Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mida sa tahad mulle öelda, võid öelda Dafyddi kuuldes,” lausus Llywelyn jäigalt. „Loodetavasti ei tule sa jälle oma rumala nõudmisega lagedale, mu poeg. Sellega on lõpp.”

      Llywelyni hääl kõlas väga väsinult. Eleyne tõmbas lauba kipra, isa meeleolu suhtes niisama tundlik nagu alati. Isa polnud terve, seda oli kohe näha, ja Gruffydd teeb tema enesetunde ainult halvemaks. Tavaliselt nägi Llywelyn oma aastatest noorem välja, aga täna oli ta mõõka vöölt võttes ja lauale pannes kühmus nagu valust puretud.

      Vahepeal oli tema naine tuppa astunud. Ta oli õbluke ja tumedapäine, igas mõttes abikaasa vastand. „Nõndaviisi, Gruffydd, kas sa tulid meid jälle painama?” Tikitud kindaid käest tõmmates istus Joan laua teise otsa toolile. Llywelyni ilme mahenes teda nähes nagu ikka. Joan suutis teda rahustada isegi kõige suurema raevu korral.

      Gruffydd tegi talle nõtke kummarduse. „Ma ei tulnud kedagi tülitama, printsess. Kas tohin küsida, kuidas läksid läbirääkimised kuninga, sinu vennaga.”

      Joan naeratas kitsilt. „Need läksid hästi. Tõin Henry kirjad, milles ta võtab vastu sinu isa vabandusepalumise Inglismaa asjadesse sekkumise pärast.”

      „Ja sina arvad, et see teeb sõjale lõpu?” Gruffydd ei suutnud häälest kostvat põlgust alla suruda. „Kuidas sa ometi võisid Inglismaa Henry ees lömitada, isa? Henry kamandas de Braose ja teised Montgomerysse oma lipu alla. Ta on vandunud, et alistab sinu ja kõik waleslased. Ta ei tagane, sa ju mõistad? Kui ta jälle Walesi maadele tungib, pead sa võitlema!”

      „Mida sa tahad, Gruffydd?” katkestas Llywelyn teda väsinult. „Ma olen päris kindel, et sa ei tulnud Walesi vältimatust sõjast rääkima.”

      „Ei.” Gruffyd vaatas Joani poole. „Ma tahaksin sinuga omavahel rääkida.”

      „Kas sa kardad minu kuuldes kõnelda?” Joani toon oli pilkav. „Kas kavatsed talle järjekordse jabura ettepaneku teha? Ta ei kuula sind, sa ju tead. Sa oled tema kannatust juba liiga kaua proovile pannud!”

      „Isa!” prahvatas Gruffydd. „Kas see naine räägib nüüd sinu eest?”

      „Vaikust!” Llywelyn ajas end kangelt püsti. „Ma ei taha su kasuema kohta enam ainsatki halba sõna kuulda, kas saad aru? Ma tahan, et sa lahkud Aberist kohe praegu. Meil pole enam millestki rääkida.”

      „Me peame rääkima, isa!” Gruffydd kallutas end ähvardavalt ettepoole. „Jumal, kui sa mind siin ära ei kuula, siis sunnin sind selleks hiljem. Sa veel kahetsed päeva, kui mu oma kojast minema ajasid!”

      Eleyne surus aknaorvas käed ahastuses kõrvadele. Miks see pidi alati nii minema? Miks ei võinud Dafydd ja Gruffydd sõbrad olla? See oli tema süü. Joani. Eleyne’i ema. Tüdruku pilk läks ema pingsa, kalgi ilmega näole, mis oli Joani neljakümne ühe eluaasta kiuste endiselt ilus ja nooruslik, kindlale, järeleandmatule suule, ainitistele sinisilmadele, mis sarnanesid nii väga ema isa kuningas Johni omadele, nagu Eleyne teadis.

      Just nagu Eleyne’i vaadet tundes kaldus Joani tähelepanu korraks aknale ning ema ja tütar vahetasid vaenulikke pilke. Eleyne’i üllatuseks aga ei lausunud hajevil Joan midagi, pööras vaid silmad mõtlikult oma mehele.

      „Aitab, Gruffydd,” sõnas Llywelyn pikkamööda. „Kui sa mind ähvardad, pean astuma samme, et sind talitseda.”

      Eleyne hoidis hinge kinni, tundes õudu neis sõnades peituva ähvarduse pärast.

      „Ma ei ähvarda sind, isa …”

      „Sa ähvardad selle maa rahu.”

      „Ei, seda teeb Dafydd. Sa oled ta minu vastu üles ässitanud! Sa oled inimesed minu vastu üles ässitanud! See on minu maa, isa. See oli mu ema maa …” Neid sõnu rõhutades vaatas ta isast mööda Joani poole. „Kui rahvas peaks valima Dafyddi ja minu vahel, valiks ta minu.”

      „Rahvas on oma valiku juba teinud, Gruffydd. Kaks aastat tagasi tunnustasid printsid ja Walesi lordid Dafyddit minu pärijana.”

      „Ei, mitte rahvas!” karjus Gruffydd. „Rahvas toetab mind.”

      „Ei, Gruffydd …”

      „Kas tahad, et ma tõestan seda sulle?”

      Järgnes pikk vaikus. Kui Llywelyn viimaks suu avas, oli tema hääl vihast kale. „See, millele sa vihjad, on reeturlikkus, mu poeg.”

      „Miks sa lased tal endaga niimoodi rääkida, isa?” segas Dafydd viimaks vahele, tulles ukse juures ära. „See kinnitab ju kõike, millest ma sulle rääkisin. Gruffydd on tulipäine narr. Ta on ohtlik kõigele, millesse sina ja mina usume …”

      Lause jäi lõpetamata, sest vend viskus üle toa tema juurde, haaras temast kinni, küünitas tema kõri järele. Noormehed vaarusid keset tuba, Llywelyn pani silmad kõledas ahastuses kinni. Kui ta need jälle lahti tegi, oli tema nägu rahulik ja otsustav.

      „Valvurid!” Tema hääles polnud enam kröömikestki väsimust. „Valvurid …”

      „Ei! Jäta! Palun …” Eleyne viskus aknaaluselt istmelt vendade poole. „Gruffydd, ära tee! Palun jäta järele!”

      Aga valvurid, võtnud kaks astet korraga, olid juba kohal ja lahutasid printse. Llywelyn tiris Eleyne’i neist eemale. Gruffyddi kinnihoidmiseks oli vaja kolme valvurit ja sellal kui ta metsikult rabeles, et neid eemale tõugata, tõmbus Dafydd toa kaugemasse nurka, tupsutades lõhkist huult käisega.

      „Viige ta minema ja pange luku taha,” käskis Llywelyn.

      „Ei, papa, ei tohi! Gruffydd on su poeg!” Eleyne klammerdus isa käsivarre külge. „Palun, ta ei mõelnud nii …”

      „Mida laps siin teeb?” Llywelyn raputas end lahti.

      „Ma andsin käsu, et ta enne meie tagasijõudmist ära saadetaks,” ütles Joan vaikselt vahele. „Leedi Rhonwen arvas heaks minu käsust üle astuda.”

      „See polnud nii!” Eleyne keeras end raevukalt ema poole. „Me kõik teadsime, et sul pole minu jaoks aega, ja kavatsesime pärastlõunal ära minna. Sa tulid liiga ruttu tagasi.”

      „Aitab, Eleyne! Kuidas sa julged emaga niimoodi rääkida? Ta armastab sind, nagu ta armastab meid kõiki!” Llywelyn vaatas vihaselt, kuidas valvurid Gruffyddi toast välja lohistavad. Noormehe vandumine kaikus trepikäigus vastu, kuni nad kuuldeulatusest välja jõudsid. Llywelyn seisis viivu, pilk tühjal ukseaval, siis pööras ta oma tähelepanu jälle Eleyne’ile, vaatas mõtlikult lapse pikki sassis juukseid ja kortsunud helesinist kleiti. Tema ilme leebus. „Mine. Otsi leedi Rhonwen üles ja ütle, et te lähete kohe ära. Kuhu ta peab minema?” Ta vaatas poolkahetsevalt naise poole. Tavaliselt meeldis talle noorima tütre seltsis olla.

      „Nad võivad minna Llanfaesi. Eleyne peab keskenduma õppimisele. Aberis pole ruumi ja on liiga palju häirivat, mis hajutab tähelepanu.” Joani hääl kõlas ärritunult.

      Llywelyn võttis Eleyne’i ümbert kinni, tõmbas ta enda ligi ja vajutas suudluse sassis kiharatele. „Mine Rhonweni juurde, väikseke, ja ütle, et te peate kohe lahkuma.”

      „Jah, papa.” Eleyne heitis emale ja vennale hävitava pilgu. „Sa ei tee Gruffyddile viga …”

      „Muidugi ei tee ma talle viga. Ta peab mõne aja rahunema, muud midagi.” СКАЧАТЬ