Salakaebaja. Джон Гришэм

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõmbas sügavalt hinge ja vahetas Hugoga pilke. Siis lausus ta: „Hea küll, mis lugu see on?”

      Myersi pilk oli suunatud kaugusse, üle teispool purjekaid sinava vee. Tõstesild avanes ja ta paistis olevat sellest vaatepildist nagu kohale naelutatud. Lõpuks ta ütles: „Sellel lool on mitu peatükki ja mõnda neist alles kirjutatakse. Meie tänase kokkusaamise eesmärk on tekitada teis uudishimu ja ka niipalju hirmu, et te teaksite soovi korral taanduda. Põhiküsimus on praegu, kas te tahate ennast selle asjaga siduda?”

      „Kas kõne all on kohtu väärtegevus?” küsis Lacy.

      „„Väärtegevus” on küll ülipehmelt öeldud. Minule on teada korruptsioonijuhtumid sellisel tasemel, millist siin riigis varem pole nähtud. Vaadake, preili Stoltz ja härra Hatch, minu kuusteist kuud vanglas ei läinud täielikult raisku. Mind pandi juhtima õigusalast raamatukogu ja mul oli nina vahetpidamata raamatutes. Olen tutvunud õigusorganite iga viimase kui korruptsioonijuhtumiga, mis viiekümne osariigi peale kunagi kohtu ette on jõudnud. Mul on uurimismaterjalid, toimikud, ülestähendused, kogu kupatus. Ma olen üsna ammendav allikas, kui teil peaks kunagi ühte kõiketeadjat vaja minema. Ja loos, mida ma teile jutustama hakkan, on rohkem räpast raha kui kõigis ülejäänutes kokku. Samuti on selles loos altkäemakse, väljapressimisi, ähvardusi, kohtunike mõjutamist, vähemalt kaks mõrva ja üks alusetu süüdimõistmine. Üks süüdlaseks lavastatud inimene mädaneb siit tunnise teekonna kaugusel vangikongis ja ootab surmanuhtluse täideviimist. Kuriteo toimepanija istub tõenäoliselt praegu oma laevas, mis on palju uhkem kui minu oma.”

      Ta tegi pausi, jõi pudelist sõõmu ja vaatas rahulolevalt oma kuulajate poole, olles nüüd saanud täie tähelepanu osaliseks. „Küsimus on selles, kas te tahate ennast asjaga siduda? See võib olla ohtlik.”

      „Miks te meid kutsusite?” küsis Hugo. „Miks mitte FBI-d?”

      „Olen FBI-ga juba tegemist teinud, härra Hatch, ja asjad läksid lörri. Ma ei usalda neid ega ühtegi teist seadusesilma, eriti mitte selles osariigis.”

      Lacy ütles: „Kordan veel kord, härra Myers, me ei ole relvastatud. Me ei ole kriminaaluurijad. Kõlab sedamoodi, et teil oleks vaja suisa mitme föderaalvalitsusameti poole pöörduda.”

      „Aga teil on kohtutäituri volitused,” märkis Myers. „Teie reeglistik annab teile õiguse saata välja kohtukutseid. Te võite nõuda igalt selle osariigi kohtunikult kõikide tema büroos talletatud dokumentide esitamist. Teil on märkimisväärne võim, preili Stoltz. Nii et mitmeski mõttes te siiski uurite kuritegevust.”

      Hugo vastas: „See on tõsi, aga meil pole varustust gangsterite ohjamiseks. Kui teie jutt tõele vastab, siis on siin tegu vägagi organiseeritud kurjategijatega.”

      „Kalamaffiast olete kuulnud?” küsis Myers pärast järjekordset pikka sõõmu.

      „Ei,” vastas Hugo. Lacy raputas pead.

      „Noh, see on teine pikk lugu. Jah, härra Hatch, see on väga organiseeritud jõuk. Nad on pikka aega toime pannud kuritegusid, mis teisse ei puutu, sest need pole seotud kohtuvõimu esindajatega. Kuid on üks juhtum, kus nad ostsid kohtuniku ära. Ja see puutub teisse.”

      Conspirator kiikus vana kalmaarilaeva kiiluvees ja hetkeks jäid kõik kolm vait. Lacy küsis: „Mis siis, kui me keeldume? Mis teie loost saab?”

      „Kui ma esitan ametliku kaebuse, kas te siis ei ole kohustatud seda asja uurima?”

      „Teoreetiliselt küll. Nagu te kindlasti teate, on meil nelikümmend viis päeva aega, et hinnata, kas teie kaebusel on mingit alust. Seejärel teavitame kohtunikku, kelle vastu kaebus on esitatud, ja rikume tema päeva ära. Aga me võime väga edukalt ka kaebustest mitte välja teha.”

      Hugo lausus naeratades: „Oo jaa. Me oleme bürokraadid. Võime põigelda ja venitada nagu kõik meiesugused.”

      „Selle eest te ära ei põikle,” ütles Myers. „See on liiga suur asi.”

      „Kui see on nii suur, siis miks seda seni pole avastatud?” küsis Lacy.

      „Sest kogu asi on alles arenemas. Sest aeg pole olnud küps. Mitmelgi põhjusel, preili Stoltz, millest kõige olulisem on asjaolu, et ükski asjast teadlik isik pole tahtnud sellega seniajani lagedale tulla. Mina nüüd tulen. Küsimus on lihtsalt selles, kas Kohtute Haldamise Nõukogu tahab uurida Ameerika õigusemõistmise ajaloo kõige korrumpeerunumat kohtunikku või mitte.”

      „Meie oma kohtunikku?” küsis Lacy.

      „Täpselt nii.”

      „Millal me selle kõrgeaulise härra nime teada saame?” uuris Hugo.

      „Te eeldate, et see on meesterahvas?”

      „Ei eelda otseselt midagi.”

      „Niiviisi oleks parem alustada tõesti.”

      Leige briis andis lõpuks järele ja nende pea kohal lõgisev ventilaator keerutas lihtsalt lämbet õhku ringi. Myers oli neist kolmest ilmselt viimane, kes märkas, et särk on ihu külge kleepunud, ning väikese kokkusaamise võõrustajana tegi ta lõpuks järgmise sammu. „Kui jalutaks õige sinna restorani ja võtaks ühed joogid,” sõnas ta. „Neil on seal baar ja korralik konditsioneer.” Ta haaras päevinäinud oliivrohelisest nahast postikoti, mis paistis olevat tema keha külge kinnitatud. Lacy mõtles, mida see võiks sisaldada. Väikest püstolit? Sularaha, valepassi? Võib-olla veel ühte toimikut?

      Mööda sadamasilda kõndides küsis Lacy: „Te käite siin tihti?”

      „Miks ma sellele vastama peaksin?” tõrjus Myers ja Lacy kahetses, et oli suu lahti teinud. Tal oli tegemist nähtamatu mehega, kes elas nii, nagu ähvardaks ta pea kogu aeg pakule sattuda, mitte nagu mõni muretu purjetaja, kes hüppab sadamast sadamasse. Hugo raputas pead. Lacy andis endale mõttes jalaga tagumikku.

      Restoran oli nüüd tühi ja nad võtsid istet laua ääres, kust avanes vaade sadamale. Olles tund aega kuumas praadinud, tundus sealne õhk lausa karge. Uurijatele jäätee, härra Myersile kohv. Nad olid omapead ja polnud mõeldav, et keegi neid pealt kuulaks.

      „Mis siis, kui me pole sellest juhtumist eriti huvitatud?” küsis Hugo.

      „Siis pean lõpuks ilmselt plaani B juurde minema, aga seda ma tegelikult teha ei taha. Plaan B on seotud ajakirjandusega, mul on paar tuttavat reporterit, aga kumbki pole päris usaldusväärne. Üks on Mobile’is, teine Miamis. Ausalt öelda ma arvan, et nad ehmatavad kergesti ära.”

      „Miks te arvate, et meie kergesti ära ei ehmata, härra Myers?” küsis Lacy. „Nagu me ütlesime, me pole harjunud gangstereid ohjama. Ja juhtumeid, mida uurida, on meil niikuinii piisavalt.”

      „Selles ma ei kahtle. Nurjatutest kohtunikest puudust ei tule.”

      „Tegelikult neid palju ei ole. Mõned üksikud lähevad halvale teele, küll aga jagub tigedaid hagejaid, kes meile tööd annavad. Kaebusi tuleb palju, aga enamik neist pole suurt midagi väärt.”

      „Selge.” Myers võttis aeglaselt oma lenduriprillid eest ja asetas lauale. Tema silmad olid tursunud ja punased nagu joodikul ning neid ümbritses kahvatu nahk. Selle kontrastiga meenutas ta otsekui mingit äraspidi pesukaru. Oli ilmne, et ta ei võtnud päikeseprille just tihti eest. Ta vaatas veel korra ringi, just nagu kindlaks tehes, et tema jälitajaid tõesti restoranis ei ole, siis aga paistis rahunevat.

СКАЧАТЬ