Tearlingi kuninganna. Erika Johansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ udu on muutnud mehed murelikuks, sest matab teetähised endasse.

      Ta komberdas oja kõrval oleva suure lameda kivini. Istet võtta oli piinavalt valus, sest kui ta põlvi kõverdas, näisid reielihased ähvardavat luu küljest lahti rebeneda. Otsinud õiget asendit, seadis ta end lõpuks istuma ristis jalu, ent avastas kohe, et tagumik on tundidepikkusest sadulas istumisest samuti valus.

      Suur laiaõlgne sõdur Elston, kes oli suurema osa ajast ratsutanud Kelsea kõrval, kõndis tema kannul kivini ja jäi seisma viis jalga eemal. Iga kord, kui tüdruk pilgu tõstis, irvitas valvur vastikult, paljastades laialt oma katkised hambad. Kelsea katsus teda eirata, sirutas ühe jala välja ning proovis pöiast kinni võtta. Reielihased lõid tuld, nagu lõigataks neid ribadeks.

      „Valus?” küsis Elston. Hammaste tõttu oli sõduri kõne pudistav ja tüdrukul läks hetk aega, et mõista, mida ta ütles.

      „Mitte sugugi.”

      „Pagan võtaks, te ei saa end õieti liigutadagi.” Mees kõgistas naerda ning lisas siis: „Leedi.”

      Kelsea sirutas käed välja ja haaras endal varvastest kinni. Reielihastest sähvis läbi tuline valujutt ning tüdruk tundis, nagu oleksid need verilihal – lahti rebenenud haav, mis jookseb nüüd tema kehas verd. Hoidnud umbes viis sekundit varvastest kinni, laskis Kelsea lahti. Uuesti Elstoni poole vaadates nägi ta tolle näol ikka sedasama sakilist irvet. Mees ei lausunud enam midagi, vaid üksnes seisis seal nii kaua, kuni neil oli aeg jälle sadulasse istuda.

      Päikeseloojangu paiku heitsid nad laagrisse. Kelsea jalad olid vaevu maad puudutanud, kui tal ratsmed käest napsati. Ta pöördus ja nägi, kuidas Mace mära eemale talutab. Tüdruk avas suu, et hakata õiendama, ent mõtles siis ümber ja kõndis tagasi teiste ihukaitsjate juurde, kes olid samuti ametis igaüks oma asjadega. Ta märkas, et rühma noorim liige on hakanud tõmbama sadulataskutest välja tema telgi osasid.

      „Ma teen seda ise!” hüüdis Kelsea ja hakkas minema üle platsi, käsi välja sirutatud, et talle antaks mõni tööriist või ehk relv – ükskõik mis. Ta polnud kunagi varem tundnud ennast nii kasutuna.

      Mees andis talle lameda peaga vasara ja sõnas. „See telk tahab kaht inimest, Kõrgus. Kas ma tohin teid aidata?”

      „Muidugi,” vastas Kelsea kergendust tundes.

      Kui üks inimene hoidis vaiu ja teine rammis neid maasse, sai telk kerge vaevaga püsti ning vasar käes ringi liikudes ajas Kelsea ihukaitsjaga juttu. Tolle nimi oli Pen. Ta oli tõesti suhteliselt noor – tundus, et mitte üle kolmekümne – ning tema näol polnud ilmastiku küntud kortse, mis katsid kõigi teiste oma. Ta oli nägus, tumedate juuste ja avala heasüdamliku näoga. Aga teisalt: eks olnud nad kõik nägusad, nood tema ema kaardiväelased, isegi kui neil oli eluaastaid üle neljakümne – koguni Elston (kui ta suu kinni hoidis). Kas võis tõesti olla, et ema valis endale ihukaitsjaid üksnes välimuse järgi.

      Kelsea avastas, et saab Peniga hõlpsasti jutule. Küsinud mehelt vanust, kuulis tüdruk, et too oli saanud neli päeva tagasi kolmekümneseks.

      „Oled liiga noor, et võinuksid teenida minu ema kaardiväes.”

      „See on tõsi, leedi. Ma ei tundnud teie ema.”

      „Miks sind siis sellele retkele kaasa võeti?”

      Pen kehitas õlgu ja osutas siis oma mõõgale, nagu oleks sellega kõik öeldud.

      „Kui kaua sa juba kaardiväkke oled kuulunud?”

      „Mace leidis mu, kui olin neljateistkümnene, leedi. Minu väljaõpe on kestnud sellest ajast saati.”

      „Ehkki troon on seisnud tühi? Või kuulusid mu onu ihukaitseväkke?”

      „Ei, leedi.” Üle Peni näo vilksatanud tülgastusvari kadus nii kiiresti, et Kelsea kahtles, kas polnud ta seda endale üksnes ette kujutanud. „Regendil on oma ihukaitsevägi.”

      „Või nii.” Kelsea tampis vaia maasse, tõusis siis püsti ja ajas end, valugrimass näol, sirgu, tundes selga naksatamas.

      „Kas peate tempole vastu, Kõrgus? Võib arvata, et te pole just sageli nii pikka maad ratsutanud.”

      „Tempol pole viga. Ja nagu ma aru saan, ei tohi me viivitada.”

      „Tõsi mis tõsi, leedi.” Pen madaldas häält ja vaatas ringi. „Meil ollakse tihedalt kannul.”

      „Kust sa tead?”

      „Pistrikud.” Pen osutas taeva poole. „Nood on meid jälitanud sellest ajast peale, kui kindlusest lahkusime. Jõudsime eile hilja kohale, sest tegime mitu kõrvalepõiget, et neid maha raputada. Aga pistrikke pole võimalik lollitada. See, kes nad välja saatis, on meil nüüd jälil …”

      Pen jäi vait. Kelsea sirutas käe uue vaia poole ja lausus otsekui muu seas: „Täna pole ma pistrikke kuulnud.”

      „Morti pistrikud lendavad hääletult, leedi. Neid on õpetatud vaikima. Aga kui tähelepanelikult jälgida, võib neid aeg-ajalt näha üle taeva vilksatamas. Nad on kuratlikult kiired.”

      „Miks nad ei ründa?”

      „Meid on palju.” Pen tõmbas sirgu telgi viimase nurga, et Kelsea võiks selle vaiaga maa külge kinnitada. „Mortid treenivad pistrikke sama hästi kui meie oma sõdureid ning nood ei pane oma elu ohtu, rünnates ülekaalukat vastast. Nad proovivad tappa meid ükshaaval, kui juhus avaneb.”

      Pen pidas jälle vahet ning Kelsea vibutas tema poole vasarat. „Sul ei maksa karta, et hirmutad mind. Ma pean kartma surma niikuinii – ükskõik mida sa räägid või rääkimata jätad.”

      „Võib-olla, leedi, aga hirmust võivad saada kammitsad.”

      „Kas need jälitajad on mu onu saadetud?”

      „Küllap vist, leedi, aga pistrikud lubavad oletada, et teie onul on abilisi.”

      „Selgita!”

      Pen vaatas üle õla tagasi ja pomises. „See oli otsene käsk. Kui Carroll peaks küsima, ütlen talle nõnda. Teie onu on pidanud juba aastaid läbirääkimisi Punase Kuningannaga. Räägitakse, et nad on sõlminud omavahel salaliidu.”

      Mortmesne’i kuninganna. Keegi ei teadnud, kes ta on või kust pärineb, aga temast oli saanud võimas monarh, kes oli veriselt valitsenud nüüd juba üle sajandi. Carlin oli näinud Mortmesne’is ohtu – naaberriigiga sõlmitud liit võinuks olla mõistlik. Enne kui Kelsea jõudis midagi küsida, rääkis Pen juba edasi. „Mortidel pole küll lubatud müüa tearidele relvi, aga igaüks, kellel on piisavalt raha, võib hankida endale morti pistrikke mustalt turult. Mina arvan, et see, kes meid jälitab, on Caden.”

      „Too palgamõrtsukate tsunft?”

      Pen mühatas. „Tsunft. See nimetus eeldaks neilt mingit organisatsiooni, leedi. Aga jah: nad on palgamõrtsukad ja üsnagi vilunud. Käivad kõlakad, et teie onu on pannud välja suure summa raha sellele, kes suudab teile jälile saada. Just niisugustest pakkumistest Caden ennast elatabki.”

      „Kas nende vastu meie salk ei saa?”

      „Ei.”

      Kelsea laskis pilgul ringi käia ning mõtles kuuldu üle järele. Platsi keskel küürutasid kolm sõdurit СКАЧАТЬ