Peidust välja. Reet Made

Чтение книги онлайн.

      Nii oleks see võinudki kesta. Tantsutrennid läksid küll raskemaks ja sealgi tuli omajagu pingutada. Enda proovilepanek tüdrukutele päris meeldis ja lisaks oli palju esinemisi. Selleks õmmeldi kihvte kostüüme ja suurel laval saalitäie vaatajate ees tantsida oli ilmatu vahva.

      Ühtäkki tuli murrang. Meelika aktiivne vanaema avastas ühe laste tsirkuserühma ja viis oma lapselapse sinna. Võimlemise ja rütmilise liikumisega kokku puutunud tüdruk võeti kahel käel vastu. Meelika oli esimestest trennidest alates uuest harrastusest supervaimustuses ja kutsus ka sõbrannat sinna. „Küll näed, sa saad samuti kohe sisse,” julgustas ta kõhklevat Maretit. Kuid nüüd juhtus see, mida varem polnud juhtunud. Maret ütles ei. Mitte et ta poleks soovinud minna Meelika kiidetud tsirkuserühma. Soovis, ja kuidas veel. Kuid ta oli enda võimetes kahtlema löönud. Äkitselt oli ta veendunud, et pole nii andekas ja nii hea võimleja kui sõbranna. Seda enam, et tsirkus ei vajanud niivõrd musikaalseid ja plastilisi hõljujaid, kui julgeid ja sitkeid akrobaate. Just julgusest, teadis tüdruk, jäi tal puudu. Ma ei tule sellega toime, kinnitas Maret endale. Ma teen seal endale häbi, hoidis ta end tagasi. Meelika pealekäimisele aga ütles, et ei raatsi tantsulisest võimlemisest ära tulla ja vanadest trennisõpradest loobuda. „Ah, lõpeta ära! Me ei jää ju nendega võõraks. Ja seal tsirkuses on veelgi ägedamaid!” üritas Meelika sõbratari meelt muuta. Ent selgus, et Maret oli üsnagi kõvast puust ega lasknud end ümber veenda.

      Raske otsus tehtud, jäi tüdruku hing põdema. Meelika jutud tsirkusestuudiost lõikasid nagu vaheda noaga. Maret käis tantsutrennis edasi veel aasta. Käis tujutult. Isegi esinemised ei tundunud enam nii kütkestavad. Isa polnud tütre juttudega loobuda tantsulisest võimlemisest sugugi päri. „Sul läks seal ju nii hästi,” püüdis ta kõhklejat tagasi hoida. „Arvesta, see on ju sport. Annab sitkust ja head tervist.”

      Maretile tundusid need plussid praegu tühised. Kui kaotad millegi vastu huvi, pole enam midagi parata. Meelikale, kes omakorda hakkas sõbrale mõistust pähe panema, teatas Maret, et ei taha, et isa peab tegema lisatööd tema tantsutrenni pärast, mis tõesti üsna kopsaka rahasumma nõudis. „Kas sa tead, kui kalliks need meie viimased esinemisriided on läinud? Üle mõistuse! Isa muudkui vorbib saiakesi, et minu nõmedaid hilpe kinni maksta.” Selle peale polnud ka Meelikal enam midagi kosta. Ise tundis ta vaid kahekordselt rõõmu, et oli tantsimise tsirkuse vastu vahetanud, sest tsirkusetrennid olid eelmise harrastusega võrreldes imeodavad.

      Meelika sulandumine tsirkusemaailma uude seltskonda tekitas sõbrannade vahel esimesed võõrdumisemärgid ja salatsemised, mida varem polnud omavahelistes suhetes kogetud. Maret küll lõpetas tantsustuudios käimise, kuid hakkas kodus üksi olles usinalt võimlema ja akrobaatikaelemente harjutama. Meelika jutustas oma treeningutest vahetpidamata ja Mareti õhutusel näitas mõnikord tallegi harjutusi ette. Siis kui tsirkusestuudio õpilased kusagil esinesid, oli Maret alati kohal kui andunud fänn ja plaksutaja. Aga Meelika ei teadnud, kui tähelepanelikult sõbratar laval toimuvat jälgis, et pisemgi element üksikasjadeni meelde jätta ja kohe oma kodustesse harjutustundidesse sisse viia. Kui keegi oleks Mareti aknast kardina vahelt salaja sisse piilunud – võimalusi selleks oleks isegi olnud, kuna tüdruku kodu asus esimesel korrusel – oleks ta näinud eriskummalisi pilte. Üks võimlemisriietes tegelane seisis kord käte, kord pea peal. Seejärel laskuti aeglaselt silda ja üritati sellest asendist tagasi püsti tõusta. Tugitoolid toas olid kõrvale lohistatud ja tekkinud kitsukesel platsil prooviti isegi hundiratast visata. Turiseisud ja spagaat olid väikesed vaheharjutused. Aeg-ajalt juhtus ka kukkumisi ja hooletuid venitusi. Siis käidi aietades mööda tuba ja määriti end mingi salviga. Sinikaidki tuli ette ja neid pidi hoolega varjama, sest isa pilk oli tüütult tähelepanelik.

      Jah, need olid salaasjad, mida isegi Meelikaga ei jagatud. Maret ei soovinud mingi hinna eest sõbrale teada anda, kui väga ta tsirkusetrennist loobumist kahetseb ja teist kadestab. See viis ta lausa stressi äärele. Ühelt poolt ahmis ahnelt iga teavet tsirkusetrennide kohta, teisalt ajas Meelika rahulolev ja Mareti meelest suurustav jutt teda närvi ja sõbranna vastu turri. Selles vastuolude puntras ta siples ja probleeme hinge võtva loomuse tõttu ennast piitsutas.

      Kullassepp

      Täna viisid tüdrukute teed neid kohe koolimaja juures lahku. Päris imelik, aga Maret ei tundnud seekord tuttavat vastikut torget, kui Meelika talle rõõmsalt naeratades viipas, mõtetes juba oma tsirkusesõprade juures. Maret keeras samasuguse õhinaga teise suunda ning pani sammule hoogu juurde. Tal olid omad plaanid, mis järgmisel tänavanurgal viisid koduteest vastassuunda.

      Tüdruk otsis kullasseppa. Kus ta seda silti oli näinud? Õige, suure kaubanduskeskuse allkorrusel, ühe kullaäri juures. Tavaliselt ei kolanud Maret mööda kaubanduskeskusi. Nende sõpruskonna tüdrukutel oli igaühel oma ringide ja trennidega küllalt tegemist. Ka õppimisele pöörati üksjagu tähelepanu. Hea, kui oma päevaga välja tulid. Aga kullassepa silti oli ta seal ühel korral märganud. Oli isegi poodi sisse astunud ja hõbekette vaadanud. Hõbe meeldiski Maretile rohkem kui kuld, kuna see polnud ka nii kallis. Ta oleks tahtnud ühte tugevamat hõbeketti. Paar imepeenikest olid tal kaelas nagu iseenesest lülidest lahti pudenenud. Hea veel, et punaste kivikestega ripats – vanaema kingitus kümnendaks sünnipäevaks – märkamatult maha ei libisenud ega ära kadunud. See oli õnneks jäänud salli sisse pidama.

      Maret seadis sammud otsejoones südalinna kaubanduskeskusesse. Siin oli alati palju rahvast. Sisenedes kadusid justkui mingisse ollusesse, muutusid nimetuks osakeseks ühtses lainetuses. Kõik kiirustasid kuhugi, igaühel olid peas oma sihid, naabrit ei märgatud. Kullapoe leidis Maret kohe. See oli ikka vanas kohas. Lettide kohale oli kummardunud uudistajaid, kelle soovil avati lukustatud klaasvitriine ja näidati ehteid.

      Poeruumi tagumises osas oli kullassepal väike omaette tööpaik. Läbi klaasseina paistis noorepoolne mees kummardumas töölaua kohale. Üks klient astus kullassepa juurde, rääkis temaga ja ulatas pikliku ehtekarbi. Meister avas selle, tõstis enda ette töölauale, asetas silma ette väikse ümmarguse luubi, mida hoidis osavalt silma kissitades põse ja kulmu vahel, ning asus karbist välja tõstetud eset tähelepanelikult uurima. Siis võttis luubi silmast, tõstis ehte karpi, klõpsas kaane kinni ja ulatas kliendile pead raputades tagasi. Nad vestlesid veel mõne minuti, klient lahkus ning kullassepp vaatas seejärel nõudlikult otsa tüdrukule, kes tema tegevust oli kõrvalt tähelepanelikult jälginud.

      „Kas minu juurde?”

      „Ee-ee… jah,” kohmas Maret.

      „No siis – palun,” viipas kullassepp kutsuvalt.

      Noore mehe lahke silmavaade ei mõjunud Maretile hoopiski mitte julgustavalt. Oma ettekujutuses oli ta arvanud kullassepaks muheda vanahärra. Silmitsedes noormehe kelmikat nägu, paistis see talle kavala rebase sihverplaadina. Tõeline rebane Alice Buratino lugudest. Tüdruk kahetses, et oli üleüldse siia tulnud. Vastumeelselt astus ta kõrge leti äärde.

      „Mis mureks?” küsiti endisel julgustav-kavalal toonil.

      „Kas te…” kobas Maret, „parandate ka… ee… hästi peenikesi hõbekette? Mul on mitu niisugust katki läinud,” leidis piiga korraga pääsetee ja haaras sellest hoobilt kinni.

      „Niisugust tööd ma kahjuks ei tee. Need ketid on sellised, kuidas öelda, ühe hooaja kaup. Kui katki, siis katki. Parandada pole mõtet. Lülid on nii haprad ja viletsalt tehtud, selline kett võib kaelas iga kell uuesti katki minna. Teisest kohast, aga vahet pole.”

      Maret noogutas rahulolevalt. Nüüd võis rahulikult tänada ja ära minna.

      „Aga ega see polnud ju põhjus, miks sa tulid,” naelutas kullassepa järgmine lause tüdruku paigale.

      Teab! Kust ta teab mu käevõrust? Järelikult olid Mareti kahtlused paika pidanud. See siin polnud päris aus tegelane. СКАЧАТЬ