Peidust välja. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sul küll ei lase! Maret võttis sisse kaitsepositsiooni. „See on üks käevõru, vanaaegne,” kogus tüdruk hoogu. Vanavanaema oma… tähendab, vanavanaema kinkis selle mulle. Aga lukk on vist rikkis. Ei käi hästi lahti. Seda te muidugi ei saa…”

      „Vanaaegne?” kullassepp tõstis huviga kulmud. „Täpne ja ilus töö, jah?”

      „Jaa, ilus on küll,” pomises Maret vaikselt. Võru võetakse praegu kavalusega tal käest, ehmus piiga.

      „Ega põrsast kotis osteta. Lao lagedale, vaatame üle.” Kullassepp oli eriti abivalmiks muutunud.

      „Ee-ei… mul ei ole kaasas. Küsisin lihtsalt möödaminnes, et kas niisugust parandustööd siin tehakse.”

      „Ah soo. Niimoodi kaugjuhtimise teel on raske öelda.” Mareti meelest kostis mehe hääles selge pettumus. „Aga kui su jutt peab paika, et see on tõesti vanaaegne peenike kullassepatöö, siis niisugust ma enda teha ka ei võtaks. Need vanaaegsed kinnitused ja lukud on tihti nii keerulised ja nõuavad suurt meistrikätt. Meie siin teeme lihtsaid asju. Põhiliselt graveerime kullale ja hõbedale ja ka muud nipet-näpet. Ikka kiirtööd. Aga ma annan sulle oma õpetaja koordinaadid. Tema on niisuguste asjade peale meister. Võib-olla saab sind aidata.” Kullassepp õngitses töölaua sahtlist ühe visiitkaardi. „Siin see on. Aadress on siin olemas. Ema või isa aitavad sul selle koha üles leida.”

      Maret võttis visiitkaardi, tänas ja pööras ruttu minekule.

      Mis see siis nüüd oli? Polnudki rebane Alice. Lihtsalt lahke meistrimees ja tema oli juba tonti näinud. Või siiski… Võib-olla saadeti ta nüüd hoopis vanema ja kogenenuma – kass Basilio haardesse.

      „Tšau!” Vaevalt kullapoest välja astunud, põrkas Maret kokku endise trennikaaslase Annabeliga. „Ostsid midagi?”

      „Ei ostnud. Tahtsin hõbeketti parandada, aga nad ei tee. Ütlevad, kui on peenike ja õrn, läheb kohe jälle lülidest lahti.”

      „Tõesti? Lähevad katki? Me tahtsime just emaga mu täditütrele osta. Et mingi väikese ehte sinna otsa ja… Ta saab viieteistkümneseks ja on ema ristitütar. Ema tuleb ka kohe, pidime siin kokku saama.”

      „Nojah, ära siis väga õrna osta, see on jama.”

      „Hea, et ütlesid. Aga näita, missugune sul see katkine on, siis ma tean.”

      „Ah, mul pole kaasas. Läksin siit mööda ja mõtlesin naljaviluks küsida, kas nad teevad.” Mis sinuga täna lahti on, Maret? Korralik ja üdini aus tüdruk puistab hädavalesid varrukast. Ja nii lihtne see ongi, märkas tüdruk rahulolevalt. „Aga… tšau! Tervita teisi, ma pean lippama.”

      „Tervitan! Tule meid vaatama, esineme pühapäeval siinsamas all, selles suures fuajees. Ja tervita Meelikat!”

      Maret juba läks. Tõstis veel käe üle pea, viipas ja kadunud ta rahva hulka oligi. Taevale tänu, et ma oma käevõru kullassepale ei näidanud, arutles ta mõttes. Siis oleks muidugi Annabel veel lisaks ninapidi sinna kõrvale tulnud. Seejärel poleks mõtet lootagi, et terve linn ei pasundaks: „Appike, kui lahe kullast käevõru Maretil on! Vanaaegne, vanavanaema kinkis.” Vahel ikka saatus hoiab.

      Aga samal ajal teeb ka selliseid käike, millest ühe lihtsa koolitüdruku pea mitte mõhkugi ei taipa.

      Enne kui Maret kaubanduskeskusest väljus, toetas ta korraks välisukse lähedale pingile. Pingil istus veel üks vana naine ja teises servas ema väikese lapsega. Aga Maretit oli haaranud säärane väsimus, et ta pidi ennast korraks koguma. Teda eile õhtust alates saatnud rahutus, magamata öö, turtsumine Meelikaga ja nüüd lõpuks käik kullassepa juurde olid kallanud väsimust kui kotiga. Kõht oli tühi, kuid isa töö juurest, kus Diana talle tagaruumis mõned soojad pirukad või salatit pakuks, ta täna läbi minna ei tahtnud. Selle asemel otsis taskust visiitkaardi ja uuris seda korralikumalt. Kaart oli üsna uhke. Kuldsete tähtedega kaldkirjas seisis: Egon Veski, kullassepp. Asukoht, postiindeks ja telefon. Tänavanimi oli Maretile täiesti võõras – Sagedi. Kus niisugune asuda võiks? Linnatänavatele pandi nimesid sageli nii, et temaatika järgi sarnased olid ühes pundis koos. Linnunimelised ühes kohas, loomanimesid kandvad teises, kolmandas jalutasid justkui mööda taevalaotust. Päikese juurest kuule, kuult pilvele ja pilvelt pöörasid tähele. Oleks tänaval Egon Veski visiitkaardil kah mingi sõnaline tähendus olnud, võiks selle asukoha ehk sarnaste järgi üles leida. Aga Sagedi ei öelnud tõesti mitte midagi. Selle tänava ülesleidmine võis kõvaks pähkliks osutuda. Jäägu see teiseks korraks. Täna jääb see käik ära. Maret oli väga väsinud ja tahtis koju.

      Egon Veski

      Kodus oli esimene asi midagi kõhusoppi saada. Võileiba pugima Maret siiski ei hakanud. Selleks polnud kõht veel liiga tühi. Ta tahtis midagi sooja. Külmetuskapis aga kahjuks ei leidunud eelmistest päevadest alles jäänud suppi või lihatoidu lõppu. Ei jäänud üle muud, kui traditsiooniline nii-öelda viletsate päevade lõunasöök valmis nihverdada. See oli lihtsamast lihtsam ning läks kiiresti. Pakk nuudleid kastrulisse, sutsuke maitseaineid juurde, sortsuke toiduõli ja elektrikannust keev vesi peale. Natuke keeta ja paariks minutiks kaane alla hauduma, siis sõelale nõrguma ja taldrikule. Hädapärast kõlbas juba süüa. Aga hoopis maitsvam kõhutäide tuli, kui nuudlikuhjale sai lisada vorsti- või singikuubikuid ning tõeliselt hea, kui juurde veel ohtralt juustu riivida. Üksnes mõte sellele pani suu magusat vett jooksma.

      Roog valmis kiiresti ning kooliriideid vahetamata asus tüdruk maiustama. Täna tundus see toit eriliselt hea. Maret nautis iga suutäit ja lasi ka mõtetel hetkeks puhata. Need olidki käevõru sundteemast üpris piinatud.

      Kõht sooje nuudleid täis, meeled rahunenud, õngitses Maret koolikoti põhjast ehtekarbi ja pistis selle sisu vastu huvi ilmutamata kirjutuslaua sahtlisse kaustikute varju. Seepeale vaatas üle, mis õppida antud ja asus innukalt tundide kallale. Eilne õhtu ja tänane päev olid kulgenud nagu udus ning paljud vajalikud asjad olid ripakile jäänud. Tüdruk õppis süvenenult tükk aega. Raskemad ained kõigepealt ja tema jaoks meeldivamad, nagu ajalugu ja kirjandus, jäid pärastiseks magustoiduks. Ta tegi väikese vaheaja ja, kasutades omaette olemist, võimles natuke. Saanud lihased soojaks, tegi venitusharjutusi ning lõpetuseks seisis pea peal. Vere tulv pähe andis alati kuidagi värske ja hea enesetunde. Seekord aga viis mõtted uue hooga käevõru juurde.

      Maret käis kiirelt duši all. Võimlemistrenni, mis siis et kodus ja omaette, tegi ta ikka nii, et higi väljas. Hea värskus kehas, istus ta arvuti taha ja hakkas otsima Sagedi tänavat. Ta proovis nii- ja naapidi, aga sellenimelist ei leidunud terves linnas. Taas hakkas vastik kahtluseuss hinge närima. Mis imelik kullassepp, kelle juurde tal minna soovitati, niisugune oli? Kuidas sai töökoda, kuhu kliente oodati, tegutseda olematul tänaval? Keda too Egon Veski endast kujutab? Äkki on see ikkagi lõks, kuhu lapseohtu tüdruk meelitatakse, et kavalusega või, appi! – väevõimuga – kallihinnaline ehe ära võtta. Ilmselt on käevõru tõesti väärtuslik, võib-olla isegi ülimalt, kui sellele on hakatud niisugust jahti pidama. Teisalt jälle, kust võis kaubanduskeskuse kullassepp teada, kui kallihinnaline ehe ikkagi Mareti koolikotis pesitses? Omanik polnud seda talle targu näidanud. See oleks võinud olla pelgalt koolitüdruku udujutt, et vana ja peenelt tehtud, tegelikult on see aga kõige tavalisem vidin.

      Mõtetega ennast taas üles kütnud, jättis Maret meeldivad koolitööd, mida järgmiseks ette võtta oli kavatsenud, jälle kõrvale ning tõstis lauasahtlist lagedale ehtekarbi. Kaas avanes, käevõru, eilsetest lõpututest seebiprotseduuridest särama löödud, piidles Maretit kutsuvalt. Tüdruk võttis oma leiu, süütas laualambi ja naelutas pilgu ehtele. Jah, siin see oli, peenelt töödeldud, ilus. Ainult pahatahtlik kadetseja oleks võinud vastupidist väita. Ilus küll, aga samas ikkagi ainult üks СКАЧАТЬ