” sosistas Rik.

      „Sa pead kellelegi ütlema. Muidu võid selle uuesti unustada.”

      Ta haaras naisel käest: „See on õige. Aga sa ei ütle kellelegi, eks, Lona? Sinust saab minu mälu – juhuks, kui ma unustan?”

      „Muidugi, Rik.”

      Rik vaatas ringi. See maailm oli imeilus. Valona oli talle kunagi rääkinud, et Ülemises Linnas, mõned miilid neist kõrgemal, oli hiigelsuur helendav kiri:

      „FLORINA – GALAKTIKA KÕIGE KAUNIM PLANEET”

      Ning praegu ringi vaadates suutis ta seda uskuda.

      „See, mis mulle meenus, on kohutav. Kuid kui mulle kord midagi meenub, siis on see tõsi. See meenus mulle täna õhtul, just nüüd.”

      „Jah?”

      Rik vaatas teda ainitise pilguga, silmis õudus:

      „Kõik sellel planeedil on hukkumisele määratud. Kõik, kes elavad sellel planeedil, peavad surema.”

      2. Resident

      Myrlyn Terens võttis parasjagu riiulist raamatfilmi, kui ukse taga helistati. Mehe näo üsna ümarad jooned olid rõhutatult järelemõtlikud, kuid nüüd see ilme kadus ja asendus palju tavalisema ilmetu ettevaatusega. Kohmanud umbmääraselt käega läbi hõrenevate punetavate juuste, hõikas ta valjusti:

      „Üks hetk.”

      Ta СКАЧАТЬ