Tearlingi kuninganna. Erika Johansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ osa Crithe’i lahingust. Punane Kuninganna saatis Tearlingisse kolm Morti sõjaväe leegioni ning andis neile vabad käed jõudmaks välja Uus-Londonisse. Crithe’i lahingust said kohutavad tapatalgud. Teari külamehed võitlesid puunuiadega relvastatult Morti sõdalastega, kelle relvad olid rauast ja terasest, ning kui mehed olid tapetud, koguti kõik viie ja kaheksakümne eluaasta vahele jäävad tüdrukud ja naised kokku ning …”

      „Mhurn,” sõnas Carroll vaikselt. „Ära unusta, kellega sa räägid.”

      Ootamatult sekkus Elston. „Olen jälginud teda terve päeva, söör. Uskuge mind, ta on tugev, mis siis, et väike.”

      Kelsea oleks äärepealt naeratanud, kuid see soov haihtus kiiresti, kui Mhurn jätkas, vaadates otsekui hüpnotiseerituna tulle. „Mu sõber põgenes Morti vägede lähenedes oma perega külast. Ta tahtis ületada Crithe’i jõge, et jõuda välja põhjapoolsetesse asundustesse, aga polnud piisavalt kiire ning õnnetuseks oli tal noor ja ilus naine. Too suri tema silme all, kui kümnes morti sõdur oli alles tema sees.”

      „Issand jumal, Mhurn!” Dyer tõusis püsti ja hakkas vaarudes laagriplatsi serva poole minema.

      „Kuhu sa lähed?” hüüdis Caroll.

      „Mis sa ise arvad? Kusele muidugi.”

      Kelsea kahtlustas, et Mhurn oli rääkinud selle loo sooviga teda šokeerida, ega teinud seepärast teist nägugi. Aga ühel hetkel, kui mehed tema poole ei vaadanud, neelatas ta kramplikult, tundes kõris haput maitset. Kuulata Mhurni jutustust oli hoopis midagi muud kui lugeda rüüsteretki kirjeldavaid raamatuid.

      Mhurn, blond pea sõjakalt õieli, libistas pilgu üle lõkke ääres istuvate kaaslaste. „Kas keegi veel arvab, et uuel kuningannal pole vaja sääraseid asju teada?”

      „Küsimus on lihtsalt ajastuses, sa tobu,” vastas Carroll vaikselt. „Kui ta kord juba troonil on, jõuad rääkida, nii palju kui kulub.”

      „Kui ta sinna üldse jõuab.” Mhurn oli nüüd leidnud oma kruusi, võttis sellest pika sõõmu ja neelatas kramplikult. Tema silmad olid verd täis valgunud ning ta nägi välja nii väsinud, et poleks Kelsea arvates tohtinud rohkem juua, aga tüdruk ei teadnud, kuidas seda talle soovitada. „Nõnda vägistasid ja tapsid nad igas külas, mis nende teele ette jäi, leedi, ja marssisid otsejoones läbi kogu maa Argive’ist Uus-Londoni müüride alla välja. Isegi rinnalastele ei heidetud armu. Üks Ducarte’i-nimeline Morti kindral kandis Almonti tasandikult Uus-Londonini rihmadega kilbi külge kinnitatud teari imiku surnukeha.”

      Kelsea tahtis küsida, mis juhtus Uus-Londoni müüride juures, sest seal Carlini jutustus alati katkes. Aga ta oli Carrolliga ühel nõul: Mhurni tuli ohjeldada. Pealegi polnud ta päris kindel, kas suudaks kauem kuulata isiklikel kogemustel põhinevaid lugusid.

      „Mida sa selle jutuga öelda tahad?”

      „Tahan öelda seda, et sõduritele – enamikule sõduritele – pole loomuomane niiviisi käituda. Samuti ei treenita neid nõnda käituma. Sõjakuritegudel on alati kas üks või teine põhjus: olukord või juhi tahe. Olukord seda ei tinginud: Morti sõdurid läksid Tearlingist läbi nagu nuga soojast võist. See oli neile otsekui pidu. Piinamine ja tapatalgud leidsid aset Punase Kuninganna tahtel. Viimase rahvaloenduse andmetel oli Tearlingis üle kahe miljoni elaniku, ning kahtlen, kas neil on aimugi, mis neid ohustab. Aga, leedi, arvasin, et teie peaksite seda teadma.”

      Kelsea neelatas ja küsis: „Mis sai teie sõbrast?”

      „Nad lõid talle noaga kõhtu ja liikusid edasi, jättes ta verest tühjaks jooksma. Löök oli olnud vilets ja sõber jäi ellu. Aga Morti armee võttis endaga kaasa tema kümneaastase tütre. Ta ei näinud oma last enam kunagi.”

      Dyer tuli lentsides puude vahelt tagasi ja potsatas asemerullile istuma. Kelsea vaatas tulle ning talle meenus üks hommik, kui ta istus Carlini raamatukogus laua taga. Carlin näitas talle üht vana kaarti, millele oli märgitud Tearlingi ja Uus-Euroopa vaheline piir, sakiline joon, mis jooksis läbi Reddingi metsa idaosa ja Almonti tasandiku. Carlin imetles Uus-Euroopat. Isegi esimestel Ületamise-järgsetel aastatel, kui piirid olid veel korralikult maha märkimata ning Uue Maailma lõunaosa oli sõjapealikute omavaheliste lahingute tallermaa, esindas Uus-Euroopa ometi edumeelset demokraatiat, kus peaaegu keegi ei jäänud valimistest eemale. Punase Kuninganna tulekuga oli paraku nii mõndagi muutunud: nüüd oli Uus-Euroopast saanud Mortmesne ja demokraatiast polnud enam midagi järel.

      „Mida Punane Kuninganna õieti tahab?” oli Kelsea Carlinilt küsinud. Kaardid ei huvitanud teda ning ta tahtis tunniga ühele poole jõuda.

      „Mida vallutajad alati tahavad, Kelsea – kõike, ning nende soovidel ei tule iial lõppu.”

      Carlini toon ei jätnud Kelseale mingit kahtlust: Carlin, keda muidu miski ei hirmutanud, kartis Punast Kuningannat. Kuninganna ihukaitseväelased poleks samuti tohtinud midagi karta, aga kui Kelsea nüüd ringi vaatas, luges ta meeste nägudelt välja midagi muud. Püüdes muuta meeleolu lahedamaks, lausus ta kergel toonil: „Noh, siis tuleb mul kanda hoolt, et Punane Kuninganna enam meie maale ei tungiks.”

      Dyer mühatas: „Mida te ikka teha saaksite, leedi, kui ta otsustaks seda teha?”

      Carroll plaksutas käsi. „Nüüd, kui oleme Mhurni unejutu ära kuulanud, on aeg magama heita. Ja kui keegi soovib Elstonilt uneeelset suudlust, andku talle teada.

      Elston turtsatas õllekruusi ja ajas oma tohutu jämedad käsivarred laiali. „Ja-jah, kõik, kellele meeldivad karu kaisutused.”

      Kelsea tõusis püsti ja tõmbas mantlihõlmad koomale. „Kas teil hommikul pea haige ei ole?”

      „Küllap on,” pomises Kibbi-nimeline tumedapäine sõdur.

      „On siis tõesti mõistlik, et nii paljud teist end sel teekonnal purju joovad?”

      Carroll mühatas. „Tõelised ihukaitsjad oleme Lazarus ja mina. Nood teised seitse on ainult moepärast kaasas.”

      Kõik pahvatasid naerma ning tundes end jälle välja jäetuna, pööras Kelsea selja ja hakkas tagasi telgi poole minema. Ükski sõdur ei järgnenud talle ning ta mõtles juba, et sel ööl ei valva tema telki keegi. Ent kui ta uuesti pöördus, oli Mace otse tema selja taga, kõrge kogu isegi pimeduses selgesti äratuntav.

      „Kuidas sa seda teed?”

      Mees kehitas õlgu. „On lihtsalt säärane anne.”

      Kelsea puges telki ja pani ukseklapi kinni. Sirutanud end asemel välja, torkas ta käe põse alla. Lõkke ääres oli ta mananud ette vapra näo, aga nüüd hakkas värisema. Värin algas rinnust ja levis üle kogu keha. Carlini jutu järgi hoidis Mortmesne hirmuvalitsuse all kõiki naabreid. Punane Kuninganna nõudis kuulekust ja seda ta sai. Kui regent oli tõepoolest sõlminud temaga liidu, valitseb Punane Kuninganna arvatavasti ka Tearlingi üle.

      Lõkke äärest kostis paukuvat köha, aga sedapuhku ei ärritanud see heli Kelseat. Kobanud mantlitaskus, võttis ta välja sinna pandud kaelakee ja pigistas kõvasti pihku, hoides enda oma teises. Vahtides üles telgi terava tipu poole, mõtles ta vägistatud naistele ja mõõga otsa torgatud imikutele ning uni ei tulnud ega tulnud.

      Teine peatükk

      Tagaajamine

      Tearlingi kuningriik ei ole suur, kuid geograafiliste ja kliimatingimuste poolest üpris vaheldusrikas. Riigi keskosa on tasane СКАЧАТЬ