Salakaebaja. Джон Гришэм

Чтение книги онлайн.

      „Seda küll.” Ettekandja tõi joogid lauda ja kadus. Myers võttis lonksu ja alustas: „Kõik sai alguse umbes viiskümmend aastat tagasi. Oli üks lõdvalt seotud kurikaelte rühm, kes tegutses mitmel pool Arkansases, Mississippis ja Louisianas, kus iganes mõni šerif pistist võttis. Põhiliselt tegeldi salaalkoholi, prostitutsiooni, hasartmängude ja muude selliste, võib öelda, vanamoeliste pattudega, aga selle juurde kuulusid halastamatud jõuvõtted ja laipadest puudust ei tulnud. Valiti välja soine paik kusagil baptistide erakla lähedal, soovitavalt osariigi piiril, ja pandi äri püsti. Kohalikel sai alati mingi aja pärast mõõt täis, nad valisid uue šerifi ja kõrilõikajad tegid minekut. Ajapikku seadsid nad end sisse Mississippi rannikul Biloxi ja Gulfporti ümbruses. Need, kes niisama kuuli ette ei jäänud, said süüdistuse ja saadeti vanglasse. Kaheksakümnendate alguseks olid peaaegu kõik algsed jõuguliikmed kadunud, aga noorema põlvkonna tegelastest olid mõned veel järel. Kui hasartmängud Biloxis legaliseeriti, lõi see nende ärisse suure augu. Nad kolisid Floridasse ja leidsid uue ahvatleva tuluallika fabritseeritud maamüügitehingute näol, vahendades peale selle ka hämmastava vaheltkasuga kokaiini. Raha tuli kõvasti, nad organiseerusid ümber ja neist moodustus grupeering, mida nimetatakse rannikumaffiaks.”

      Hugo raputas pead. „Ma olen Florida põhjaosas üles kasvanud, siin kolledžis ja õigusinstituudis käinud ning terve elu siin elanud, kusjuures viimased kümme aastat kohtute korruptsiooni uurinud, aga rannikumaffiast pole ma seniajani midagi kuulnud.”

      „Nad ei tee endale reklaami ja nende nimed ei jõua ajalehte. Ma kahtlen, kas ühtegi selle jõugu liiget on viimase kümne aasta jooksul arreteeritud. See on väike võrgustik, väga kompaktne ja distsiplineeritud. Karta on, et enamik liikmeid on veresugulased. Tõenäoliselt oleks keegi sellesse jõuku praeguseks sisse imbunud, selle vahele võtnud ja kõik vangi saatnud, kui poleks esile tõusnud ühte tegelast, kellele ma antud hetkel panen nimeks Omar. Kaheksakümnendate keskel viis Omar jõugu Lõuna-Floridasse, mis tollal oli kokaiiniäri tulipunkt. Mõne aasta vältel sujus neil kõik hästi, aga siis ristati piigid mingite kolumbialastega ja põrgu läks lahti. Omar sai kuulist haavata. Tema vend samuti, ainult et surmavalt, ja ta surnukeha pole kunagi leitud. Nad põgenesid Miamist, aga mitte Floridast. Omar on kuritegelik geenius ja umbes kakskümmend aastat tagasi hakkas teda köitma idee kasiinodest indiaanlaste territooriumidel.”

      „Miks see mind ei üllata?” pomises Lacy.

      „Just nimelt. Nagu te küllap teate, on Floridas praegu üheksa indiaanlaste kasiinot, neist seitse kuulub seminolidele, mis on ülekaalukalt suurim hõim, ning ainult iga kolmas kasiino on föderaalvalitsuse poolt tunnustatud. Seminoli kasiinode kogukäive ulatub nelja miljardini aastas. Omar ja tema poisid ei suutnud sellele ahvatlusele vastu panna.”

      Lacy ütles: „Nii et teie loos on organiseeritud kurjategijad, indiaanlastest kasiinoomanikud ja üks kaabakas kohtunik – kõik ühes pundis koos?”

      „Nii võib lühidalt kokku võtta küll.”

      „Aga FBI jurisdiktsioon ulatub ka indiaanlaste aladele,” ütles Hugo.

      „Jah, ja FBI pole kunagi üles näidanud erilist entusiasmi, et indiaanlasi mis tahes seaduserikkumiste eest taga ajada. Pealegi, härra Hatch, palun kuulake hoolega, sest ma kordan, et ma ei tee FBI-ga tegemist. Neil pole fakte. Minul on ja ma räägin teiega.”

      „Millal me tervet lugu kuuleme?” küsis Lacy.

      „Niipea, kui teie ülemus, härra Geismar annab rohelise tule. Rääkige temaga, andke talle edasi, mis ma olen öelnud, valgustage teda kõigist ohtudest, et ta neist kindlasti aru saaks, ja kui ta ütleb mulle telefoni teel, et Kohtute Haldamise Nõukogu võtab mu ametlikku kaebust tõsiselt ja uurib seda põhjalikult, siis täidan kõik tühikud, niipalju kui võimalik.”

      Hugo trummeldas sõrmenukkidega vastu lauda ja mõtles oma perekonna peale. Lacy vaatas, kuidas järjekordne kalmaarilaev pikkamisi läbi sadama liikus, ja mõtles, mida Geismar sellest kõigest võiks arvata. Myers silmitses neid ja tal hakkas neist isegi pisut kahju.

      3

      Kohtute Haldamise Nõukogu ametiruumid võtsid enda alla poole kolmandast korrusest Tallahassee kesklinna neljakorruselises büroohoones kahe kvartali kaugusel Kapitooliumist. See „sviit” lõhnas iga nurga alt kokkutõmmatud ja kahaneva eelarve järele – alates kulunud ja narmendavatest vaipadest ja kitsastest, vanglat meenutavatest akendest, millel kuidagimoodi õnnestus suurem osa päikesevalgusest kõrvale juhtida, kuni ruudukujuliste laeplaatideni, mis olid aastakümnete sigaretisuitsust endistviisi plekilised, ning seinu katvate odavate riiuliteni, mis õõtsusid ja kõverdusid paksude toimikute ja unustatud memorandumite all –, rääkimata ilmselgest tõsiasjast, et antud ametkonna tegevus ei olnud kuberneri ega seadusandja silmis just pakiline prioriteet. Iga aasta jaanuaris oli KHN-i kauaaegne direktor Michael Geismar sunnitud, müts peos, Kapitooliumisse kõmpima ja vaatama, kuidas esindajatekoja ja senati komiteed riigipirukat jagavad. Lömitamine oli nõutav. Ta küsis alati natuke rohkem dollareid ja sai natuke vähem. Selline oli direktori elu ametkonnas, mille olemasolust suurem osa võimuesindajaid polnud kuulnudki.

      Nõukogu koosnes viiest valitsuse poolt ametisse nimetatud liikmest, kelleks olid enamjaolt pensionile läinud ning kuberneri soosingus kohtunikud ja advokaadid. Nad tulid kokku kuus korda aastas, et kaebused üle vaadata, kohtuprotsessi meenutavaid istungeid läbi viia ning Geismarilt ja tema töötajatelt värsket informatsiooni saada. Ta vajas rohkem töötajaid, aga raha polnud. Tema kuus uurijat – neli Tallahassees ja kaks Fort Lauderdale’is – töötasid keskeltläbi viiskümmend tundi nädalas ja peaaegu kõik otsisid salamisi uut töökohta.

      Geismari kabinetist tänavanurga kohalt avanes vaade – kui ta seda silmitseda soovis, mida juhtus harva – teisele samasugusele punkrilaadsele ehitisele, mis oli isegi kõrgem, ning selle taga mitmesuguste valitsushoonete segapudrule. Tema kabinet oli avar, sest ta oli lasknud seinad maha lõhkuda ja lisanud pika laua, mis oli KHN-i koduks olevate kambrite ja bokside labürindis ainuke nõupidamistelaud. Kui nõukogu pidi töö asjus kokku tulema, siis selleks puhuks laenati Florida ülemkohtu hoone konverentsiruumi.

      Täna oli laua ümber neli inimest: Geismar, Lacy, Hugo ja KHN-i salarelv, muldvana juristiabi nimega Sadelle, kes isegi seitsmekümnele eluaastale lähenedes oli võimeline tohutul hulgal materjale läbi uurima, ja vähe sellest – ka kõike meelde jätma. Kolmekümne aasta eest oli Sadelle lõpetanud õigusinstituudi, kuid advokatuuri eksamil kolm korda läbi kukkunud ja sestap jäädavalt juristiabi rolli määratud. Kunagine kõva suitsetaja – suure osa suitsuplekkidest akendel ja lagedel saab süüks panna temale – oli viimased kolm aastat võidelnud kopsuvähiga, kuid polnud seni veel täit nädalatki haiguslehel olnud.

      Laud oli kaetud paberitega, paljud neist lehtedest olid kokku klammerdamata ning kollaste esiletõstude või punaste parandustega. Hugo ütles: „Mees rääkis enda kohta tõtt. Oleme suhelnud Pensacola kontaktisikutega, kes tundsid teda ajast, kui ta advokaadina töötas. Hea maine ja puha, vähemalt enne, kui ta süüasja kaela sai. Ta on see, kes ta väidab end olevat, kuigi uue nimega.”

      Lacy lisas: „Vanglakaristuse ajal käitus laitmatult. Veetis Texase föderaalvanglas kuusteist kuud ja neli päeva ning suurema osa ajast juhtis vangla õigusraamatukogu. Ehtne vanglaadvokaat, aitas mitmel sõbral apellatsioonikaebust esitada ja võitis kahele isegi ennetähtaegse vabastuse, kuna nende advokaadid olid kohtuprotsessi vussi ajanud.”

      „Ja süüdimõistmine?” küsis Geimar.

      Hugo vastas: „Kaevusin üsna sügavale ja võin Myersi juttu kinnitada. FBI ajas taga kinnisvarahaid nimega Kubiak, kes oli Californiast ümber asunud ning tegelnud kakskümmend aastat Destini ja Panama City ümbruses kinnisvaraarendusega. Nad said ta kätte. Ta kannab СКАЧАТЬ