Kosmosehoovused. Isaac Asimov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõisnikud inspekteerima. Ta polnud neid kunagi lähedalt näinud, kuid kord puhkuse ajal oli ta käinud Linnas ja näinud kaugelt uskumatult suursuguseid olendeid. Mõnikord oli veskitöölistel lubatud kuulata, kuidas räägivad väga haritud inimesed. Nad rääkisid teistmoodi, hulga sujuvamalt, pehmemalt ja pikemate sõnadega.

      Lona oli ehmatanud, kui Rik esimest korda kõnelema hakkas. Sõnad olid tulnud ootamatult, seni oli Rik ainult niuksunud peavalust. Need kõlasid imelikult. Lona proovis talle õpetada õiget aktsenti, aga see ei aidanud.

      Sellest peale ta oligi hirmul, et mees hakkab mäletama liiga palju ja läheb tema juurest ära. Ta oli kõigest Valona March, hüüdnimega Suur Lona – suur tugevate jalgade ja tööst punetavate kätega tüdruk. Tüdruk, kellel ei olnud lootustki leida endale meest. Tal jäi vaid üle nukralt põrnitseda poiste poole, kui need teda ignoreerisid jõudepäevade pidusöökidel. Nendega itsitamiseks ja silmade tegemiseks oli ta liiga suur.

      Tal polnud kunagi lootust hellitada ja hoida oma last. Üksteise järel olid kõikidel teistel naistel sündinud lapsed, tema võis vaid ennast neile ligemale pressida, et heita pilk punastele krimpsus silmade ja kummisarnaste suukestega karvututele olenditele.

      „Sina oled siis järgmine, Lona.”

      „Millal sul laps sünnib, Lona?”

      Tal jäi vaid vaikides eemalduda.

      Ning siis oli ilmunud tema ellu Rik – ka imik omal kombel. Teda oli vaja sööta, ümbritseda hoolitsusega, kanda teda välja päikese kätte, kussutada magama, kui teda peavalu vaevas, kaitsta.

      Lapsed jooksid karjudes ja naerdes nende ümber. Nad karjusid: „Lonal on peigmees, Lonal on peigmees! Suurel Lonal on loll peigmees Rik!”

      Hiljem, kui Rik tegi oma esimesi samme (nagu oleks ta tõepoolest aastane, mitte nagu tegelikult – näiteks kolmekümne ühene) ja seejärel üksi, ilma saatjata külatänavatel kõndis, oli Lona olnud tõepoolest uhke. Kuid lapsed jooksid ja karjusid ta ümber, tundes lõbu, et täiskasvanud mees kardab nende kisa ja kilkeid ning vaid vingub ja haliseb, endal silmad hirmu täis. Siis oli Lona pidanud lapsed minema kihutama ja mõnikord teinud seda mitte kõige hellemal kombel.

      Ja tema rusikaid kartsid isegi täiskasvanud. Sel päeval, kui ta Riki esimest korda vabrikusse tööle tõi, sirutas ta ainsa hoobiga põrandale oma meistri, kes nende kohta midagi ebasündsat ütelda söandas. Veskinõukogu trahvis teda nädala palga ulatuses ning tahtis saata ka Linna mõisnike kohtusse, kuid Resident oli sekkunud ja andnud teada, et tegu oli olnud provokatsiooniga.

      Seepärast tahtis ta, et Rik ei mäletaks. Ega püüaks meenutada. Ta teadis, et ei suuda talle midagi pakkuda: temast oli egoistlik tahta, et Rik jääks abituks ja nõrgamõistuslikuks. Ta polnud lihtsalt kunagi veel sellisel määral kellelegi vajalik olnud. Ning ta kartis tagasipöördumist oma üksindusse.

      Naine küsis:

      „Oled sa kindel, et sulle tuli meelde, Rik?”

      Nad peatusid põldude keskel. Loojuv päike hakkas tasapisi punetama, nii et vesi niisutuskanalite malelauavõrgustikus heikles juba purpurselt; tasapisi andis endast märku õhtune tuulevinu.

      „Jah. Ma võin usaldada oma meenutusi, Lona, kui need naasevad. Sa tead seda. Sina näiteks ei õpetanud mind rääkima, eks? Mulle meenus ise, õige?”

      „Jah,” tunnistas Lona vastumeelselt.

      „Nüüd ma mäletan ka neid aegu enne rääkimahakkamist, kui sa mu põllult leidsid. Kogu aeg tuleb uusi asju meelde. Ma mäletan, kuidas sa tõid mind siia põldudele enne, kui ma rääkima olin õppinud. Eile meenus, kuidas sa püüdsid kõrdikärbse ja näitasid seda mulle. Sa hoidsid seda peos ja lasid sõrmede vahelt vaadata, kuidas see pimedas oranžilt ja lillakalt sähvib, kuid ma naersin ja tõmbasin su käed lahti ja see lendas minema ja mina hakkasin nutma. Ma ei teadnud siis, et see on kõrdikärbes, ei teadnud üldse midagi, kuid see kõik on mul meeles. Sa ju ei rääkinud mulle seda, ega ju, Lona?”

      Naine raputas pead.

      „Seega juhtus see päriselt, eks? Ma mäletan neid asju, mis on tegelikult olnud.”

      „Jah, Rik.”

      „Ja nüüd tuleb mulle meelde, milline ma olin varem. Mul ju pidi olema see „varem”, eks, Lona?”

      „Pidi olema” – selle mõtte juures muutus Lona süda raskeks. See oli teine „varem”, hoopis teistsugune maailm. Ta teadis seda, sest ainuke sõna, mida Rik ei suutnud meenutada, oli „kõrt”. Tema, Lona, pidi seda talle õpetama. Õpetama sõna, mis Florinal tähendas õigupoolest kõike – mis oli kõige tähtsam siin maailmas.

      „Mida sa mäletad?” küsis naine siis.

      Riki erutus vaibus äkitselt. Ta kõhkles:

      „See ei ole eriti arusaadav, Lona. Ainult seda, et mul oli töö, ning ma tean, milline. Parimal juhul – ma tean seda osaliselt.”

      „Mis töö?”

      „Ma analüüsisin Eimiskit.”

      Lona pöördus järsult tema poole, et talle silma vaadata. Korraks tõstis ta ka käe, et katsuda mehe otsaesist, kuni too ärritunult eemale tõmbus.

      „Sul on jälle peavalud, Rik? Sul pole juba nädala peavalusid olnud.”

      „Kõik on korras. On tüütu sellest mõelda.” Ja nähes ilmet naise näol, lisas ta kiiresti: „Ma ei tahtnud öelda, et sa mind tüütad, Lona. Lihtsalt ma tunnen end hästi ega taha, et sa muretseksid.”

      Lona ilme selgineski. „Mida tähendab „analüüsima”?” Mees teadis sõnu, mida tema ei teadnud. Ta tundis aukartust mõtte ees, kui haritud too kunagi pidi olema.

      Rik mõtles hetke. „See tähendab nagu lahti võtmist. Tead, umbes nagu sorteerija lahtivõtmine, et järele vaadata, miks skannerikiir ei fokuseeru.”

      „Ahah. Aga, Rik, kuidas saab olla töö mitte midagi analüüsida? See pole töö!”

      „Ma ei öelnud et ma ei analüüsinud midagi, ma ütlesin, et analüüsisin Eimiskit. Suure tähega.”

      „Kas see pole üks ja seesama?” Nüüd see algab, tundis naine end rumalana. Varsti pöördub Rik vastikusega kõrvale.

      „Ei, muidugi mitte.” Mees ohkas sügavalt. „Ma kardan, et ei suuda sulle seletada. See on kõik, mida ma mäletan. Kuid ma tunnen, kui tähtis see töö oli. Ei või olla, et ma olin kord kurjategija!”

      Valona võpatas. Ta poleks kunagi tohtinud talle seda rääkida. Ta ütles endale, et ta oli meest hoiatanud tema enda kaitseks, kuid nüüd ta tundis, et ta oli tahtnud meest kõvemini enda külge siduda.

*

      See juhtus siis, kui ta oli esimest korda kõnelema hakanud. Oli hakanud rääkima nii ootamatult, et Lona oli ehmunud. Ta polnud julgenud isegi Residendiga nõu pidada. Esimesel vabal päeval oli ta võtnud viis ühikut oma eluvarudest – sel polnud tähtsust, sest kunagi ei saa olema meest, kes ta kaasavara seisu uuriks – ja viinud Riki Linna doktori juurde. Tal oli nimi ja aadress paberitükile sirgeldatud, kuid isegi selle abil oli tal kulunud kaks kohutavat tundi, enne kui ta oli leidnud õige ehitise tohutute Ülemist Linna üleval hoidvate sammaste vahelt.

      Ta oli nõudnud läbivaatust ning arst oli teinud igasuguseid kummalisi asju kardetavate СКАЧАТЬ