Erebos. Ursula Poznanski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõista, kuidas Jamie arust võiks Brynne talle meeldida. Kuid täna ei viitsinud ta selle üle vaidlema hakata.

      „Äkki kutsusingi?” kostis ta Jamie teadja ilmest välja tegemata.

      „Ma loodan homme sellest lähemalt kuulda.”

      „Jajah. Tegelikult ma ei tea. Võib-olla.”

      3

      Kui Nick koju jõudis, oli korter tühi ja külm nagu hundilaut. Emal oli ilmselt nii kiire olnud, et ta unustas minnes aknad kinni panna. Poiss jättis jaki selga, pani kõik aknad kinni ja lülitas oma toa radiaatori täisvõimsusel kütma. Alles siis võttis ta plaadikarbi taskust välja ning avas selle. Erebos.

      Nick krimpsutas nägu. Erebos. See kõlas nagu Eros? Äkki oli see mingi partneri otsimise programm? Vaat see olnuks Brynne’i moodi. Noh, sel juhul pühkigu küll suu puhtaks.

      Poiss lülitas arvuti tööle ja kuni masin käivitus, tõi ta endale elutoast villase teki õlgadele.

      Nickil oli ees vähemalt neli tundi omaette olemise aega. Harjumusest ja seekord ka pinge üleskütmiseks vaatas ta kõigepealt uued meilid üle. Kolm reklaami, neli spämmi ja Betthany ähvarduskiri, milles lubati karmilt karistada kõiki, kes veel ühe trenni vahele jätavad.

      Just siis, kui Nick valmistus Facebooki lehte avama, ilmus ICQ vestlusaknasse Finn.

      „Hei, väikevend. Kuidas läheb?”

      Nick naeratas tahtmatult.

      „Hästi.”

      „Kuidas emal läheb?”

      „Töiselt, aga hästi. Kuidas sinul?”

      „Tiptop. Äri edeneb.”

      „Lahe.” Nick ei hakanud põhjalikumalt uurima.

      „Kuule, Nicky. See särk, mis sulle lubasin … tead ju küll?”

      Muidugi Nick teadis. Finni jutu järgi maailma parima bändi Hell Froze Over fännisärk.

      „Mis sellega on?”

      „Ma ei saa sinu suurust, vähemalt mitte lähema nelja nädala jooksul. Väikevend, sa oled liiga pikk. Fännipood tellis selle ära, aga kättesaamisega läheb aega. Okei?”

      Nick ei suutnud esimesel hetkel aru saada, miks see niisuguse pettumuse tekitas. Ilmselt seepärast, et ta silme ees seisis kujutluspilt, kuidas nad Finniga kahe nädala pärast jääsinise pealuuga fännisärke kandes kontserdile lähevad ja „Down the Line’i” huilgavad.

      „Pole hullu,” trükkis Nick.

      „Ma hangin selle, luban. Astud kunagi minu poolt läbi?”

      „Muidugi.”

      „Tead, väikevend, et ma igatsen su järele?”

      „Jah, mina igatsen ka sinu järele.” Ja kuidas veel. Kuid Nick ei hakanud seda Finnile nina alla hõõruma, et ta end süüdi ei tunneks.

      Pärast vennaga lobisemist vaatas Nick Emily joonistusi, kuid deviantARTi polnud pärast eilset midagi uut üles pandud. Loogiline, mõtles poiss mõnevõrra piinlikkust tundes ja pani interneti kinni.

      Sisehääl kinnitas, et enne Erebosele pühendumist oleks tark oma inglise keele essee valmis kirjutada, kuid see hääl sai halastamatult maha surutud. Nicki uudishimu oli juba liiga suureks kasvanud.Ta avas karbi, tegi Brynne’i käekirja vaadates grimassi ning lükkas plaadi arvutisse. Mõne sekundi pärast avanes ekraanil uus aken.

      Plaadil polnud ei film ega muusika, vaid mäng.

      Installimisaken näitas sünget pilti. Keset põlenud maastikku kõrgusid torni varmed ja nende ees paistis maasse püsti löödud mõõk, mille käepideme külge oli seotud punane riideriba. See laperdas tuules nagu viimane eluavaldus surnud maailmas. Pildi ülaservas kaardus punaste tähtedega sõna Erebos.

      Nickile tõi elevus liblikad kõhtu. Ta keeras heli valjemaks, kuid mingit muusikat ei kostnud, ainult kume kõmin, nagu läheneks torm. Nick juhtis kursori installinupule ähmase aimdusega, et ta on midagi kahe silma vahele jätnud. Muidugi, viirusetõrje. Ta laskis plaadil olevad failid kahe eri viirusetõrjega üle ja ohkas rõõmust, kui kumbki neist midagi kahtlast ei leidnud. Nii et installima.

      Sinine installiriba hakkas skaalal piinava aeglusega edasi nihkuma. Imetillukeste nõksatustega. Mitu korda tekkis tunne, et arvuti on kinni jooksnud, sest mitte midagi ei toimunud. Nick proovis hiirt liigutada – kursor ikkagi reageeris, ehkki aeglaselt ja jõnkslikult. Nick niheles kärsitult toolil. Kakskümmend viis protsenti? Uskumatu … Ta võis vabalt kööki minna ja endale midagi juua otsida.

      Mõne minuti pärast tagasi tulles leidis poiss, et installitud on kolmkümmend üks protsenti. Ta vajus vandudes toolile istuma ja hõõrus silmi. Oli vast piin.

      Näis, et kulus terve tund, enne kui sada protsenti lõpuks täis sai. Nicki süda juba juubeldas, kui ekraan läks järsku mustaks. See jäigi mustaks.

      Mitte miski ei aidanud, ei vihahoos vastu arvuti korpust tagumine ega ükski klahvikombinatsioon. Ekraan ei näidanud muud kui pilkast pimedust.

      Just siis, kui Nick oli alla andmas ja tahtis resetnuppu vajutada, hakkas midagi toimuma. Pimedusest ilmusid punased tähed, moodustades sõnad, mida oleks kui südameverega pulseerima pandud.

      Sisene.

      Või pöördu tagasi.

      See on Erebos.

      Viimaks ometi! Erutusest värisev Nick valis „Sisene”.

      Ekraan läks taas mõneks sekundiks mustaks, kuid enam polnud see midagi uut. Nick naaldus tooli seljatoele, lootes, et ehk pole mäng kogu aeg nii aeglane. Arvutis ei saanud viga olla, see oli peaaegu uus – protsessor ja graafikakaart olid väga kiired ja siiani polnud ühegi mänguga probleeme tekkinud.

      Ekraan läks tasapisi heledamaks ning nähtavale ilmus väga realistlik metsalagendik. Taevas paistis kuu. Keset lagendikku seisis särgiräbalas ja lõhkistes pükstes inimkogu. Ei mingit relva, ainult kaigas käes. Ilmselt pidi see olema poisi tegelane. Nick klõpsas prooviks temast natuke paremale. Inimkogu hüppas püsti ja liikus täpselt näidatud kohta. Hea küll, juhtimissüsteem oli lollikindel ja küllap ta varsti ka muud nõksud selgeks saab. Ega ta esimest korda mänginud.

      Hüva. Aga kuhu pidi ta edasi minema? Näha polnud mingit rada ega suunanoolt. Äkki on kusagil piirkonna kaart? Nick proovis vaadata oma varustust või otsida mängujuhist, kuid ei leidnud midagi. Polnud ühtegi vihjet eelseisvale ülesandele ega ühtki teist tegelast silmapiiril. Ainult punane energianäidik ja selle all sinine, mis ilmselt pidi võhma näitama. Nick katsetas igasuguseid teistes mängudes töötanud klahvikombinatsioone, kuid siin olid need kõik kasutud.

      Mäng on ilmselt bugisid täis, mõtles poiss pahuralt. Ta klõpsas lihtsalt prooviks oma niru varustusega tegelasel. Tolle pea kohale ilmus silt „Nimetu”.

      „Aina paremaks läheb,” porises Nick. „Saladuslik Nimetu.” Ta sundis oma kaltsakat pisut aega otse edasi minema, siis vasakule ja lõpuks paremale pöörama. Polnud vähimatki vihjet, mis suunda ta peaks minema. Kõik suunad tundusid ühtmoodi valed ja küsida polnud kah kelleltki.

      „See СКАЧАТЬ