Tearlingi kuninganna. Erika Johansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägude ja mõtles ümber. Carlin ütles ikka, et kergem on vaielda väikese lapse kui joomase mehega. Ja pealegi: raamatutes lobisesid purjus inimesed sageli saladusi välja. Ehk õnnestub Kelseal panna need mehed päriselt endaga rääkima.

      Ta torkas mantli istumise alla ja seadis end sisse Elstoni ja Peni vahel. „Ma tahan teada, mis juhtub, kui jõuame Uus-Londonisse.”

      Peni hägune pilk peatus temal. „Mis peaks juhtuma?”

      „Kas onu püüab mind tappa, kui me kord juba lossis oleme?”

      Kõik vaatasid teda natuke aega vaikides, kuni Mace viimaks vastas: „Võimalik.”

      „Teie onu ei suuda kedagi tappa,” pomises Coryn. „Mina kardaksin pigem Cadenit.”

      „Me ei tea, kas nad ikka tõesti meil kannul on,” vaidles punase habemega mees talle vastu.

      „Me ei tea mitte midagi,” kuulutas Carroll korralekutsuval häälel ning pöördus uuesti Kelsea poole. „Leedi, kas ei võiks te lihtsalt uskuda, et me kaitseme teid?”

      „Teie ema uskus meisse alati,” lisas punase habemega mees.

      Kelsea tõmbas silmad pilukile. „Mis su nimi on?”

      „Dyer, leedi.”

      „Niisiis, Dyer, praegu pole sul tegu minu emaga. Sul on tegu minuga.”

      Dyer pilgutas hämaras valguses silmi nagu öökull. Hetk hiljem pomises ta: „Ega ma paha pärast, leedi.”

      Kelsea noogutas ja pöördus uuesti Carrolli poole. „Ma küsisin, mis juhtub, kui me sinna jõuame.”

      „Ma ei usu, et peame kindlusse pääsemiseks lahingut lööma, leedi. Viime teid kohale päise päeva ajal. Linn on sel nädalalõpul rahvast täis ja regendil ei jätku julgust tappa teid kogu ilmarahva silme all. Aga kui olete kord juba lossis, proovivad nad kindlasti teie elu kallale kippuda.”

      „Kes nad?”

      Nüüd sekkus jutusse Mace. „Teie onu pole ainus, kes tahaks teist lahti saada, leedi. Punasel Kuningannal on mängus oma huvi, et regent troonile jääks.”

      „Kas kindluses olev loss pole siis turvaline?”

      „Seal pole eraldi lossi. Kindlus on tohutu suur, aga see on üksainus rajatis, mis moodustabki teie lossi.”

      Kelsea punastas. „Ma ei teadnud. Mulle pole kindluslossist eriti palju räägitud.”

      „Mida paganat te kõik need aastad õppisite?” küsis Dyer.

      Carroll hakkas itsitama. „Kas sa siis Bartyt ei tunne? Ta oli äge tohter, aga üksikasjad teda suurt ei huvitanud. Kui ta just parajasti oma kallitest taimedest ei rääkinud.”

      Kelsea ei tahtnud kuulda, mis kokkupuuteid teistel Bartyga oli olnud. Ta sekkus, enne kui Dyer oleks jõudnud vastata, ja küsis: „Aga kes meid jälitavad?”

      Carroll kehitas õlgu. „Arvatavasti Caden ja tema mortidest abilised. Pistrikud, keda oleme vilksamisi näinud, võivad ju ehk ollagi tavalised linnud, aga ma kahtlen selles. Teie onu ei kõhkle vajaduse korral kasutamast mortide abi.”

      „Muidugi mitte,” venitas Elston pehme keelega, tõstes pea puuhalult ja pühkides suunurgast sülge. „Ime, et ta veel oma naisi kilbina ei kasuta.”

      „Ma arvasin, et Tearling on vaene,” katkestas Kelsea teda. „Mida oleks mu onul sellise liidu puhul vastu pakkuda? Puitu?”

      Ihukaitsjad vahetasid pilke ja Kelsea teadis nii selgelt, nagu oleks kuulnud pealt meeste vestlust, et nad on oma vaikimiseski tema vastu liidus.

      „Leedi,” sõnas Carroll andekspaluvalt, „paljud meist on veetnud oma elu teie ema teenistuses. Me ei lakka teda kaitsmast, isegi kui ta on surnud.”

      „Mina pole kunagi olnud kuninganna Elyssa ihukaitsja,” söandas Pen sekkuda. „Kas mina ei tohiks …?”

      „Pen, sa oled kuninganna ihukaitseväelane.”

      Pen jäi vait.

      Kelsea laskis pilgul käia üle ringis istuvate meeste. „Kas te kõik teate, kes on mu isa?”

      Sõdurid vaatasid talle otsa, täis tumma mässumeelt. Kelsea tundis, kuidas temas kohub viha, ja hammustas endale vana harjumust mööda kõvasti paremasse põske. Carlin oli teda mitu korda hoiatanud, et valitseja ei saa lubada endale talitsematuid vihahooge, niisiis oli Kelsea õppinud oma raevupuhanguid tema juuresolekul alla suruma ja Carlin oli lasknud ennast petta. Barty oli teda siiski läbi näinud. Tema soovitaski tüdrukul midagi hammustada. Valu vaigistas viha, leides sellele kas või ajutiseltki teise kanali. Aga jõuetu pettumus ei kadunud kuhugi. Ta olnuks nagu jälle koos Carliniga klassitoas. Need mehed teadsid nii palju, aga talle ei usaldanud midagi. „Noh, aga rääkige mulle siis Punasest Kuningannast!”

      „Ta on nõid,” teatas nägus blond ihukaitsja lühidalt. See oli esimene kord, kui Kelsea kuulis teda kõnelemas. Lõkketuli tõstis esile tema sümmeetrilised, otsekui peitliga nikerdatud näojooned. Mehe silmad olid puhtad, jäiselt sinised. Kas ema oli tõesti valinud endale ihukaitsjad välimuse järgi? See mõte tekitas Kelseas kõhedust. Tal oli emast kindel ettekujutus, mille ta oli loonud juba üsna väiksena ning arendanud ja ilustanud seda iga majakeses veedetud aastaga. Ema oli ilus ja lahke, südamlik ja lohutav – täpselt samal määral, kui Carlin oli külm ja ligipääsmatu. Ema poleks eales tema eest midagi varjanud. Ühel päeval ema tuleb ning viib Kelsea minema sellest majast, kus peab lõputult õppima, treenima ja valmistuma suureks päästeretkeks. Tal läheb lihtsalt oodatust natuke kauem aega.

      Kui Kelsea oli seitse aastat vana, viis Carlin ta ühel päeval raamatukokku, pani istuma ning ütles, et ema on juba ammu surnud. See tegi lõpu põgenemisplaanidele, kuid ei takistanud Kelseat arendamast uusi, järjest keerukamaid fantaasiaid: kuninganna Elyssa oli olnud suurepärane valitsejanna, keda rahvas jumaldas – kangelane, kes kandis hoolt, et vaestel oleks kõht täis ja haiged saaksid arstiabi. Kuninganna Elyssa istus troonil ning jagas õiglust neile, kes ise enda eest kosta ei suutnud. Kui ta suri, kanti tema keha läbi linnatänavate ning rahvas nuttis ja Teari sõjaväe pataljon andis mõõkade tärinal au. Seda kujutluspilti oli Kelsea arendanud ja lihvinud, kuni võis selle silme ette manada, millal aga soovis. Hirmu, mida ta tundis teadmisest, et peab saama kuningannaks, oli leevendanud teadmine, et kui ta pöördub üheksateistkümneaastasena linna tagasi astumaks troonile, võetakse temagi vastu samasuguse paraadiga ning ta ratsutab kindluslossi läbi juubeldava, rõõmupisaraid valava ja heatahtlikult lehvitava rahvasumma.

      Nüüd, vaadates lõkke ääres istuvat meestesalka, tundis Kelsea, kuidas hinges hakkab idanema rahutus. Mida ta oma kuningannast ema kohta tegelikult teab? Mida ta saabki teada, kui Carlin oli alati keeldunud rääkimast?

      „Jäta järele, Mhurn,” vastas Dyer blondile mehele ja raputas pead. „Keegi pole seni veel suutnud tõestada, et Punane Kuninganna on päriselt ka nõid.”

      Mhurn vaatas talle pahuralt otsa. „Ta on nõid. Ükskõik, kas tal on võimed või mitte. Seda võib kinnitada igaüks, kes elas üle mortide vallutusretke.”

      „Rääkige mulle mortide vallutusretkest,” ütles Kelsea uudishimulikult. Carlin polnud kunagisest sissetungist ega selle põhjustest iial põhjalikult kõnelnud. Kakskümmend aastat tagasi oli Mort Tearlingisse tunginud, liikunud oma vägedega läbi kogu riigi ning jõudnud СКАЧАТЬ