Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa enda arvates teed? Tõsta laps kohe maha!” Rhonwen oli lävelt vaadanud, kuidas Eleyne torni juurde läks.

      Eleyne vilksas Thomase poole vaadata, tundes kiusatust Invictus kapakule ajada, kuid Thomas oli pannud käe talitsevalt tema ratsmetele.

      „Sir William lubas,” ütles Eleyne trotslikult, kui Rhonwen nende poole jooksis.

      „Ma ei usu sind.” Rhonwen surus huuled kõvasti kokku. „Mitte keegi ei lubaks lapsel selle loomaga ratsutada. See hobune on oma seitseteist kätt4 kõrge.”

      Eleyne naeratas. „Jah, kas ta pole võrratu? Pealegi tasane nagu talleke.”

      „Tule maha!” Rhonweni silmad välkusid ohtlikult. „Roni jalamaid maha. Sa ei lähe temaga ratsutama!”

      „Ei tea, miks?” Õuele oli ilmunud Sir William. Ta astus nende poole, tema isa jälgis neid taamalt ukseavast. Sir Reginald toetus kepile, nägu eredas päikeses valust tuhkhall. „Ma andsin talle loa Invictusega ratsutada, leedi Rhonwen. Temaga ei juhtu midagi halba.”

      „Ma ei taha, et ta istub selle hobuse seljas.” Rhonwen seisis Sir Williami ees, käed rusikas. „Eleyne on minu hoolealune. Kui mina keelan tal ratsutada, siis ta ka ei ratsuta.” Rhonwen põlgas selle mehe sundimatut kõrki sarmi, endastmõistetavat veendumust, et iga naissoost olevus, olgu laps või täiskasvanu, sulab tema naeratusest.

      „Eleyne on minu külaline, madam.” Williami silmad olid järsku kalgid. „See on minu loss. Siin teeb ta seda, mida ise tahab.”

      Eleyne vaatas hinge kinni hoides mõlemale kordamööda otsa. Ise seda märkamata oli ta surunud sõrmed sügavale hobuse lakasse. Ta tundis end kaheks käristatuna. Ta oli Rhonwenile kirglikult ustav ega tahtnud tema allajäämist näha, aga selles lahingus soovis ta siiski Sir Williami võitu.

      Rhonweni silmad olid pilukile tõmbunud. „Sa riskiksid selle lapse eluga? Kas sa ka tead, Sir William, et see tüdruk on Huntingdoni krahvinna. Ta on Šotimaa printsess. Tema käes on kolme riigi liit ja sõprus.”

      Rhonwen polnud kunagi olnud ilusam kui nüüd. Täku seljast vaatav Eleyne silmitses teda äkki tekkinud erapooletu uhkusega. Rhonwen oli võrratu – püstipäine, peenejooneline nägu vihast pingul, õhetav jume; kuldsed palmikud olid ümber ta pea keeratud ja särasid loori all. Eleyne ajas omagi õlad märkamatult sirgu. Ka Sir William, tajus tüdruk vaistlikult, märkas Rhonweni ilu. Sellest hoolimata kortsutas mees kulmu. „Leedi Huntingdon,” sõnas ta tiitlit pilkavalt rõhutades, „on minu külaline, madam. Ma ei lase talle oma katuse all midagi halba juhtuda.”

      „Leedi Huntingdon,” andis Rhonwen vastu, „on oma õe külaline sinu isa katuse all.”

      „Tema õde on minu isa naine.” Williami hääl oli siidine. „Ta teeb seda, mida mu isa käsib. Kas kutsun ta siia, leedi Rhonwen, ja palun tal kinnitada, et de Braosed annavad ratsasõiduks loa?” Ta vaatas Rhonwenile ainiti silma.

      Rhonwen pööras esimesena pilgu kõrvale. „Pole vaja,” ütles ta löödult. „Kui oled kindel, et hobune pole ohtlik.” Tema hääl oli nördimusest sünge.

      Eleyne märkas alles nüüd, et oli hinge kinni hoidnud. Ta kiikas Thomase poole. Too ootas, silmad maas, musterteener, kes pealtnäha ei kuulnudki sõnavahetust, ainult et tund pärast nende tagasijõudmist on jutt kogu linnuses laiali läinud, teadis Eleyne.

      Ta vaatas paluvalt Rhonweni poole, tahtmata teda solvata, aga Rhonwen oli juba minekule keeranud. Pea püsti, läks ta üle õue tagasi, Sir Reginaldist möödudes peadki noogutamata, ja kadus läänetorni.

      Sir William pilgutas Eleyne’ile silma ja andis hobusele kerge laksu vastu laudjat. „Head ratsutamist, printsess,” soovis ta rõõmsalt, „ja ära sa taeva pärast maha kuku, muidu kargavad kolm riiki üksteisele kõrri.”

      Sir William saatis Eleyne’i ja Thomast pilguga, nood ratsutasid minema, salk relvakandjaid aupaklikus kauguses kannul. Ta kortsutas kulmu; ta oli teinud Rhonwenist vaenlase, ja see mõte tekitas ärevust.

      VII

      Rhonwen seisis pilgukese uue torni uksel, püüdes viha talitseda. Seinale toetudes tõmbas ta sügavalt hinge, siis teistki korda, tundes müüritise hiljuti lubjatud kive kuklasse surumas. Alles täiesti rahunenuna läks ta pikkamisi keerdtrepist üles magamiskambrite poole. Sel tunnil olid need alati tühjad. Rhonwen vaatas viivu laste voodit, siis istus aknaorva kiviistmele. Wye-tagused metsased mäed olid päikese külmas paistes kristallselged, aga ühtki ratsanikku polnud näha.

      Rhonwen ei kartnud; Eleyne oskas ratsutada iga hobusega, ükskõik kui metsikuga. Tüdruk surus end vastu hobuse kaela, sosistas talle kõrva ja loom justkui mõistis teda. Muret tegi hoopis Eleyne’i trotslikkus, mis oli de Braoselt õhutust saanud.

      Ta surus käed süles rusikasse. Ta vihkas Williamit, vihkas tema perekonda ja kõike, mille eest nad seisid. Oli piin tema majas elada, ükskõik kui üürikest aega, hoolimata sellest, et siin elas ka printsi tütar Gwladus. Nad esindasid vihatud inglasi, kes olid viimase poolteise sajandi jooksul sokutanud end võimule, ja Rhonweni meelest ei saanud printsi soovist olla nende liitlane tulla midagi head. Naise sõrmenukid tõmbusid valgeks. William oli teda avalikult trotsinud, õõnestanud tema autoriteeti Eleyne’i silmis; autoriteeti, mille oli talle andnud prints ise. Ühel päeval ta veel maksab selle eest. Kord juba olid De Braosed piirimaadel võimust ja mõjukusest ilma jäänud. Miks ei võiks see korduda?

      VIII

      Läks mitu tundi, enne kui Eleyne tagasi jõudis, ja siis hoidis ta Rhonwenist hoolega eemale. Rõõmujoovastuses, väsinud, nägu kriim kõmisevate kapjade alt üles lennanud porist, juuksed sassis ja kleit kärisenud, oli ta õnnelikum kui kunagi varem. Tallist õige vastumeelselt lahkudes vaatas ta õuel ringi. Isabellat ega tema õdesid polnud näha. Nad olid kohal olnud, kui Eleyne Thomase kõrval uhkena sisse ratsutas, nad olid tema ümber tungelnud, kui ta sadulast maha hüppas. Siis oli teenija neile järele tulnud. Nende ema leedi Eva tahtis, et nad tuppa läheksid.

      Varjud venisid munakividel aina pikemaks, Eleyne seisis viivu, vaadates linnusemüüridel turnivaid ehitusmehi. Heinatuustid tantsisklesid ja keerlesid tuules, marjadest raske pihlapuu kõigutas sepikoja lähedal oksi.

      Eleyne nägi kõike kummaliselt teravalt, märkas üksikasjalikult kive, mida mehed hiivasid kandekünaga müürile, selle krobelise poorse pinna kooruvaid kihte ja auke, vana kuivanud sammalt. Ta märkas meeste nägude pisimaidki üksikasju, nende naha erinevusi: mõnel mehel oli see kare, ilmast pargitud, ühel aga pehme ja udejas nagu lapsel. Ta nägi priimula- ja käoorvikuklumpe, sügavpurpurseid ja kollaseid, peenikeste mustade viirgudega õisi, läikivate kortsus lehtedega melissi, müüri jalamil juurdunud jooksikuid ürdiaiast.

      Eleyne kortsutas kulmu. Ta oli jälle siin, see varjukuju, ja jälgis müürseppade tööd. Täna oli ta hägusem, viirastus kividel, hajus ja kadus.

      Rhonwen jälgis Eleyne’i tellingute varjust. Ta oli näinud, kui laps õuele ratsutas, ja hoidnud end vägisi talle vastu jooksmast. Ta nägi Eleyne’i nägu, luges kaugelt tema õnne ja mõistis, et polnud õige aeg tema juurde minna. See oli Eleyne’i hetk, mida kalliks pidada, võidurõõm, mida ta pidi maitsma üksinda, ilma naiseta, kes oli olnud tema hoidja. Küll hiljem jõuab temaga rääkida.

      Rhonwen oli sellest tihti mõelnud, kartnud selle kättejõudmist, aga just niimoodi see südi ja isemeelne tüdruk nüüdsest kasvabki. Trotsi ja vahel koguni pettusega astutud sammud iseseisvuse poole. Kui Rhonwen tahab Eleyne’i СКАЧАТЬ