Kosmosehoovused. Isaac Asimov
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kosmosehoovused - Isaac Asimov страница 5

Название: Kosmosehoovused

Автор: Isaac Asimov

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Историческая фантастика

Серия: Sündmuste horisont

isbn: 9789949578702

isbn:

СКАЧАТЬ igal juhul sarnase sünnipäraga, omaks filme. Mingil viisil kergendas see nende endi mõtete hämarolekut. Ja siiski ei sobinud filme avalikult näidata.

      Filmide nägemine oleks võinud asjad ära rikkuda. See oleks võinud sulgeda nende niigi liiga kinnised suud. Nad oleks võinud kelkida oma Residendi raamatutega, aga kui nad neid tegelikult näeksid, oleks Terens võinud nende silmis liiga mõisnikuna paista.

      Muidugi pidi asja varjama ka mõisnike eest. Oli äärmiselt ebatõenäoline, et mõni mõisnik ta majast ette teatamata lihtsalt läbi astuks, kuid kui keegi peaks sisenema, olnuks suure filmikogu nähtavale jätmine kahtlemata veidi mõtlematu. Ta oli Resident ja tal olid omad privileegid, kuid polnud mõistlik nendega uhkeldada.

      Ta hõikas uuesti:

      „Ma tulen!”

      Resident suundus kiirustamata ukse poole, triikides käigu pealt oma tuunika kaelust. Isegi ta riietus oli mõisnike riietuse moodi. Mõnikord ta peaaegu unustas, et oli sündinud Florinal.

      Ukselävel seisis Valona March. Naine tegi kniksu ja langetas aupaklikus tervituses pea.

      Terens avas ukse pärani: „Tule sisse, Valona. Istu. Öörahu aeg on ammu käes. Loodan, et patrull sind ei näinud?”

      „Ei usu, et nägid, Resident.”

      „Loodame. Su toimik ei ole just päris plekitu.”

      „Jah, Resident. Ja ma olen väga tänulik selle eest, mida oled minu heaks varem teinud.”

      „Pole tänu väärt. Võid siia istuda. Soovid ehk midagi süüa või juua?”

      Valona seadis end tooliserval sisse, selg kramplikult sirge. Ta raputas pead. „Ei, tänan, Resident. Olen juba söönud.”

      Oli hea tava pakkuda külaelanikule keelekastet. Polnud kombeks pakkumine vastu võtta. Terens teadis seda ega käinud rohkem peale. Ta ütles:

      „Nii, mis siis lahti on Valona? Taas Rik?”

      Valona noogutas, kuid ei kibelenud täpsustama.

      Terens sõnas: „Kas tal on veskis probleeme?”

      „Ei, Resident.”

      „Siis jälle peavalud?”

      „Ei, Resident.”

      „Noh, Valona, ega sa ju taha, et ma jäängi arvama, milles asi?” lausus ta vaikselt. Ta pilk muutus teravaks: „Räägi nüüd välja, muidu ma ei saa sind aidata. Aga abi sa ju vajad, nagu paistab.”

      „Jah, Resident,” pahvatas Valona. „Kuidas ma seda ütlen? See kõlab nii rumalalt.”

      Terens surus maha impulsi teda õlale patsutada, sest ta teadis, et naine vajuks sellest veel rohkem kössi. Valona istus nagu alati, peites oma suuri käsi kleidivoltidesse, kuid Resident märkas, et naine mudib neid närviliselt.

      „Ükskõik, mis see oleks, ma kuulan.”

      „On sul meeles, Resident, kui tulin ja rääkisin linnadoktorist ja sellest, mida ta mulle ütles?”

      „Jah, Valona, ma mäletan. Ja veel mäletan ma sedagi, et keelasin sul edaspidi teha midagi sellist ilma minult nõu küsimata. Kas sina seda mäletad?”

      Valona silmad läksid suureks. Oli võimatu unustada, kui vihane Resident oli olnud. „Ma ei tee enam kunagi midagi säärast, Resident. Ma tahtsin vaid meenutada, et lubasid teha kõik, et Riki edaspidigi minu juures hoida.”

      „Aga seda ma ju teengi. Tähendab, patrullijad tundsid tema vastu huvi?”

      „Oh, ei… Resident, tähendab sinu arvates nad võivad küsida?”

      „Ma olen veendunud, et mitte.” Ta hakkas kannatust kaotama: „Noh, Valona, räägi, milles on asi!”

      Naise silmad läksid märjaks. „Resident, ta räägib, et peab minu juurest ära minema. Palun, kas sa saad teda ümber veenda?”

      „Miks ta tahab sinu juurest ära minna?”

      „Ta räägib, et mäletab igasuguseid asju.”

      Terens kummardus järsult ettepoole ja oleks äärepealt tüdrukul käest haaranud.

      „Igasuguseid asju? Milliseid?”

*

      Terensi mälus elustus päev, mil Rik leiti. Ta oli märganud poisikestesumma ühe niisutuskanali kaldal, just küla piiril. Nad olid läbilõikavalt kisanud: „Hei! Resident! Resident!”

      Ta oli jooksma hakanud. „Mis viga on, Rasie?” Külla saabudes oli ta võtnud vaevaks laste nimed selgeks õppida. See aitas emadega hästi läbi saada ja tegi niimoodi esimesed kuud lihtsamaks.

      Rasiel tundus vastik olevat. Ta osutas mingile valgele liigutavale hunnikule enda jalge ees.

      Seal oli midagi valget ja vingerdavat. See oli Rik. Poisid üritasid talle läbisegi seletada ja ta sai sellest aru, et nad olid mänginud mingit mängu, mis sisaldas jooksmist, peitmist ja luuramist. Nad üritasid talle seletada, kuidas see mäng läinud oli, ja olid omavahel vaidlema läinud, kes parasjagu „võitis”. Muidugi polnud sel mingit tähtsust.

      Rasie, kaheteistaastane musta peaga poisiklutt, oli kuulnud nuuksumist ja ettevaatlikult lähemale hiilinud. Ta oli arvanud leidvat mingi looma, näiteks põlluroti, mida oleks tore olnud taga ajada. Ta oli leidnud Riki.

      Kõiki poisse näis see veider vaatepilt omal viisil kohutavalt ligi tõmbavat – täiskasvanud mees, peaaegu alasti, sülg suust tilkumas ja end halisedes ja nutta tihkudes saamatult kägarasse kiskumas. Hetkeks olid ta silmad kohtunud Terensi omadega ning pilk oli muutunud nagu pisut mõtestatumaks. Siis oli ta aga käe tõstnud ja pöidla suhu pistnud.

      Keegi poistest oli naerma hakanud: „Resident, näedsa, ta lutsib ju pöialt!”

      Maas lebavat keha oli raputanud äkiline karjatus. Nägu tõmbus punaseks ja kortsuliseks, seejärel oli aga kostnud vaikset pisarateta tihkumist, kuid pöial oli jäänud kindlalt suhu. See oli nüüd märg ja roosa, võrreldes ülejäänud porise käega.

      Terens oli eneselt tardumuse raputanud: „Vaat mis, poisid, lõpetage nüüd see mööda kõrdipõldu traavimine ja taimede tallumine. Ise teate, mis juhtub, kui istandusetöölised teid sellelt tabavad. Minge kohe laiali ning vaikige sellest kõigest. Hei, sina – Rasie! Jookse õige doktor Jencuse juurde ja las ta tuleb kohe siia.”

      Ull Jencus oli lähim vaste doktorile, mis selles asulas olla võis. Ta oli ammustel aegadel olnud õpipoisiks tõelise arsti juures All-Linnas ning need teadmised olid ta vabastanud töötamisest põllul või veskis. Ta polnud päris lootusetu ja üht-teist ravida siiski mõistis – oskas mõõta temperatuuri, anda tablette, süstigi teha ning kui probleem osutus liiga tõsiseks, õigustada arusaadavalt ka hädalist reisi linna arsti juurde.

      Loomulikult pomisesid juhatajad omaette nina alla ja süüdistasid Jencust aeg-ajalt vandenõudes ja salasepitsustes, et inimesed töölt ära saata, kuid mõned ägedad pimesoolepõletikud ja ühe seljaaju meningiidi avastamine olid olnud ta tegevusele piisavaks õigustuseks.

      Doktor Jencus oli aidanud Terensil leitud inimene maaliikurisse upitada ja võimalikult märkamatult asulasse tuua. СКАЧАТЬ