Erebos. Ursula Poznanski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suunas. Viimaks jõuaks ta ikka kuhugi välja ja iga mets pidi kusagil otsa saama.

      Ta keskendus Nimetule, kes osavalt tüvede vahel põikles ja segavaid oksi kaikaga eest lükkas. Iga mängutegelase samm oli selgesti kuulda. Puhmad sahisesid ja kuivanud lehed krõbisesid. Kui tegelane kivist paljandinõlva mööda üles ronis, veeres kiviklibu ta jalgade puutest alla.

      Teisel pool paljandit muutus maapind märjemaks. Nimetu ei saanud enam nii kärmelt edasi kui varem, sest vajus pahkluudeni mudasse. Nick oli vaimustuses. Mäng oli äärmiselt elutruu. Kui ta edasi kahlas, oli isegi muda lirtsumist kuulda.

      Edasi rühkiv Nimetu kippus lõõtsutama. Sinine mõõdik oli langenud ühe kolmandikuni võimalikust. Nick laskis oma tegelasel järgmise kivirünka juures puhata. Tegelane toetas käed reitele ja laskis pea longu, ilmselgelt üritades end koguda.

      Kusagil läheduses pidi olema oja. Nick kuulis vulinat ja lõpetas puhkepausi. Ta juhtis Nimetu veidi paremale ning leidiski sealt väikese veenire. Tegelane jäi ikka veel lõõtsutades selle juurde seisma.

      „Joo nüüd.” Nick vajutas klaviatuuril alla näitavat noolt ja rõõmustas, kui Nimetu tõepoolest kummardus ja käega vett tõstes jõi.

      Edasi läks juba kiiremini. Maa polnud enam tüma ega mets nii tihe kui varem. Ometi polnud endiselt mingit vihjet edasise kohta ja Nick hakkas tasapisi juba muretsema, ega ta otse minemise taktika valeks osutunud. Oleks tal vaid mingi ülevaade, näiteks piirkonna kaart või …

      Ülevaade! Nick muheles endamisi. Vaatame õige … Äkki ta virtuaalne mina oskab lisaks kummardumisele ka ronida! Ta valis jämeda, madalalt algavate okstega puu, juhtis tegelase selle ette ja vajutas klaviatuuril üles näitavat noolt.

      Nimetu pani ettevaatlikult kaika käest ja ronis oksi mööda üles. Ta peatus, kui Nick nupu lahti laskis, ja ronis edasi, kui uuesti nupule vajutati. Nick viis ta nii kõrgele üles kui võimalik, lastes ronida seni, kuni oksad liiga hapraiks muutusid ja tegelane oleks äärepealt alla kukkunud. Nick hakkas ümbrust uurima alles siis, kui tegelasel oli kindel jalgealune. Vaade oli vägev.

      Kõrgel taevas säras täiskuu, valades valgust lõputuna näivale hõberohelisele puudemerele. Vasakult paistis mäeahelik, paremal laiusid tasandikud. Otse ette jääv maastik oli künklik. Nööpnõelapea suurused punktid paaril nõlval märkisid asundusi.

      Ennäe, mõtles Nick võidukalt. Otse edasi minna oligi õige samm.

      Ta pidi juba allatulemise nupule vajutama, kui märkas puude vahel sooja kollast valgust. See paistis paljutõotav. Kui natuke vasakule hoida, peaks ta mõne minutiga valguseni jõudma. Äkki oli seal maja? Poiss sundis kärsitult tegelase alla ronima. Too võttis maapinnale jõudes jälle oma kaika kätte ja kõndis edasi. Nick näris alahuult, lootes, et mäletab suunda õigesti.

      Ei läinudki kaua, kui talle tundus, et näeb puude vahelt nõrka valguskuma. Peaaegu samal hetkel sattus ta takistusele. Kaljulõhe oli liiga lai, et tegelane sellest üle suudaks hüpata. Pagan! Kuristik ulatus ta ees pikalt mõlemale poole ja kadus puude vahel pimedusse. Ringiga minek oleks Nimetul võtnud hulga aega ja ilmselt oleks ta ka suunataju kaotanud.

      Mõnda aega omaette vandunud, leidis Nick murdunud puu. Kui see õigesti paika saada …

      Tühikuklahv osutus edu võtmeks. Nicki mängutegelane lohistas, nügis ja sikutas tüve igas suunas, kuhu poiss kursoriga näitas. Selleks ajaks, kui puutüvi oli üle kaljulõhe sätitud, ahmis Nimetu juba õhku ning punane eluenergia näidik oli jälle pisut lühemaks jäänud.

      Nick juhtis oma tegelase äärmise hoolikusega puutüvele. See osutus väga salakavalaks jalgealuseks. Viienda sammu all keeras tüvi end paremale ja Nick pääses kindlale pinnale vaid tänu riskantsele hüppele.

      Vilkuv valgus paistis nüüd selgemalt. Otse Nicki ees oli imeväike metsalagendik, mille keskel põles lõke. Selle juures istus üksik mees ja vahtis tulle. Nick võttis sõrme hiirenupult ja Nimetu jäi silmapilk seisma.

      Lõkke ääres istuv mees ei liigutanudki ennast. Nick ei näinud tal mingit relva, kuid see ei tähendanud tegelikult midagi. Pikk must keep võis viidata maagile. Küllap tegelase peal tehtud hiireklõps näitaks enamat. Nicki kursor oli meest vaevu puutuda jõudnud, kui too tõstis pea, näidates kitsast, väga väikese suuga nägu. Samal hetkel avanes ekraani alumises nurgas dialoogikast.

      „Tere, Nimetu.” Dialoogikasti mustal taustal helendasid hõbehallid tähed. „Sa jõudsid kiiresti siia.”

      Nick juhtis oma tegelase lähemale, kuid mees ei reageerinud sellele. Ta lükka vaid pika oksaga lõkkes põlevaid puid kokku. Nick oli pettunud. Ta oli selles tühjas metsas viimaks ometi hingelist kohanud ja saanud vaid napi tervituse.

      Alles siis, kui Nick dialoogiakna järgmisel real plinkivat kursorit märkas, taipas ta, et temalt oodatakse vastust.

      „Ole ise ka tervitatud,” trükkis ta.

      Mustas keebis mees noogutas. „Puu otsa ronimine oli hea mõte. Nii leidlikud on vähesed nimetud rändurid. Sa oled Erebose jaoks suur lootus.”

      „Tänan,” trükkis Nick.

      „Kas sa kavatsed edasi minna?” Mehe väike suu naeratas ootavalt.

      Nick tahtis juba trükkida „Muidugi!”, kuid vestluspartner polnud veel lõpetanud.

      „Ainult liidus Erebosega pead sa selles mängus vastu. See on asi, mida peaksid teadma.”

      „Hästi,” vastas Nick.

      Mees langetas pea ja surus oma toika sügavale lõkketulle. Sädemeid paiskus õhku. See näeb nii ehtne välja, mõtles Nick. Nii ehtne.

      Ta ootas, kuid mees kavatsenudki vestlust jätkata. Ilmselt oli ta endale ette nähtud teksti juba ära öelnud.

      Nickil tekkis huvi, kas mees reageerib, kui teda ise kõnetada. Ta trükkis dialoogikasti „p#434<3xxq0jolk-<h0e8r”. See näis virtuaalsele kaaslasele suuresti nalja tegevat. Ta tõstis pea ja naeratas Nickile.

      Ta vaatab mulle otse silma, mõtles Nick ja püüdis ärevust summutada. Ta vaatab mind nii, nagu näeks läbi ekraani.

      Viimaks pöördus mees uuesti tuld vaatama.

      Alles nüüd märkas Nick, et mängima on hakanud vaikne muusika. Meloodia oli keerukas ja pealekäiv ning samal ajal imelikult liigutav.

      „Kes sa oled?” toksis poiss.

      Vastust muidugi ei tulnud. Mees kallutas pead, nagu vajaks mõtlemisaega. Mõne sekundi pärast ilmusid dialoogiaknasse sõnad, mis Nicki jahmatasid.

      „Mina olen Surnud Mees.” Tegelane vaatas taas Nickile otsa, nagu tahaks oma vastuse mõju näha. „Lihtsalt üks Surnud Mees. Sina seevastu oled elus. Tõsi küll, ilma nimeta, aga mitte enam kaua. Varsti saad endale valida nime, kutsumuse ja päris uue elu.”

      Nicki sõrmed libisesid klaviatuurilt maha. See oli ebatavaline. Ei, see oli lausa hirmutav. Mäng oli andnud juhuslikule küsimusele selge vastuse.

      Äkki oli see juhus.

      „Surnud inimesed tavaliselt ei räägi,” trükkis ta ning naaldus siis tooli seljatoe vastu. See polnud küsimus, pigem vastuväide. Niisuguse asja jaoks ei saanud lõkke ääres istuval mehel programmeeritud vastust olla.

      „Sul on õigus. СКАЧАТЬ