Tearlingi kuninganna. Erika Johansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ liha ja karusnahkadega. Selle retke võttis ta ette iga kolme-nelja kuu tagant, ent sedapuhku oli Kelsea otsustanud, et tahab minna Bartyga kaasa. Ta tahtis seda nii väga, et uskus end surevat, kui teda ühes ei võeta. Ta oli raamatukogu vaibal metsikult jonninud, pisaraid valanud ja röökinud ning nördimusest isegi jalgadega vastu põrandat peksnud.

      Carlin sääraseid etendusi ei sallinud. Mõne minuti oli ta Kelseaga rääkinud ja proovinud tüdrukule aru pähe panna, ent kadunud siis raamatukokku. Lõpuks oli Barty see, kes kuivatas Kelsea pisarad, pani ta oma põlvele istuma ja laskis tal end tühjaks nutta.

      „Sa oled väärtuslik, Kel,” ütles Barty talle. „Oled hinnaline nagu nahk ja kuld. Kui saadaks teada, et oled siin, proovitaks sind ära röövida. Sa ju ei taha, et sind ära röövitaks, ega?”

      „Aga kui keegi minu siinolekust ei tea, siis olen ma täiesti üksi,” vastas Kelsea nuuksudes. Ta oli olnud täiesti kindel selle väite paikapidavuses: teda hoitakse saladuses, järelikult on ta üksi.

      Barty oli naeratades pead raputanud. „Jah, Kel, keegi ei tea, et sa siin viibid. Aga kogu maailm teab, kes sa oled. Mõtle korraks sellele. Kuidas saad sa olla üksi, kui sinu peale mõtleb iga päev kogu maailm?”

      Ehkki alles seitsmene, oli Kelsea mõistnud, et see on Barty kohta äärmiselt osav vastus. Sellest oli piisanud, et tema pisarad kuivaksid ja viha järele annaks, ent järgmistel nädalatel oli ta Barty seletust mõttes ikka ja jälle üksipulgi lahanud, proovides leida viga, mis pidi seal tema teada olema. Kulus aasta või rohkemgi, enne kui ta leidis üht Carlini raamatut lugedes sõna, mida oli kogu aeg otsinud: ta pole üksi, vaid anonüümne. Kõik need aastad oli teda hoitud anonüümsena ning pikka aega oli ta arvanud, et kui mitte Barty, siis vähemalt Carlin küll hoiab teda peidus sulaselgest julmusest. Aga nüüd, kui need kaks pikka meest talle vaat et kandadele astusid, mõtles ta, kas poleks pidanud nägema anonüümsuses hoopis kingitust. Kui nii, siis nüüd oli ta sellest kingitusest ilma jäetud.

      Mehed pidid magama lõkke ääres, kuid Kelseale olid nad püstitanud umbes kakskümmend jalga eemal lagendiku servale telgi. Sisse astunud ja uksepooled kinni sidunud, kuulis ta, kuidas kaks tunnimeest end teine teisel pool ava sisse seadsid, pärast seda jäi kõik vaikseks.

      Lasknud kotil põrandale kukkuda, sobras Kelsea riiete seas, kuni leidis valgest pärgamendist ümbriku – ühe Carlini vähestest luksusasjadest. Miski loksus selles tasakesi siia-sinna. Kelsea istus oma asemele ja jäi ümbrikut silmitsema. Ta sisendas endale kogu vaimujõudu kokku võttes, et see on täis vastuseid tema küsimustele. Kõigest aastavanusena oli ta lossist ära toodud ega mäletanud oma pärisemast midagi. Aastate jooksul oli tal õnnestunud kuninganna Elyssa kohta teada saada üksnes killukesi: ema oli olnud ilus, talle polnud meeldinud lugeda, ta oli surnud kahekümne kaheksa aastasena. Kelseal polnud aimugi, kuidas ema suri – see oli keelatud maa. Ta oli proovinud kord nii, kord naa küsimusi esitada, aga kõik lõppes alati ühtemoodi: Carlin raputas pead ja pomises: „Ma lubasin.” Mis lubadusi ta ka poleks andnud, ehk on tema vaikimiskohustus nüüd lõppenud. Kelsea silmitses veel natuke aega ümbrikut, võttis selle siis kätte ja murdis Carlini pitseri lahti.

      Välja libises peene hõbeketi otsas rippuv sinine kalliskivi.

      Kelsea laskis keti sõrmede vahel rippu ja uuris ripatsit lambivalgel. See oli äravahetamiseni sarnane ehtega, mida ta oli kogu eluaja kaelas kandnud: kandilise lihviga safiir peenikese, võinuks lausa öelda, et õrna keti otsas. Safiir helkles lambivalguses rõõmsalt, täites telgi hüplevate siniste sähvatustega.

      Kelsea torkas käe uuesti ümbrikusse, lootes leida sealt kirja. Seda polnud. Tüdruk otsis mõlemast servast. Ta tõstis ümbriku üles, hoidis seda vastu valgust ja nägi ühteainsat sõna, mis oli Carlini käega kritseldatud pitseri alla.

Ettevaatust

      Lõkke äärest kostis äkki naerupahvatus ning Kelsea võpatas. Südame vasardades kuulatas ta, mida teevad telgi ukse ees seisvad tunnimehed, aga sealt ei kostnud kippu ega kõppu.

      Võtnud kaelast oma ehte, hoidis ta neid kahte kõrvuti. Nood olid tõepoolest identsed – pesuehtsad kaksikud kuni keti pisimate üksikasjadeni välja. Liigagi lihtne oleks neid segi ajada. Kelsea pani enda oma kiiresti kaela tagasi.

      Uue ripatsi tõstis ta jälle üles ning vaatas mõtlikult, kuidas see edasi-tagasi pendeldab. Carlin oli rääkinud talle, et kõik Tearlingi troonipärijad saavad säärase safiiri kaela juba sündides. Levinud legendi järgi pidi kalliskivi olema omamoodi ohutis, mis kaitseb surma eest.

      Nooremalt oli Kelsea rohkem kui ühe korra tundnud kiusatust tõmmata ripats kaelast, aga eelarvamus sai temast võitu: mis siis, kui välk ta kohapeal maha lööb? Niisiis polnud ta eales julgenud keed ära võtta. Carlin polnud kunagi maininud teist kalliskivi, ehkki see oli ilmselt olnud kogu aeg tema valduses. Saladused … Carlinis oli kõik salapärane. Kelsea ei teadnud, miks ta Carlini kasulapseks oli antud või kes naine üleüldse varasemas elus oli olnud. Kindlasti keegi tähtis isik, oletas Kelsea. Carlin oli liiga suursuguse hoiakuga, et elada kehvas majakeses. Isegi Barty isiksus näis kahvatuvat, kui naine tuppa astus.

      Kelsea vaatas üksisilmi ümbriku siseküljel olevat sõna: Ettevaatust. Kas pidi see olema järjekordne manitsus, et ta oleks oma uues elus ettevaatlik? Tüdruk ei uskunud seda. Ta oli viimastel nädalatel kuulnud sel teemal üksikasjalikke loenguid. Tundus tõenäolisem, et uus kalliskivi ise on mingil moel tema omast erinev, võib-olla koguni ohtlik. Aga mismoodi? Kelsea kaelaehe igatahes ohtlik ei olnud, vastasel korral poleks Barty ja Carlin lubanud tal seda päevast päeva kanda.

      Ta uuris teist kalliskivi hoolega, aga see kõlkus rahulikult, peegeldades oma paljudelt tahkudelt ihmjat laternavalgust. End tobedalt tundes torkas Kelsea kaelaehte sügavale mantli põuetasku. Ehk toob päevavalgus kahe kalliskivi erinevused paremini ilmsiks. Ümbrik läks laternasse ning, hinges kohumas pahameel, vaatas Kelsea, kuidas leegid paksu paberit õgivad. Carlin jäi ikka endale truuks: küsimusi oli alati rohkem kui vastuseid.

      Ta sirutas end välja ja silmitses telgi lage. Ehkki väljas seisid mehed, tundis ta end maailmast täiesti ära lõigatuna. Seni oli ta igal õhtul teadnud, et Barty ja Carlin on allkorrusel ikka veel ärkvel, Carlinil on käes raamat, Barty nikerdab või askeldab mingi taimega, valmistades sellest mõnd kasulikku valuvaigistit või põletikualandajat. Nüüd olid Barty ja Carlin juba kaugel, teel lõunasse.

      Ainult mina üksi olengi.

      Lõkke ümbert kostis temani uus summutatud naerupahvatus. Kelsea kaalus korraks, kas ei peaks minema välja ja proovima kas või valvuritegagi vestelda, ent heitis selle mõtte kõrvale. Mehed räägivad naistest või lahingutest või ehk vanadest semudest … tema seltskonna üle ei tunneks nad rõõmu. Pealegi oli ta sõidust ja külmetamisest kurnatud ning lihased valutasid mis hirmus. Ta puhus laterna surnuks, pööras külili ja jäi ootama rahutut und.

      Järgmisel päeval ratsutasid nad aeglasemalt, sest ilm oli muutunud sombuseks. Õhk ei näpistanud enam nii jäiselt, aga nüüd kleepus kõige külge õhuke närvetu udukirme, mis mähkus ümber puude ja liikus silmale nähtavate lainetena üle maa. Jalgealune hakkas aegamisi tasanema, mets jäi iga tunniga üha hõredamaks, puud taandusid tiheda põõsastiku ees. Siin võis näha juba rohkem loomi ja enamasti olid nood Kelseale võõrad: väiksemad oravad ja ilastavad koerataolised olendid, keda võinuks pidada huntideks, kui nad poleks olnud nii arad ega põgenenud sõjasalka nähes. Seejuures ei näinud nad kummati ainsatki hirve ning kui hommik sai peaaegu läbi, taipas Kelsea, mis teda veel rahutuks oli teinud: kuulda polnud linnulaulu.

      Ka sõdurid paistsid olevat rusutud. Kelsea oli öösel mitu korda ärganud lõkketule äärest kostva pideva naeru peale ning mõelnud, millal need mehed ükskord vait jäävad ja magama heidavad. Nüüd oli koos ilusa ilmaga nähtavasti kadunud ka nende hea tuju. Päeva edenedes märkas tüdruk, СКАЧАТЬ