Eelmine tüdruk. JP Delaney
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Eelmine tüdruk - JP Delaney страница 7
Название: Eelmine tüdruk
Автор: JP Delaney
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Триллеры
isbn: 9789985341667
isbn:
Minu tööandjad oli samavõrd abivalmis ka siis, kui rääkisin neile oma surnult sündinud lapsest, ning mulle pakuti määramatuks ajaks haiguslehte. Nad olid ju mulle juba asendaja palganud. Nii ma siis istusin üksinda korteris, mis oli hoole ja armastusega lapse jaoks valmis sätitud: lapsevoodi, parimatest parim lapsevanker, käsitsi maalitud friiskangaga kaetud lastetoa sein. Esimestel kuudel ma ainult lüpsin välja rinnapiima, et see siis kraanist alla kallata.
Bürokraatia püüdis olla vastutulelik, ent paratamatult siiski polnud. Ma avastasin, et surnud lapse sünnitamise korral ei näe seadus ette mitte midagi. Minu olukorras naine peab registreerima samaaegselt nii lapse surma kui sünni – see juriidiline julmus ajab mind siiani vihale, kui selle peale mõtlen. Ja seejärel tuli matus – jälle juriidiline nõue, kuigi seda oleksin ma niikuinii tahtnud. On raske ülistada elamata jäänud elu, kuid me püüdsime seda teha.
Pakuti nõustamist ja ma võtsin ka selle vastu, kuigi südames tundsin, et sellest pole mingit kasu. Minu kurbus oli mäekõrgune ja mitte ükski jutt poleks aidanud mul seda ületada. Mul oli vaja tööle minna. Siis selgus, et ma ikkagi ei saa oma vanale töökohale enne aasta möödumist naasta – ei saa ju lahti lasta inimest, kes tuli emapuhkusel töötajat asendama. Neil on samasugused õigused nagu igal teisel töötajal – ning ma tulingi sealt ära ja hakkasin osalise koormusega tööle vabatahtlikuna heategevusühingus, mis korraldab kampaaniaid surnult sündinud laste uuringute toetuseks. See tähendas, et ma ei saanud enam oma vana korterit pidada, kuigi oleksin sealt niikuinii ära kolinud. Ma vabaneksin küll lapsevoodist ja lastetoa tapeedist, aga see korter jääks ikkagi kohaks, kus ei ole Isabeli.
ENNE: EMMA
Miski on mind üles äratanud.
Ma tean otsekohe, et need ei ole joodikud kebabi kaupluse juures ega tänavakaklus või politseihelikopter, sest nendega olen ma harjunud. Ma tõstan pea ja kuulatan. Põnts, ja siis veel üks.
Keegi liigub ringi meie korteris.
Siin ümbruskonnas on hiljuti mitmeid sissemurdmisi toimunud ja ma tunnen hetkeks, kuidas adrenaliin kogu mu sisemuse sõlme keerab. Seejärel hakkab mulle meenuma. Simon on väljas, töökaaslastega pubiüritusel või kuskil mujal, ning ma läksin teda ära ootamata magama. Kolin annab mõista, et ta on liiga palju joonud. Loodan, et ta käib enne voodisse tulekut duši all ära.
Tänavamüra või õigemini selle puudumise järgi tean umbkaudu, kui palju on kell. Ei kosta valgusfoori alt minema kihutavate mootorite undamist. Ei kosta ka autouste prõmmimist kebabi kaupluse juures. Leian kobamisi telefoni ja piilun kella. Mul ei ole läätsesid silmas, aga näen, et kell on 2.41.
Si tuleb mööda koridori, nii purjus, et tal on meie vannitoaukse kriuksumine meelest läinud.
Pole midagi, olen niikuinii üleval, hõikan.
Tema sammud peatuvad ukse taga. Tahtes näidata, et ma ei ole vihane, lisan: ma tean, et sa oled purjus.
Ebamäärased hääled. Sosin.
See tähendab, et Simon on kellegi koju kaasa toonud. Mõne purjus kolleegi, kes ei jõudnud viimasele linnalähedasele rongile. Tegelikult see häirib. Mul on homme kiire päev – juba täna – ja Simoni pohmellis töökaaslasele hommikusöögi pakkumine ei mahu minu plaani. Kuigi tean, et kui asi selleni jõuab, on Simon meeldiv ja tore, kutsub mind kullakeseks ja iluduseks ning räägib sõbrale, kuidas ma peaaegu modelliks oleks saanud, ning et tema on kõige õnnelikum mees maailmas, ning mina annangi järele ja jään tööle hiljaks. Jälle.
Head ööd, hüüan veidi pahaselt. Arvatavasti võtavad nad XBoxi välja.
Aga sammud ei eemaldu.
Nüüd ajan ma pahasena jalad voodist välja – olen kolleegi jaoks piisavalt sündsalt riides, vaid vanas T-särgis ja bokserites – ning tõmban magamistoa ukse lahti.
Ent ma ei ole nii kiire kui teisel pool ust tumedates riietes ja suusamaskis kuju, kes surub äkitsi õla tugevalt vastu ust ja tõukab. Ma hakkan karjuma – vähemalt mulle tundub, et teen seda. See häälitsus võib tulla ka õhuahmimisest, hirmust ja šokist, mis on mu kurgu kinni nöörinud. Köögitule valguses näen sähvatust, kui mees noa tõstab. Väikse noa, nii väikse, et see pole pastakastki suurem.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.