Kosmosehoovused. Isaac Asimov
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kosmosehoovused - Isaac Asimov страница 6
Название: Kosmosehoovused
Автор: Isaac Asimov
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая фантастика
Серия: Sündmuste horisont
isbn: 9789949578702
isbn:
„Kardan, et ei tea.”
„Ta ei oska isegi kõndida. Ta on nagu väike laps. Ta tuli siia tuua. Mulle tundub, et… Ei, olen päris kindel, et ta on oma mälu kaotanud. Niipalju, kui ma aru saan, on ta imiku tasemel.”
„Ehk on see mingi haiguse tagajärg?”
„Minu arvates küll mitte. Võimalik, et tegemist on mingi psüühilise häirega. Kuid ma olen psühhiaatrias täielik võhik, säärased haiged saadan ma Linna. Oled teda varem näinud, Resident?”
„Ma viibin siin alles esimest kuud.”
Jencus oli ohates taskurätiku välja otsinud.
„Mnjah. Vana Resident – vaat tema oli alles täitsamees. Hoidis meid hästi. Mina elan siin juba peaaegu 60 aastat, kuid mul polnud juhust seda tüüpi mitte kunagi näha. Arvatavasti oli ta pärit teisest asulast.”
Jencus oli juba loomu poolest lihav mees ja istuv eluviis oli seda niivõrd süvendanud, et ta lõpetas tavaliselt iga vähegi pikema sõnavõtu puhkimisega, üritades suure punase taskurätikuga edutult laupa kuivatada.
„Aga vaatame, mida ütleb patrull.”
Patrull oli loomulikult kohale ilmunud. See oli vältimatu, sest poisid rääkisid oma vanematele ja need järgmistele. Ega seal külas ju palju ei juhtunud ja selge, et toda lugu rääkisid kõikvõimalikes versioonides kõik, kes ükskõik kus ükskõik mis asjaoludel kohtusid. Muidugi kuulis sellest ka patrull.
Niinimetatud patrullijad olid Florina Patrulli liikmed. Nad polnud florinalased ega ka Sarki mõisnike kaasmaalased. Nad olid lihtsad palgasõdurid, kellega võis arvestada korda pidamisel selle raha eest, mis nad said, ja kuna nad polnud ise florinalased, ei seganud neid töös veresidemed.
Neid oli kaks ja nendega oli kaasas üks veski eestöölistest, kah oma pisikest tähtsust täis. Seadusesilmad olid vaadanud igavlevalt ja ükskõikselt Riki poole. Arutu töllakas võis olla osa nende tööst, aga kindlasti mitte põnevaim osa.
Üks neist pöördus eestöölise poole. „Noh, kaua tuleb oodata, et kuulda, kes ta sihuke on?”
See raputas energiliselt pead. „Ma pole teda kunagi näinud. Ta pole siitkandist.”
Patrullija pöördus Jencuse poole. „Oli tal mingeid pabereid?”
„Ei. Tal oli ainult mingi räbal ümber. Põletasin selle infektsioonide vältimiseks ära.”
„Mis tal viga on?”
„Arutu, niipalju kui mina aru saan.”
Siis oli Terens vahele astunud ja patrullijad eemale kutsunud. Kuna neil polnud vähimatki viitsimist asjaga tegeleda, eemaldusid nad meeleldi. See, kes oli küsimusi esitanud, pani oma märkmiku ära. „Olgu, see pole isegi mainimist väärt. See pole meie asi. Saage tast ise kuidagi lahti.”
Ja nad läksid minema.
Eestööline jäi maha. See oli tedretähnilise näo, punaste juuste ja suurte kohevate vuntsidega mees. Ta oli olnud eestööline juba viis aastat ja vastutus, mida ta seega kandis – et veski normi täidaks – oli temasse oma jälje jätnud.
„Kuulge, midagi peab ette võtma. Kogu rahvas räägib sellest, selle asemel et tööd teha.”
„Peaks ta linna haiglasse saatma,” ütles Jencus oma taskurätikut voltides. „Mina ei saa midagi teha.”
„Linna! Haiglasse!” ahastas eestööline. „Kes selle eest maksab? Kes arved tasub? Ta pole ju meie oma?”
„Ei, niipalju kui mina tean,” tunnistas Jencus.
„Siis miks meie peame maksma? Uurime välja, kelle oma ta on. Las see maksab.”
„Ja kuidas me selle välja uurime?”
Eestööline mõtles. Pistis isegi keele suust välja, et sellega ülahuule kohevat karvkatet silitada. „Saame tast lihtsalt lahti. Nagu patrull soovitas.”
Terens segas vahele. „Kuule! Kuidas sa seda mõtled?”
„Ta võiks surnud olla. See oleks halastus.”
„Sa ei saa tappa elavat inimest.”
„Noh, ütle sina siis mulle, mida temaga teha?”
„Kas keegi külaelanikest ei saaks tema eest hoolitseda?”
„Kes tema eest hoolitseks? Sina?”
Terens ignoreeris nii ilmset ülbust. „Mul on teised kohustused.”
„Nii on kõigil. Ma ei saa veskist kedagi ära anda selle aruta eluka eest hoolitsemiseks.”
Terens ohkas ja lausus pisut õelalt: „Vaata, eestööline, kui sa sel kvartalil mingil põhjusel plaani ei täida, võin ma ju mõista, et sellepärast, et üks su töölistest hoolitseb selle vaesekese eest, ja ma kaitsen sind mõisnike ees. Vastasel korral mina küll ei tea, miks sa plaani ei täida, kui sul juhtub niimoodi minema.”
Eestööline põrnitses teda mornilt. Resident oli külas olnud vaid kuu, aga juba kippus sekkuma nende ellu, kes olid seal elanud terve oma elu. Aga tema selja taga seisavad mõisnikud. Temaga jonnimine lõppeb varem või hiljem halvasti. „Aga kes võiks tema eest hoolitseda.” Ta peast käis läbi kohutav kahtlus. „Mina ei saa. Mul on kolm last ja naine on haiglasevõitu.”
„Ma kindlasti ei taha teda sulle kaela jätta.”
Terens vaatas aknast välja. Pärast patrulli lahkumist oli sosistav rahvahulk häbelikult lähemale pressinud. Enamik neist olid noored, ent oli ka lähimate põldude töölisi ja vaba vahetuse veskitöölisi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.