Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine

Чтение книги онлайн.

      „Hästi. Kuulata nüüd. Ja vaata.”

      Einion viskas selle, mida ta peos hoidis, tulle. Viivu vältel ei juhtunud midagi, siis pahvatas ere leek ja põlevatest puudest kostis üminat.

      Eleyne vaatas lummatult. „Kunagi ütles üks mees, et põlevad halud mäletavad lindude laule,” sosistas ta.

      Einion naeratas. „Mäletavad tõesti. Enamgi veel. Palju enam. Vaata. Vaata teraselt tulle. Ütle, mida sa näed.”

      Eleyne tõusis põlvili ja vaatas leekide südamesse. Kuumus kõrvetas ta nägu, silmad jäid valusaks. „Vaata ainult tuld. Tule punast keset.”

      „Ja nüüd.” Einion puistas halgudele kamalutäie ürdipuru ja teise kadakamarju. Tuli suri kohe, paisates paksu kibedat suitsu üles. Eleyne vajus köhides istuli, tema silmad jooksid vett. Ta kartis.

      „Puju, koirohi ja verihein aitavad sul näha. Veel on segus sandlipuud idast, ja seedrit. „Vaata, vaata hoolega.” Einioni hääl oli visa. „Räägi mulle, mida sa näed.”

      „Ma ei näe midagi …”

      „Vaata, vaata terasemalt.”

      „Kõik on must.”

      „Vaata.”

      Eleyne pingutas kipitavaid silmi. Tule süda oli nüüd sügavat puhast punast värvi. Tüdruk kummardus ettepoole, lükkas juuksed tulitavalt näolt, sirutas käed välja.

      „Vaata,” sosistas mees, „vaata.”

      „Ma näen …” Eleyne kõhkles. „Ma näen nägu.”

      „Jah!” See oli võidukas sisin.

      „Näen mehe nägu pimeduses.”

      „Kelle nägu?”

      „Ma ei tea. See on ebaselge.” Äkki hakkas Eleyne nutma. Pilt hajus. Ta püüdis sellest meeleheitlikult kinni hoida, vidutas silmi. Pea valutas, ajas iiveldama.

      „Aitab.” Einion astus tüdruku juurde, pani käe tema laubale. „Sule silmad. Lase valul minna.” Ta jättis käe viivuks paigale. Eleyne tundis, et valu väheneb. Ta hakkas pikkamööda lõdvestuma. Kui ta silmad lahti tegi, oli valu kadunud. Einion läks ukse juurde ja paiskas selle valla, lastes hurtsikusse külma metsaõhku.

      Eleyne vaatas närviliselt tuld. See suitses tasakesi tuhaasemel.

      „Viska oksi juurde. Kuhi on su selja taga nurgas.” Ta käitus, nagu õpetaks last metslooma mitte kartma. „Vaata, kuidas see su käest toitu võtab. See on jälle tavaline tuli. Karta pole midagi. Nüüd teise õppetunni juurde. Veidi kergema.”

      „Kas see oli õppetund?” Eleyne vaatas endiselt tuld.

      „Oh jaa, laps. Sa pead õppima nägemusi valitsema. Need ei tohi sinu üle võimust võtta. Siis sa hulluksid. Sa pead õppima, kuidas saada nende käskijannaks. Nüüd aga – kas tahaksid linde tundma õppida?”

      „Linde?” Eleyne vaatas lootusrikkalt üles.

      „Legende lindude kohta, ettekuulutusi, millest need räägivad. Sõnumeid, mida need toovad.”

      „Kui roomlased mu unenäos ilmusid, olid seal koovitajad, nad hüüdsid surma.” Eleyne ukerdas püsti ja läks ukse juurde. „Kuhu linnud vihma ajal lähevad?”