Salakaebaja. Джон Гришэм

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli finantskriisi üle elanud ja seda hakati turustama uuele sihtrühmale, eri rassist noortele peredele. Hugo ja Verna Hatch olid siia maja ostnud viis aastat tagasi, kui neil sündis teine laps. Nüüd, nelja lapsega, oli nende 200-ruutmeetrine bangalo ülerahvastatud. Kolimine suuremasse majja ei tulnud aga kõne alla. Hugo aastapalk oli 60 000 dollarit, nagu ka Lacyl, aga kui Lacy oli vallaline ja suutis natuke sellest summast säästa, siis Hatchid elasid palgapäevast palgapäevani.

      Pidutseda neile aga meeldis ja suvel oli Hugo peaaegu igal laupäeval basseini ääres grillimas, külm õlu peos, küpsetas burgereid ja rääkis sõpradega jalgpallist, sel ajal kui lapsed vees sulistasid ja naised varju alla hoidsid. Lacy ühines daamidega ja pärast tavapäraseid tervitusi suundus basseinimajja, kus Verna oli imikuga jahedas. Pippin oli ühekuune ja seni osutunud väga tujukaks lapseks. Lacy käis mõnikord Hatchi lapsi hoidmas, et vanemad saaksid veidi hinge tõmmata. Lapsehoidjaid polnud tavaliselt keeruline leida. Mõlemad vanaemad elasid kolmekümne miili raadiuses. Nii Hugo kui Verna olid pärit suurtest suguvõsadest, kus leidus lugematul hulgal tädisid, onusid ja nõbusid ning kunagi polnud puudust dramaatikast ega konfliktidest. Lacy kadestas seda turvatunnet, mis niisuguse hõimuga kaasas käis, aga oli samas tänulik, et ei pea ise nii paljude inimeste ja nende probleemide vastu huvi tundma. Vahetevahel läks Vernal ja Hugol lastega abi tarvis, aga sugulastest püüdsid nad hoiduda.

      Lacy võttis Pippini sülle ja Vera läks jooke tooma. Last kiigutades jälgis Lacy rahvast õuel: läbisegi mustad, valged, latiinod ja asiaadid, kõik väikeste lastega noored pered. Siin oli kaks juristi peaprokuratuurist, mõlemad Hugo sõbrad õigusinstituudi ajast, ja veel üks jurist, kes töötas osariigi senatis. Vallalisi siin ei liikunud ja tutvumise väljavaateid ei olnud, kuigi Lacy seda ei oodanudki. Ta käis kohtingutel harva, sest sobilikke või talle meelepäraseid mehi oli vähe. Tal oli minevikus olnud üks inetu lahkuminek, kohutav tüli, mida ta veel ligi kaheksa aastat hiljem endaga kaasas kandis.

      Verna tuli tagasi kahe õllega ja võttis Lacy vastas istet. Ta sosistas: „Miks ta alati vaikseks jääb, kui sina teda hoiad?”

      Lacy naeratas ja kehitas õlgu. Kolmekümne kuueselt mõtles ta iga päev, kas ta kunagi ka omaenda last süles hoiab. Ta ei osanud sellele vastata, aga aeg tiksus ja ta kartis, et tema šansid jäävad järjest õrnemaks. Verna paistis väsinud, Hugo samuti. Nad olid tahtnud omale suurt peret, aga kas neli last pole tõesti liig mis liig? Lacy ei julgenud sellest juttu teha, aga tema jaoks oli vastus ilmselge. Neil kahel oli olnud õnne, et nad pääsesid ülikooli – esimestena oma suguvõsas – ning nad unistasid, et saavad oma lastele samasuguseid võimalusi pakkuda. Aga kuidas nad seda ette kujutavad, et neil õnnestuks tasuda nelja lapse õppemaks?

      Verna ütles vaikselt: „Hugo räägib, et Geismar on teile mingi suure juhtumi andnud.”

      Lacy oli üllatunud, sest Hugo hoidus alati veendunult töö- ja pereelu kokku segamast. Pealegi rõhutas KHN arusaadavatel põhjustel konfidentsiaalsust. Mõnikord hilisõhtul pärast paari õlut naersid nad kolmekesi mõne uurimisaluse kohtuniku arutu käitumise üle, aga kunagi ei nimetatud kedagi nimepidi.

      Lacy ütles: „See võib olla suur, aga sellest ei pruugi ka midagi kooruda.”

      „Ta ei ole mulle palju rääkinud, ta ei räägi kunagi palju, aga ta paistab natuke murelik. Imelik on see, et ma pole kunagi teie tööd eriti ohtlikuks pidanud.”

      „Meie ka mitte. Me pole relvastatud politseinikud. Me oleme kohtukutseid väljastavad juristid.”

      „Ta ütles, et tahaks endale relva. See teeb mind tõsiselt rahutuks, Lacy. Sa pead mulle lubama, Lacy, et te midagi ohtlikku endale kaela ei võta.”

      „Verna, ma luban. Kui mul peaks tekkima tunne, et tahaks endale ka relva, siis panen ameti maha ja otsin uue töökoha. Ma pole elu sees relvast tulistanud.”

      „Noh, minu maailmas – meie maailmas – on relvi liigagi palju ja neist sünnib liiga palju koledusi.”

      Pippin, kes kõik see veerand tundi magas, tõi äkitselt kuuldavale kriiske. Verna sirutas käed tema järele ja ütles: „Oh seda last küll.” Lacy andis ta üle ja läks endale burgerit võtma.

      4

      Kui Myers viimaks ühendust võttis, palus ta Lacyl ilmuda samasse kohta − St. Augustine’i jahisadamasse. Kõik oli nagu ennegi – samasugune lämbe ilm ja niiske õhk, sama sildumispaik kai kaugemas otsas; Myersil oli isegi seesama lilleline särk seljas. Kui nad laeval päikesevarjus sama puust laua taga istusid, jõi Myers pudelist sama marki õlut ja hakkas rääkima.

      Tema tegelane Omar oli päriselus mees nimega Vonn Dubose ja põlvnes tõepoolest ühest neist algsetest gangsteritest, kes alustasid oma tempe kalarestorani tagaruumis Forrest City lähistel Arkansases. Tolle emapoolne vanaisa oli restorani omanik, kes aastaid hiljem politseihaarangus surma sai. Isa poos ennast vanglas üles või vähemalt ametliku raporti kohaselt leiti ta pooduna. Mitmesugused arvukad onud ja nõbud olid samamoodi otsa leidnud ja jõuk oli võrdlemisi kokku kuivanud, kuni Vonn avastas peibutava tuluallika Lõuna-Florida kokaiiniäris. Mõned head aastad seal veetnud, oli tal juba küllalt vahendeid, et oma väike grupeering taas jalule tõsta. Praeguseks lähenes ta seitsmekümnendale eluaastale, elas kusagil rannikupiirkonnas ning tal ei olnud seaduslikku aadressi, pangaarvet, juhiluba, sotsiaalkindlustuskoodi ega passi. Kui Vonn kasiinoga kullasoont tabas, vähendas ta oma jõuku tasapisi vaid käputäie „nõbudeni”, et kassa kallal oleks vähem sõrmi. Ta tegutses täiesti anonüümselt ja peitis end offshore-firmade taha, mida kõiki haldas üks teatud advokaadibüroo Biloxis. Nappide tunnistuste kohaselt oli ta päris rikas, kuid elas tagasihoidlikult.

      „Olete te temaga kunagi kohtunud?” küsis Lacy.

      Myers muigas seepeale halvakspanevalt. „Ärge olge rumal. Keegi ei kohtu selle mehega, mõistate? Ta elab varjus, umbes nagu minagi vist. Te ei leia Pensacola kandist kolme inimestki, kes tunnistaksid, et nad tunnevad Vonn Dubose’i. Mina elasin seal nelikümmend aastat ega kuulnud temast enne, kui mõne aasta eest. Ta tuleb ja läheb.”

      „Aga tal pole passi,” ütles Hugo.

      „Kehtivat passi. Kui ta ükskord vahele peaks jääma, leitakse tema juurest pool tosinat valepassi.”

      1936. aastal määras Indiaani Asjade Büroo privileegid Tappacola reservaadi väikesele hõimule, keda oli Loode-Floridas umbes nelisada inimest. Suurem osa neist elas kolkahüttides Brunswicki maakonna soode keskel. Hõimul on kolmesaja-aakrises reservaadis, mille föderaalvalitsus moodustas kaheksakümmend aastat varem, midagi peakorteri taolist. 1990. aasta paiku oli Lõuna-Florida võimas seminolide hõim, nagu ka paljud teised Ameerika hõimud, enda jaoks avastamas kasiinoäri võlusid. Samal ajal asusid Vonn ja tema jõuk Tappacola reservaadi naabruses odavalt maad ostma. Mingil hetkel üheksakümnendate alguses – keegi täpselt ei teadnud, sest need vestlused on ammust aega maha vaikitud – pakkus Dubose Tappacola hõimule tehingut, mis oli liiga hea, et olla tõsi.

      „Treasure Key,” pomises Hugo.

      „Õige. Põhja-Florida ainus kasiino ja mugavalt kõigest kümne miili kaugusel kümnendast osariikidevahelisest kiirteest lõunas ja kümme miili randadest põhjas. Täisteenusega kasiino, avatud kakskümmend neli tundi ööpäevas, Disney stiilis lõbustused kogu perele, osariigi suurim veepark, korterid müügiks, liisimiseks, kindlaks perioodiks kaasomandisse, valik on teie. Tõeline meka nendele, kes armastavad hasartmänge või tahavad päikese käes lustida, ning mugav asukoht kahesaja miili raadiuses elava viie miljoni elaniku jaoks. Käibenumbreid ma ei tea, sest indiaanlased, kes kasiinosid peavad, ei anna kellelegi aru, aga arvatakse, et Treasure Key küünib vabalt poole miljardi dollarini aastas.”

      „Me СКАЧАТЬ