Peidust välja. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma küsimustega ja Maret oli otsustanud käevõrust vaikida, ehkki keeleots lausa sügeles, et nii põrutavat ja kummalist lugu sõbrale rääkida ja seda siis koos arutada.

      Sõbrannad

      Koolist koju läksid Maret ja Meelika tavaliselt koos, kui just mõni trenn või huvikool erinevatesse suundadesse ei viinud. Nad elasid lähestikku ja olid sõbrad juba pisipätakast peale. Hakkas asi sellest, kui Meelika vanaema ja Mareti memme olid oma hoolealused kodulähedasse parki mängima toonud ning Meelika liivakastis mängides Mareti väikese kallurauto ära näppas, jopitaskusse peitis ja oma koju viis. Kui nad järgmisel korral pargis jälle kokku said, pani Meelika vanaema oma lapselapse Mareti vastu seisma ja ütles: „No nii, tee nüüd, nagu mulle lubasid.”

      Meelika ajas kõhu ette trimmi, huuled torru ja vusises vaikselt.

      „Mis see nüüd olgu! Lapsed, kes kokkulepetest kinni ei pea, ei meeldi mulle kohe mitte kuidagi,” sõnas vanaema tõsisel ja rangel õpetajatoonil. Õpetaja, nagu hiljem selgus, ta ka oli.

      Meelika vusises veel natuke, siis torkas käe tasku ja urgitses sealt esile Mareti kallurauto.

      „Minu auto! Memme, see ongi minu auto!” kilkas Maret rõõmsalt ja näpsas rohmakalt mänguasja võõralt tüdrukult, kellega paar päeva tagasi oli kergelt tutvust sobitanud.

      „No nii,” noogutas Meelika vanaema rahulolevalt, ent ei jätnud veel sellega: „Sa pidid ikka midagi ütlema ka.”

      „Aitäh!” kiirustas Maret tänama. Tavaliselt niisugused suunavad märkused just seda tähendasid.

      „Tubli laps!” kiitsid vanaema ja memme ühest suust. „Aga mina pidasin ütlemise all silmas rohkem küll oma pirtspreilit,” lisas Meelika vanaema ja müksas mossitajat kergelt õlast.

      „Ma rohkem ei tee,” pomises tüdruk vaevukuuldavalt kurgu alla.

      „Olgu,” jäi ta vanaema sellegagi rahule. „Minge nüüd kahekesti ilusti mängima. Meelika võttis täna oma liivaauto ka kaasa, saate koos liiva kärutada.”

      „See on küll tore, et Maret selle auto kätte sai. Eilset nutupilli ei jõudnud keegi ära kuulata. Käisime temaga kahel korral veel pargis otsimas, tuustisime liivakasti läbi, aga peale kassikaka ei leidnud midagi. Kuidas teie laps auto üles leidis?” küsis memme Meelika vanaemaga liivakasti kõrval pingil istet võttes.

      „Ega leidnudki. Pätsas, nagu koolipoisid ütlevad. Torkas lihtsalt oma taskusse.”

      „Niisama lihtsalt?” memme tõstis kulme.

      „Niisama lihtsalt. Ma ei tea, miks. Me oleme kodus seda mitu korda arutanud. Aga tal kohe on niisugune mood. Vahel, mitte alati. Aga mõnikord, näiteks mõne lapse sünnipäeval hakkab mingi mänguasi hirmsasti meeldima, siis tahab selle oma koju kaasa võtta. Enamasti ta küsib küll luba. Mitte teise lapse käest muidugi, tuleb ja sosistab mulle või kellelegi oma inimesele kõrva. Eks ema ja isa tegid selle vea, et küsisid omakorda sünnipäevalapse vanemate käest luba mänguasi seks korraks kaasa võtta. Järgmisel päeval viisid nad ise selle tänuga tagasi. Plika oleks muidu võõras kohas niisuguse jonniseeria vallandanud, et hoia ja keela. Aga kui kord nendele sellidele järele annad, on omad vitsad käes. Minuga tal need nipid läbi ei läinud. Õpetajaamet on mind karastanud. Anna õiges mõõdus armu, aga ikka parasjagu rangust ja hirmu ka,” seletas Meelika vanaema.

      Memme noogutas mõistvalt.

      Seesuguse näppamiselooga algas neil liivakastitutvus, mis peagi sõpruseks kasvas. Ja nii tõsiseks sõpruseks, et kui Meelika taheti lasteaeda panna, polnud ta mingil juhul nõus ilma Maretita sinna minema. Mareti vanematel polnud esialgu mingeid lasteaiaplaane. Memme oli juba tööl käimised lõpetanud ja päris meelsasti nõus tüdrukut kantseldama. Aga Meelikal õnnestus sõbranna vänta lüüa, kuni see lausa nõudis, et tema tahab ka lasteaeda ja jutul lõpp. Saatus oli plikakeste poolel. Nagu tellitud, vabanes lasteaias koht, ja Maret, kelle vanaema oli paar aastat tagasi lasteaia järjekorda igaks juhuks kirja pannud, sai nüüd naksti vabanenud koha endale. Ning hoides teineteise käest kinni, vantsisid sõbrannad vastu oma esimesele iseseisvale eluetapile.

      Kuna lasteaed asus kodudele lähedal ja läbida tuli pelgalt pargilõik, usaldati vanemaks saades tüdrukud lasteaiateele juba ilma täiskasvanust saatjata. Aga ikka kahekesi koos. Maret ootas kodutrepil paar maja eemal elava Meelika ära ja siis oli kiire minek. Õhtul jäi Maret nii kauaks trepile, kuni Meelika oma koduni jõudis, ning siis lehvitati.

      Lasteaiast edasi ikka koos: samasse kooli, ühte pinki. Teisiti poleks kumbki ette kujutanud.

      Iseloomult, nagu välimuseltki, olid piigad täiesti erinevad. Meelika heledate inglilokikestega sinisilm. Maret tumedapäine, paksude karmide juustega. Silmad olid Maretil küllalt ebatavalised – rohekashallid. Meelika kadestas sõbratari silmavärvi pärast. „Need on sul lihtsalt superilusad,” kiitis ta kadedust varjamata. „Kui sa veel ise näeksid, kuidas need värvi muudavad: vahel päris hallid, siis jälle täpselt helerohelised. Ja mitte ainult erineva valguse käes. Kõik su meeleolud on silmadest näha. Sa pead olema kohutavalt ettevaatlik, need kes selle ära tabavad, neile oled lugeda kui lahtine raamat. Aga oleksid minul kas või pooltki nii ilusad! Ikka need kõige tavalisemad hallikassinised.” Nüüd, juba neiuea künnisel, oli Maret ka ise hakanud rohkem oma silmi peeglist uurima ja leidnud, et ju vist on ilusad küll. Ta oli avastanud, et vahetevahel paistis vasakus vikerkestas isegi kuldpruune terakesi. See tegi ühe silma natuke teistsuguseks, aga seegi oli Maretile meeltmööda. Nüüd, mil ripsmete värvimine oli neil oma klassi tüdrukute ringis ka juba aktuaalseks muutunud, pääses Maret vähemasti sellest vaevast. Loodus oli talle kinkinud tumedad pikad tihedad ripsmed. Tüdrukute arutelud ripsmepikendajatest ja – tihendajatest tundusid talle naeruväärse lobana.

      Aga silmad olid ka ainukesed, millega Maret enda juures täielikult rahule jäi. Muus osas leidis ta endal kümneid parandamatuid vigu. Nagu enamasti küll paljud selles vanuses. Kuna nendel aastatel visatakse pikkust tormiliselt juurde ja tuleb silmitsi seista ehmatavate tõsiasjadega, mida hormoonid põhjustavad, jätab keha neiuliku ilu vormimise esialgu veel tahaplaanile. Ent ilusad tahavad naisinimesed olla terve elu, küllap sündimisest peale. Meelika võttis teismeliseea teatavat nurgelisust suhteliselt külma kõhuga, Maret oli enda suhtes kriitilisem.

      See polnud nende iseloomude juures ainukeseks lahknemiseks. Memme, kes Meelikat niisama kaua tundis, ütles aina, et need sõbrannad on nagu tuli ja vesi. Ehkki vesi tulega kuidagi kokku ei klapi, paistsid erinevused tüdrukuid veelgi rohkem liitvat. Nende puhul kõlbas tõsiasi, et vastandid tõmbuvad teineteise poole. Maret oli väga hoolikas ja püüdlik. Head hinded olid talle äärmiselt tähtsad ja need sai ta korraliku ja järjekindla tööga. Meelikal olid samuti head tunnistused – küll mitte nii head kui Maretil – aga hinded kukkusid talle sülle nagu kogemata avanenud küllusesarvest. Tema hoolikusehood käisid nõnda, nagu jumal parasjagu juhatas. Viie kõrvale mingi hooletusekaks saada polnud tema puhul ime. Selle parandas tüdruk kohe jälle ära ja veerandi lõpuks venitas vähemalt nelja välja.

      Täna läksid tüdrukute teed pärast kooli lahku. Meelika kiirustas oma tsirkusetrenni, mis toimus peaaegu iga päev. Maret läks koolist tavaliselt otse koju. Vahel küll väikese ringiga isa töö juurest läbi. Kui Meelika oli sõbrannale kade viimase ilusate silmade pärast, ei mahtunud Mareti hinge Meelika tsirkuseharrastus. Seda enam, et oli enda sellest ise kõrvale jätnud. Nad olid esimese klassi sügisel hakanud üheskoos käima tantsulise võimlemise trennis, sest mõlemad tahtsid saada iluvõimlejaks, niipalju kui pisiplikad seda ise soovida oskasid. Nad olid võimlejaid näinud korra televiisoris ja hirmsasti meeldis. Ent iluvõimlemise maailm on karmimast karmim ning mõlemad praagiti kohe paari treeningtunni järel põhigrupist välja. Treeneri pilk ei näinud nende kehades seda tulevikku, mida СКАЧАТЬ