Erebos. Ursula Poznanski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Köögilaual ootas teda raha ja uskumatult pikk poenimekiri. Emal oli käsil suurem lahing püsilokkidega. Näis, et sügise saabumine oli tekitanud Londoni naistele vajaduse värskete lokkide järele. Nick uuris kulmu kortsutades nimekirja. Ikka ja jälle külmutatud pitsa, lasanje, kalapulgad ja kiirnuudlid. Ema ei paistnud plaanivat niipea ise midagi süüa teha. Poiss ohkas, korjas kolm suurt poekotti kaasa ja kõmpis supermarketisse. Teel hakkas ta jälle Dani käemärkide ja Colini tumma vastuse peale mõtlema. Kas ta kujutas seda endale ette? Jamie oli kindel, et kujutas. Tema pandud diagnoos kõlas: „Mees, sul on lihtsalt igav. Hangi endale hobi või sõbranna. Kas ma korraldan sulle Emilyga kohtamise?”

      Nick haaras ostukäru ja peletas kõik koolimõtted peast. Jamiel oli õigus. Tähtsam oli tegelda reaalsete probleemidega. Näiteks, mis nõksuga suudaks ta koju tassida poenimekirja märgitud kakskümmend pudelit vett.

      Kui Nick järgmisel päeval kooli jõudis, oli õhk ärevust täis. Fuajeesse oli kogunenud palju rohkem õpilasi kui tavaliselt. Nad seisid enamjaolt väikestes grupikestes ning arutlesid sosinal või poolihääli. Jutupomin sulandus ühtlaseks mürataustaks, millest Nick ei suutnud sõnu eristada. Kõik vahtisid kaht politseinikku, kes mööda koridori sihikindlalt direktori kabineti poole suundusid.

      Nick märkas üsna trepi lähedal nurgas Jamiet ägedalt vestlemas Friik Alexi, Rashidi ja ühe poisiga, kelle nimi Nickile esialgu ei meenunud. Õigus, see oli Adrian. Ta oli kolmeteistaastane ega suhelnud tavaliselt vanemate õpilastega. Nick tundis ta ära, sest tema perekonnast räägiti palju, kui ta kahe aasta eest kooli tuli. Adriani isa olevat ennast üles poonud.

      „Hei!” Jamie kutsus Nicki laia viipega lähemale. „Mida kõike täna ei juhtu!”

      „Mida võmmid siin teevad?”

      Jamie naeratas hambaid välgutades. „Meie hulka on sattunud kurjategijaid, pätte ja vargaid. Üheksa arvutit pandi pihta. Tuliuued IT-tundide jaoks ostetud sülekad. Arvutiklassist otsitakse jälgi.”

      Adrian noogutas. „Tegelikult oli klass lukus,” poetas ta häbelikult vahele. „Mister Garth rääkis seda politseinikule, ma ise kuul…”

      „Jää vait, põnn,” kõmistas Alex. Ta vinnid olid läikima hakanud. Nick oletas, et põnevusest.

      Ta tundis teravat soovi sellele idioodile koht kätte näidata. Ta pöördus Adriani poole nii, et too ei pidanud enam Alexi otsa vahtima. „Kas uks murti lahti?”

      „Selles asi ongi, et ei murtud,” vastas poiss varmalt. „Keegi keeras luku võtmega lahti. Võti peab olema varastatud, aga mister Garth ütleb, et see pole võimalik. Kõik kolm võtit on seal, kus nad peavad olema. Ühte neist kannab ta lausa ise kaasas …”

      „Nick …” Adriani jutuvoolu katkestas vaikne hääl ja hoolitsetud küüntega käsi asetati õrnalt Nicki õlale. Nick mõtles sekundi murdosa jooksul, et see on Emily, kuid sai kohe aru, et eksis. Emily ei kandnud igas sõrmes kolme sõrmust ega lõhnanud nii … idamaiselt.

      Poiss pööras pead ja vaatas Brynne’i helesinistesse silmadesse. Järvesinised silmad. „Nicky, kas sa võiksid … Ma tahtsin öelda – kas me saaksime korraks nelja silma all mõne sõna rääkida?”

      Alexi huultele ilmus ebameeldiv muie ja ta limpsis huuli, nii et Nicki käed kippusid rusikasse tõmbuma.

      „Okei,” vastas ta Brynne’ile. „Aga ainult paar minutit.”

      Poisi häälest kostev ärritusnoot tüdrukut ilmselt ei häirinud – või kui häiriski, ei näidanud ta seda välja. Brynne oli kena, kuid lobises liiga palju ja oli Nicki meelest puruloll. Tüdruk kepsles puusi õõtsutades tema ees ja juhtis ta võimla trepi juurde. Sel kellaajal polnud võimlas kedagi.

      „Niisiis, Nick,” sosistas tüdruk. „Ma tahaksin sulle ühe asja anda. See on jube äge, ausalt.” Ta toppis käe oma õlakotti, peatus ja tõmbas siis käe tagasi.

      Nick vahtis kotti. Tal tekkis aimdus, mis kohe juhtuma hakkab, ning ta oleks Brynne’ile peaaegu naeratanud.

      „Aga ma pean su käest kõigepealt paari asja küsima.”Tüdruk pühkis aeglase ja kaalutletud liigutusega juuksekihara laubalt.

      Omaenese hingerahu huvides ära küsi, mida ma sinust arvan.

      „Lase käia.”

      „Kas sul arvuti on? See on tähtis. Sinu toas peab olema.”

      Viimaks ometi! „Jah, on küll.”

      Tüdruk noogutas rahulolevalt.

      „Ee … ega vanemad su asjades ei tuhni?”

      „Mu vanemad ei ole arvutihullud.”

      „Oh, tore.” Tüdruk pidas aru ja ta laup läks pingelisest mõttetööst kortsu. „Oota, midagi oli veel. Just.” Brynne astus veel sammukese lähemale ja sirutas näo poisi poole. Ta nätsulõhnane hingeõhk ja muskusehõnguline lõhnaõli andsid kokku imeliku segu. „Sa ei tohi seda kellelegi näidata. Muidu see ei tööta. Pead selle kohe ära peitma ja ei tohi kellelegi öelda, et minu käest said. Lubad?”

      See oli küll tobe tingimus. Nicki nägu venis pikaks. „Miks?”

      „Reeglid on sellised,” ütles Brynne tungivalt. „Kui sa ei luba, ei saa ma sulle seda asja anda.”

      Nick ohkas valjusti ja demonstratiivse ärritusega. „Minugipoolest. Ma luban.”

      „Aga ära seda unusta, eks ole. Muidu on mul jama kaelas.” Tüdruk sirutas Nickile käe ja poiss võttis selle vastu. Ta tundis kui kuum see oli. Kuum ja pisut niiske.

      „Hea küll,” sosistas Brynne. „Ma usaldan sind.” Ta saatis poisile pilgu, mis Nicki kartust mööda pidi olema võrgutav, võttis siis kotist õhukese lapiku plastkarbi ning pistis selle Nickile pihku.

      „Lõbutse hästi,” sosistas tüdruk ja läks minema.

      Nick ei vaadanud talle järele. Kogu ta tähelepanu oli koondunud sildita karbiga DVD-le. Poiss tegi karbi uudishimust aetuna lahti.

      Ah et Linkin Park … otsi lolli.

      Trepikäigus oli üsna hämar ja Nick pidi plaadi valguse kätte tõstma, et näha, mida Brynne oli oma konarliku käekirjaga sinna kirjutanud.

      Plaadil oli üksainus sõna. Nick polnud seda iial varem kuulnud. Erebos.

      Jamie noris ta kallal Brynne’i pärast terve ülejäänud koolipäeva. Jamie oligi selline ning ta narrimine ei käinud närvidele. Peamine mure oli kiusatus võtta plaat pintsakutaskust välja ja seda sõbrale näidata. Ometi suutis ta iga kord loobuda. Kõigepealt tuleb ise vaadata, mis see on, ja aru saada, miks kõik nii müstiliselt käituvad. Igatahes ei kavatsenud Nick mingil juhul osa võtta sellest salapäratsemisest, mis oli talle endale nõnda närvidele käinud.

      Koolipäev venis piinava aeglusega. Nick suutis vaevu keskenduda, sest ta mõtted kippusid kogu aeg pintsakutaskusse silmapaistmatu eseme juurde. Ta tundis läbi kolmekordse riide selle raskust ja piirjooni.

      „Hakkad haigeks jääma?” küsis Jamie hetk enne, kui kell viimasesse tundi helises.

      „Ei, miks sa nii arvad?”

      „Oled näost kuidagi imelik.”

      „Ma СКАЧАТЬ