Peidust välja. Reet Made

Чтение книги онлайн.

      „Nojah. Kuidas tal läheb?”

      „Hästi, tervitab.”

      „Nojah.”

      Isa läks oma tuppa, lülitas arvuti sisse, selle vaikne tervitussignaal kostis kööki. „Kus mu laualamp on? Mis sellega on juhtunud?” hõikas ta siis.

      „Oi, vabandust, minu toas, ma…” Maret tõi isale lambi.

      „Sul kohe kahe lambiga valgust vaja. Täna oled sa tõesti imelik.” Isa kulmude vahele sigines murekorts, mis muutis ta kuidagi võõraks.

      „Arvasin, et prügi on silmas, torkis hirmsasti, ei näinud õieti, kus see on.” Juba teine hädavale lipsas libedalt Maretil suust.

      „Tohoh, said siis kätte või?”

      „Sain. Ripsmekarv oli lihtsalt.”

      „Nojah, seda need ripsmeid pikendavad ripsmetušid teevad. Ole ettevaatlik, Inglismaal olevat ühel tänu nendele möksidele ripsmed nii meeletult kasvanud, et komistas oma tohutute ripsmete otsa ja jäi auto alla,” rääkis isa tõsise näoga. Nüüd oli ta jälle igioma issi, naljatlev-nöökiv.

      „Mina ei pane mingit tušši,” ajas Maret vastu.

      „No-no?!”

      „Paaril korral ainult natuke… proovisin.”

      „Just-just. Proovimised ongi kõige ohtlikumad.”

      „Ja siis ka kõige tavalisemat ja odavamat.”

      „Näed siis, need on veel kõige hullemad. Õnn, et sul silmanägemine ikka alles jäi. Saad ehk natuke ka kooliasju piiluda. Nägu on küll niisugune, et pole täna õhtupoolikul raamatut lahti teinud.”

      „Kohe teen, iss, ära muretse. Mul oli tõesti nii-ii kiire.” Kinnituseks marssis Maret joonelt oma tuppa ja sulges enda järelt ukse – selge märk, et tüdruk tahab rahus ja vaikuses koolitükkidele keskenduda.

      Esimese asjana harutas ta sideme randme ümbert lahti ja üritas veel kord võrust vabaneda. Punetus oli tagasi andnud ja käsi polnud enam nii hell, ometi ei õnnestunud seegi katse. Käevõru oli kui randmega kokku kasvanud ja püsis kindlalt paigal. Samuti polnud vähimatki märki avamiskohast. Tüdrukul ei jäänud muud üle, kui side murelikult käele tagasi mähkida ja kooliasjad ohates käsile võtta.

      Salapära kogub hoogu

      Tavaliselt läks isa tööle enne kukke ja koitu. Kondiitriäri pidada, et see ka perele elatist annaks ja tulu tooks, pole naljaasi. Selleks et varajasi kohvikukülastajaid ootaksid ees ahjusoojad pirukad-saiad, algasid kaupluse tagaruumis ja köögis ettevalmistused juba siis, kui enamik linnarahvast alles teist külge keeras. Maret oli harjunud, et kooliminekuks pidi ta end ise õigel aja valmis seadma, kodus polnud kedagi teda äratamas ja hommikuputru keetmas. Kui ta päris algklassides käis, siis olid vanaema või memme vaheldumisi nende juures ööd, et väike tüdruk puhtana, kammituna ja söödetuna kooli saata. Aga nõnda suure inimese puhul nagu Maret nüüd polnud see tõesti enam vajalik. Hommikune põhiline abimees oli öökapilt kõrvu kostev signaal. Mobiiliäratus oli pandud tilisema kolmveerand seitsmeks ning oma äratajakohustust võttis telefon täie tõsidusega. Putru, siinkohal peab pattu tunnistama, Maret küll igal hommikul endale keeta ei viitsinud, ehkki memme ei väsinud toonitamast hommikuse sooja söögi tähtsust. Tass kuuma teed ja võileib – eks seegi olnud soe söök – ning minek!

      Kooli jõudis Maret alati õigeks ajaks, pigem isegi varem. Ta oli kohusetundlik õpilane ja vältis ebameeldivusi, kus vähegi võimalik. Aga sel hommikul oli ta äratushelinast hoolimata sisse maganud. Tõesti naljakas. Küllap sellepärast, et eelmine õhtu oli olnud eriliselt ärev ja veel tükk aega pärast hilist voodisse pugemist polnud ta suutnud uinuda. Pilk kellale viskas tüdruku ühe hoobiga voodist jalule ja vannituppa. Klõpsanud tule põlema, jäi käsi lülitile pidama. Mida paganat! Paremal randmel puudus side, mille ta oli raudselt eile enne voodisse minekut veel kõvemini kinni sidunud. Ja taga hullem – ka käevõru polnud. Kuhu see oli öö jooksul saanud? Maret tormas tagasi oma tuppa, lükkas ülestegemata voodilt teki kõrvale – ei midagi! Padja all laiutas samuti tühjus. Otsija laskus käpakile, küünitas voodi alla, sikutas aseme seinast eemale ja piilus selle taha. Käevõrust ja seda ümbritsenud sidemest mitte mingit märki. Kas ma siis tõesti võisin magades nii hullult rapsida, et tihkelt seotud side lahti harunes, ei jõudnud Maret ära imestada. Veelgi enam, kuidas sai ära libiseda võru, millest ta oli üritanud tulutult terve õhtu vabaneda? Kool ja sinna hilinemine ei tulnud praegu üldse pähe, kõige tähtsam oli leida üles käevõru. Maret sopsutas läbi kõik voodiriided, kiskus teki tekikotist ja padja püürist lagedale. Püüri nurgast ilmus küll päevavalgele varem kadunuks jäänud kõrvarõngas, kuid eile leitud ja nüüd kohe jälle kaotatud käevõrust polnud mitte mingit jälge.

      Nõutult istus Maret segamini voodile. Mida see siis nüüd tähendab? Oli ta prügikastist üleüldse käevõru leidnud? Või oli see pelgalt unenägu? Mõnikord pidigi unenägu nii tõepärane olema, et on raske vahet teha, kas unes või ilmsi. Isa on rääkinud, et Mareti toast kostavad vahel öösiti imelikud häälitsused. Ikka nende tormiliste unenägude kaasmõju. Ükskord oli tüdruk magades ka tõsisemalt toimetanud. Tõusis voodist, korjas teki sülle, viis selle toanurka hunnikusse maha ja läks ise asemele tagasi. Kui isa vaatama tuli, et mida tütar seal südaööl asjatab, leidis ta jahedusest väriseva kägaras lapsukese oma voodis raskelt magavat. Hommikul ei teadnud uneskõndija oma öistest ettevõtmistest mõhkugi. Mis siis, äkki ta ongi ehe somnambuul – kuutõbine, kes liigub ja tegutseb unes ega mäleta hiljem oma tempe. Või kui läbi udu ehk midagi meenubki, peab seda unenäoks. Enamasti laiutab kuutõbistel mälus must auk. Õudus, oli niisugust jama nüüd vaja! Igatahes täna tuleb netist selle värgi kohta täpsemalt järele uurida, otsustas tüdruk.

      Mõttekäik unestegutsejate juurde ei viinud käevõru osas oluliselt edasi. Hästi, oletame, et võru oli tegelikult olemas – see tundus Maretile tõepärasem – ja sideme oli ta lihtsalt unesegasena lahti harutanud. Aga kuidas ehe seejärel nõnda kergelt randmelt valla pääses ja nagu tina tuhka kadus?

      Pea-pea! Võib-olla tulid talle öösel jällegi peale need „laulutuurid”, nagu isa tütre unehäälitsusi nöökamisi nimetas. Tavaliselt tuleb siis isa ja müksab teda kergelt, mispeale tütar need üpris koledad häälitsused lõpetab ning magab edasi rahulikult. Kui isa ka sel ööl tuli, märkas ta muidugi sidemes kätt. Side võis olla tulnud pooleldi lahti, isa hakkas seda kohendama ning avastas käevõru. Aga miks ta oleks pidanud siis selle Mareti käelt keset ööd ära võtma, õigupoolest rebima? Säärase jõulise kangutamise peale oleks ärganud igaüks, isegi Maret, kelle kohta memme ütleb, et maja võiks pea kohal kokku kukkuda, ei see tüdruk magades märka.

      Mõtteid tuli kui külluse sarvest, ometi olid need ligadi-logadi kokku klopsitud. Ei-ei… isa poleks hakanud keset ööd tütre käelt ehet ära rebima.

      Oleks rahulikult oodanud järgmise päevani, siis pärinud, mis ja kust… Lõppude lõpuks on igasugu vidinad Mareti rannet varemgi kaunistanud. Vaevalt oleks unine isa avastanud, et näe, nüüd on plika kätte ilmunud üks õige hinnaline ese, et kust ta küll selle on saanud, äkki on tütar kogunisti mingi hämara looga seotud?

      Maret jättis isa mängust välja. Ta tõusis ja asus oma asjades tuulama uue hooga. Avas kirjutuslaua alumise sahtli ja õngitses vihikutevirna tagant sinna eile õhtul torgatud tühja ehtekarbi. Vähemasti see tõestas, et käevõru leidmine ei olnud mingi unenägu. Järelikult, kui on karp, peab kusagil olema ka ehe, СКАЧАТЬ