Fööniksi laps. 1. raamat. Barbara Erskine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nad vaatasid keskvallil öhe, ja müüriäärses tallis olid hobused. Ja veel miski. Keegi. Alati kohal. Jälgimas. Tüdruk vaatas ringi.

      „Kas sa oled siin?” sosistas ta.

      Vastust ei tulnud, üksnes tuul ulgus.

      II

      Peretoas lõõmas tuli, pimeduse vastu oli süüdatud tosin küünalt.

      „Minu meelest on nüüd aeg viia Eleyne koju Gwyneddi, mu leedi.”

      Rhonwen oli surunud Eleyne’i vanima õe, Hay isanda Reginald de Braose teise naise Gwladuse linnuse vastvalminud läänetorni nurka. „Tema ja Isabella avaldavad teineteisele halba mõju.”

      Rhonwen, ebatavaliselt pikka kasvu, ilusa näo, kotkanina ja heledate juustega – seda võis aimata ainult kulmuvärvi põhjal, sest Rhonweni pead kattis valge loor – naine oli ligemale kolmekümneaastane ning jalustrabavalt kaunis. Aga mitte veetlev. Gwladus piidles teda salamahti. Rhonwenis oli tõrjuvat külmust ja ükskõiksust. Soojust ja inimlikke tundeid pakkus ta ainult Eleyne’ile, oma kallile hoolealusele.

      Gwladus oli Rhonweni täielik vastand. Ta oli sihvakas, tormakas, kena tumedapäine naine kahkja jume, tumedate välkuvate silmade ja tihedate kulmudega – see kõik oli toonud talle hüüdnime Gwladus Ddu1. Rhonwenile kõrgilt otsa vaadates kergitas ta kulmu.

      „Kui sa tahad öelda, et Eleyne avaldab Isabellale halba mõju, siis olen nõus. Aga veel on vara. Mu kirjad isale pole valmis, ja saadikud, kes sinuga kaasa tulid, arutavad alles Reginaldi ja Williamiga abielulepingut.”

      Gwladus istus peenelt nikerdatud toolile tule ääres ja viipas järi poole, et Rhonwen istet võtaks. „Sa ju ikka tead, miks te siin olete? Mitte selleks, et tüdrukud saaksid kahekesi mängida. Minu isa tahab Isabellat mu vennale naiseks. Miks?”

      „Miks, mu leedi?” Rhonwen niheles ebamugaval järil. „See on Dafydd bach’ile2 hea partii. Isabella on noor, tugev ja piltilus.” Ta lubas endale kitsi naeratuse. „Pealegi on ta su abikaasa lapselaps. Liit de Braosetega on prints Llywelynile endiselt väga tähtis.”

      Kaheksateist aastat tagasi olid de Braosed kaotanud kuningas Johni soosingu, kuid Reginald ja tema vend Giles, Herefordi piiskop, oma surnud vanemate valduste ühispärijad, olid selle tagasi võitnud enne kuninga surma 1215. aastal, ja nüüd oli perekonnal jälle Walesis võimu.

      „Täpselt.” Gwladus kõverdas huuli. „Sellepärast ta panigi mu pärast Gracia surma Reginaldile mehele. Ma tahan teada, miks tal on tarvis veel teistki meie perekondade vahelist abielu.”

      Rhonwen lõi pilgu kätele. Kas Gwladus tahtis tõesti ausat vastust? Kas ta siis ei taibanud, et tema mees oli suremas? Ta kehitas diplomaatiliselt õlgu. „Mina olen ainult Eleyne’i hoidja ja õpetaja, leedi Gwladus. Sinu isa ei ole mind oma usaldusaluseks teinud.”

      „Ei olegi?” Tumedad silmad vaatasid paksude mustade kulmude alt läbitungiva pilguga. „Kui imelik. Ma olin kindel, et on.”

      Järgnes pikk vaikus. Gwladus tõusus rahutult ja läks värisedes akna juurde. „Ma vihkan seda lossi! Käin Reginaldile kogu aeg peale, et läheksime kuhugi mujale elama. Tema on ju endiselt siin. Reginaldi ema. Ta kummitab lossis. Ta kummitab kogu perekonda!” Gwladus lõi risti ette, pani silmad kinni ja tõmbas sügavalt hinge. „Kui sa oled siin kõigest Eleyne’i seltsilisena, siis mine ja vaata tema järele. Ja ära lase tal Isabellat üles kütta!”

      III

      Magamistoas lapsi polnud. Rhonwen surus huuled mornilt kokku. „Noh?” Ta raputas lapsehoidjat, kes oli toas ukse juures maganud. „Kus nad on?”

      Hirmunud tüdruk vahtis Rhonweni tilkuva küünla valgel tühja voodit. „Ma ei tea. Nad olid siin, kui me magama läksime.”

      Nüüd olid mõlemad teenijad ärkvel, ajasid end õlgkottidelt üles ja vaatasid kohkunud silmadega ringi. Nad kartsid seda pikka waleslannat, kes valvas väikest tüdrukut, Šotimaa printsi abikaasat ja Walesi printsi tütart. Salajas tundsid nad talle kaasa: tüdruk oli poisilik rahmeldis, täiesti talitsematu, nagu ütles Gwladuse pojanaine leedi Eva, sattus alailma ise pahandustesse ja kiskus ka teisi kaasa.

      Rhonwen läks läbi toa ja vaatas selle taga olevasse magamiskambrisse. Kolm pisikest pead padjal andsid märku, et Isabella õdesid polnud tänaöistesse ulakustesse kaasa tõmmatud. Rhonwen heitis pilgu aknaluugile ja ohkas. Tuul ja vihm olid pärast pimeduse saabumist kolm korda tugevamaks läinud. Mida Eleyne ka polnud otsustanud teha − ja Rhonwen teadis, et algataja oli Eleyne −, loodetavasti teeb ta seda lossis.

      IV

      Eleyne sirutas hobuse jalgade juurde siblitud õlgedest pesast käe ja silitas Isabella isa suure täku nina. Täkk hõõrus ninaga tüdruku juukseid ja puhatas sõbralikult.

      „Kui mul ometi lubataks sinuga ratsutada,” sosistas Eleyne. „Me lendaksime nagu tuul, sina ja mina.”

      Nähes hobuse kõrvu kikki minemas, tõstis Eleyne järsult pilgu.

      Hobune kergitas oma suurt pead ja vaatas tema selja taha pimedusse. Ukseavasse ilmus nõrk valgus ja viivuke hiljem astus pimedusest välja inimkogu. Tallimees Thomas, kes pidi isanda parima sõjaratsu eest hoolt kandma, patrullis latrite ees, latern käes. Tema kõhn kortsuline nägu oli pähkelpruun, metsik juukselakk aga hall.

      „Jälle sina, mu leedi? Ei õnnestu mul sind siit eemale peletada.” Tallimees pani laterna ettevaatlikult maha, õlgedest eemale, ja toetus latri vaheseinale. Põrmugi hämmeldumata, et oli leidnud hobuse õleasemelt tüdruku, tõmbas ta sõime kõrval rippuvast võrgust heinatuusti ja hakkas seda närima. Hobune nügis maiust nuiates lootusrikkalt tema tuunikat.

      „Siin on ohtlik, laps. Ta võib sulle peale astuda.”

      „Ta ei tee mulle viga.” Eleyne polnud end liigutanudki.

      „Ta ei paneks seda ise tähelegi. Vaata, kui suured jalad tal on!” Thomas puges oheliku alt läbi, haaras Eleyne’il käsivarrest ja tõstis ta püsti. „Üles, pisike. Sa peaksid oma voodis olema.”

      Eleyne tõmbas näo kõveraks. „Kas ma ei võiks siia jääda? Palun. Ma pole unine. Ja Isabella norskab.” Ta heitis käed täku lihaselise kaela ümber. „Ühel päeval ma veel ratsutan temaga.”

      „Selles ma ei kahtle,” kostis Thomas virila naeratusega, „aga mitte ilma Sir Williami loata. Lase nüüd jalga. Kui sind siit leitakse, tuleb minul pahandusi.”

      Tüdruk läks vastumeelselt tema kannul tallist välja. „Ma küsin Sir Williamilt. Tean, et ta lubab …” Ta vakatas järsult, sest hämarusest ilmus tema ette pikk kogu.

      „Ja mida sa minult siis küsid, väike printsess?” Isabella isa William de Braose raputas mantlilt vihmavee, enne kui õlgkatuse alla põikas. Ta ei paistnud sugugi üllatuvat, et nägi last nii hilisel tunnil tallis.

      Eleyne hingas sügavalt sisse. „Ma tahan Invictusega ratsutada. Palun, ma tean, et saan hakkama.” Ta haaras mehel käest ja vaatas talle suurte roheliste silmadega anuvalt otsa. William de Braose oli kõige pikem mees, keda ta iial oli näinud, nägusaid näojooni raamisid käharad kastanpruunid vihmast tumenenud juuksed. Mehe silmad, laternavalgel vidukil, olid soojad ja lustakad.

      William puhkes naerma. „Miks СКАЧАТЬ