Salakaebaja. Джон Гришэм

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Nüüd, kus nad olid esimesed viis minutit koos istunud, tekitasid kõik Mixi väljaütlemised üksnes küsimusi juurde. Lacy oli ikka veel tõre, et teda lõuna ajal nii pikalt oodata lasti, ja ka esmamulje mehest ei meeldinud talle. Ta ütles: „Hea küll, härra Mix, nüüd me Hugoga jääme vait. Teie hakake rääkima. Jutustage meile oma lugu ja kui sellesse jäävad suured lüngad, mis sunnivad meid pimeduses kobama ja ehku peale minema, siis hakkab meil igav ja me läheme koju. Te olite telefonis juba niigi puiklev ja meelitasite mind siia. Nüüd rääkige.”

      Mix vaatas naeratades Hugole otsa ja küsis: „On ta alati nii järsk?”

      Hugo ei naeratanud, kuid noogutas jaatavalt. Ta toetas käed lauale vaheliti ja ootas. Lacy pani pastaka kõrvale.

      Mix neelas lonksu õlut ja alustas: „Töötasin kolmkümmend aastat advokaadina Pensacolas. Väike firma – meid oli enamasti viis-kuus advokaati. Omal ajal laabus kõik kenasti ja elu oli ilus. Üks mu esimesi kliente oli arendaja, lennukas tegelane, kes ehitas kortereid, eramuid, hotelle, kaubanduskeskusi – sellist tüüpilist Florida värki, mis üleöö püsti pannakse. Ma ei usaldanud seda meest, aga ta teenis nii suurt raha, et lõpuks neelasin sööda alla. Ta kaasas mind mõningatesse tehingutesse, väikesed tükid siit ja sealt, ning mõnda aega see kõik toimis. Hakkasin unistama rikkaks saamisest, mis vähemasti Floridas võib kaasa tuua tõsiseid probleeme. Mu sõber võltsis raamatupidamist ja võttis võlgu üle igasuguste piiride, millest mina midagi ei teadnud. Selgus, et tal olid mingid fiktiivsed laenud ja tegelikult oli üldse kõik fiktiivne, ning FBI langes oma patenteeritud RICO-seadusega talle mürinal peale ja pool Pensacolat sai süüdistuse kraesse, mina kaasa arvatud. Paljud kõrvetasid näpud – arendajad, pankurid, maaklerid, advokaadid ja muud sulid. Te pole sellest tõenäoliselt kuulnud, sest te jälgite kohtunikke, mitte advokaate. Igatahes mina lõin vedelaks, lasin nagu kooripoiss keelepaelad valla, jõudsin kokkuleppele, tunnistasin end ühes petuskeemis süüdi ja veetsin kuusteist kuud föderaalvanglas. Kaotasin litsentsi ja sain palju vaenlasi. Nüüd hoian madalat profiili. Taotlesin ennistamist advokatuuri ja sain litsentsi tagasi. Praegusel ajal on mul üksainus klient ja temast me nüüd rääkima hakkamegi. Küsimusi on?” Ta võttis tühjalt toolilt markeerimata toimiku ja ulatas selle Lacyle. „Siin on taustainfot minu kohta. Ajaleheartiklid, minu kokkulepe kohtuga, kõiksugu asjad, mida teil võib vaja minna. Praegu ajan ma ausat äri või vähemalt niivõrd ausat, kui see eksvangi puhul võimalik on, ja kõik, mida ma räägin, on tõsi.”

      „Kus te praegu tegutsete?” küsis Hugo.

      „Mu vend elab Myrtle Beachis ja juriidiliseks asjaajamiseks kasutan tema aadressi. Carlital on eluase Tampas ja osa posti laekub sinna. Muidu aga elan sellel laeval. Mul on telefonid, faks, WiFi, väike dušinurk, külma õlut ja kena naine. Olen õnnelik. Tiirutame ümber Florida, Keysi, Bahama. Pole paha pensionipõlv, kõik puha tänu onu Samile.”

      „Miks teil klient on?” küsis Lacy toimikust välja tegemata.

      „Tema ma sain ühe oma vana sõbra kaudu, kes teab mu kahtlast minevikku ja arvab, et ma rasvase tasu eest kaasa mängin. Tal on õigus. Mu sõber otsis mu üles ja veenis seda juhtumit vastu võtma. Ärge küsige kliendi nime, sest ma ei tea seda. Mu sõber on vahetalitaja.”

      „Te ei tea oma kliendi nime?” küsis Lacy.

      „Ei tea ega tahagi teada.”

      „Kas me peaksime küsima, mispärast, või lihtsalt sellega leppima?” küsis Hugo.

      „Lünk number üks, härra Mix,” lausus Lacy. „Ja lüngad ei lähe läbi. Rääkige meile kõigest või me läheme ära ega võta siit midagi kaasa.”

      „Olge rahulikud, eks?” ütles Mix ja rüüpas õlut. „See on pikem jutt ja selle peale kulub üksjagu aega. Loos on hunnik raha, hämmastavat korruptsiooni ja mõningaid päris ilgeid tegelasi, kes ei kõhkleks hetkegi, et minu, teie, mu kliendi või mis tahes uudishimutseja silmade vahele paar kuuli kihutada.”

      Järgnes pikk paus, mille jooksul Lacy ja Hugo seda infot seedisid. Lõpuks küsis Lacy: „Miks siis teie selles osalete?”

      „Raha pärast. Mu klient soovib taotleda kompensatsiooni vastavalt Florida osariigis kehtivale informaatorite seadusele. Ta loodab teenida miljoneid. Mina saaksin oma paraja osa ja kui kõik laabub, siis poleks mul enam kunagi kliente tarvis.”

      „Ta peab siis olema riigiteenistuja,” ütles Lacy.

      „Ma tunnen seadust, preili Stoltz. Teil on palju tööd, minul mitte. Minul on piisavalt aega, et koodekseid ja juhtumeid läbi puurida. Jah, mu klient on Florida osariigi teenistuses. Ei, tema isikut ei saa avaldada, vähemalt esialgu mitte. Võib-olla kunagi edaspidi, kui raha on laual, õnnestub meil kohtunikku veenda, et suletud toimik säiliks. Aga hakatuseks on mu klient liiga hirmul, et esitada Kohtute Haldamise Nõukogule ametlikku kaebust.”

      „Me ei saa ilma ametliku allkirjastatud kaebuseta edasi minna,” ütles Lacy. „Seadus on selle koha pealt väga selge, nagu te teate.”

      „Tean küll. Mina esitan selle kaebuse.”

      „Vande all?” küsis Hugo.

      „Jah, nagu kord ja kohus. Ma usun, et mu klient räägib tõtt, ja olen valmis ise alla kirjutama.”

      „Ja teie ei karda?”

      „Mina olen juba pikka aega hirmutundega elanud. Vist olen sellega harjunud, kuigi asjad võivad ka hullemaks minna.” Mix küünitas veel ühe toimiku järele, võttis selle vahelt mõned paberid ja asetas lauale. Ta jätkas: „Kuus kuud tagasi käisin Myrtle Beachi kohtus ja muutsin nime. Ma olen nüüd Greg Myers ja seda nime kasutan kaebuse allkirjastamisel.”

      Lacy luges Lõuna-Carolinas väljastatud kohtumäärust ja esimest korda tekkis tal kahtlus, kas oli ikka tark tegu sõita St. Augustine’i selle mehega kohtuma. Riigiteenistuja, kes on liiga hirmul, et ise kaebust esitada. Ümber kasvatatud advokaat, kes pelgab sedavõrd, et läheb teise osariigi kohtusse oma nime muutma. Ilma tegeliku aadressita eksvang.

      Hugo luges kohtumäärust ja esimest korda üle aastate soovis ta nüüd, et tal oleks relv. Ta küsis: „Kas võib öelda, et praegusel hetkel te peidate end?”

      „Ütleme nii, et ma olen lihtsalt väga ettevaatlik, härra Hatch. Olen kogenud laevakapten ja tunnen merd, hoovuseid, saari ja laide, üksildasi randu ja peidupaiku paremini kui see, kes mind otsima tuleb, kui kedagi sellist tegelikult üldse leidub.”

      Lacy ütles: „Noh, kõlab küll sedamoodi, et te olete peidus.”

      Myers noogutas otsekui nõustumise märgiks. Kõik kolm rüüpasid oma jooke. Lõpuks ometi tõusis pisuke tuul ja leevendas lämbet ilma. Lacy sirvis õhukest toimikut ja lausus: „Üks küsimus. Kas teie vastuolud seadusega olid mingil moel seotud kohtuliku väärtegevusega, millest te kõnelda tahate?”

      Noogutus katkes ja ta mõtles küsimuse üle järele. „Ei.”

      Hugo sõnas: „Tuleme tagasi teie salapärase kliendi juurde. Kas teil on temaga otsest kontakti olnud?”

      „Mitte mingisugust. Ta ei kasuta elektronposti, tavalist posti, faksi ega mitte mingit tuvastatavat telefoninumbrit. Ta räägib vahemehega ja vahemees tuleb minu juurde kohale või helistab mulle ajutiselt mobiililt, mis kohe minema visatakse. See on ebamugav ja aeganõudev, aga üsna turvaline. Ei mingeid jälgi, dokumente, mitte midagi ei jää maha.”

      „Ja kui teil oleks praegu vaja temaga otsekohe ühendust võtta, siis kuidas te СКАЧАТЬ