Eelmine tüdruk. JP Delaney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lähen akna juurde, mis ulatub põrandani. Aiaks on seda platsi natukene raske pidada. Tegelikult on see siseõu; suletud ruum, umbes kakskümmend korda viisteist meetrit, kaetud samasuguste kiviplaatidega nagu põrand, millel seisan. Väike ristkülikukujuline murulapike, mis on erakordse täpsusega trimmitud sama lühikeseks nagu keeglimuru, lõpeb tagumise müüri ääres. Lilli aias ei ole. Tegelikult ei ole peale tillukese muruplatsi seal midagi elavat ega ka mingeid värve. Väikesed hallid kruusaringid on ainukesed teistmoodi kujundid.

      Jälle toa interjööri vaatama pöördudes vilksatab mul peas mõte, et kogu see korter vajaks veidi värvi, veidi pehmust. Mõned vaibad lisada, ruumi veidi inimlikumaks muuta, ja kõik oleks niisama ilus nagu mõnes stiiliajakirjas. Esimest korda üle pika aja tunnen ma kerget erutusvärinat. Kas lõpuks on õnn oma näo minu poole pööranud?

      „Noh, minu arust on see mõistlik nõue,” ütlen ma. „Kas see on kõik?”

      Camilla naeratab kõhklevalt. „Kui ütlesin, et üks tingimustest, siis pidasin silmas, et üks kõige sõnaselgematest tingimustest. Kas te teate, mis on kitsendav leping?”

      Ma raputan pead.

      „See on juriidiline tingimus, mis pannakse valdusele peale tähtajatult ja mida ei saa eirata isegi siis, kui maja maha müüakse. Tavaliselt on selline tingimus seotud arendusõigusega – kas maja võib kasutada ärilisel otstarbel ja muu taoline. Selle maja puhul on tingimused osa üürilepingust, aga kuna ka need on kitsendava iseloomuga, siis ei ole võimalik nende üle läbi rääkida ega neid muuta. Tegemist on ebatavaliselt karmi lepinguga.”

      „Millistest tingimustest me räägime?”

      „Põhimõtteliselt on see nimekiri asjadest, mida võib ja mida ei tohi teha. Enamasti nendest, mida ei tohi. Ei tohi teha mingeid muudatusi, mis ei ole esialgses lepingus ette nähtud. Ei mingeid vaipu ega põrandatekke. Ei mingeid pilte. Ei mingeid toataimi. Ei mingeid kaunistusi. Ei mingeid raamatuid …”

      „Ega raamatuid! See on ju naeruväärne.”

      „Aeda ei tohi midagi istutada; toale kardinaid ette panna …”

      „Kuidas siis tuba pimendada, kui kardinaid ei tohi ette panna?”

      „Aknad on fotosensitiivsed. Need lähevad tumedaks siis kui taevaski.”

      „Niisiis ei tohi olla kardinaid. Veel midagi?”

      „Oh, jaa,” ütleb Camilla minu sarkastilist tooni eirates. „Kokku on umbes kakssada eritingimust. Aga just viimane tingimus on see, mis kõige rohkem probleeme põhjustab.”

      ENNE: EMMA

      … Ei mingit muud valgustust peale selle, mis siin juba on, ütleb maakler. Ei mingeid pesunööre. Ei mingeid prügikaste. Ei mingit suitsetamist. Ei mingeid klaasialuseid ega taldrikute alusmatte. Ei mingeid diivanipatju, ei mingeid nipsasjakesi ega mingit moodulmööblit …

      See on haige, ütleb Si. Mis annab talle selleks õiguse?

      Meie praeguses korteris kulus Simonil IKEA mööbli kokku panemiseks mitu nädalat ja tulemust vaatab ta praegu samasuguse uhkusega, nagu oleks ta mööbli oma kätega puidust meisterdanud.

      Ma ütlesin teile, et see on keerulisevõitu, lausub maakler õlgu kehitades.

      Vaatan lakke. Tuledest rääkides, küsin ma, kuidas neid põlema saab panna?

      Polegi vaja, ütleb maakler. Seda teevad liikumisandurid ning detektor, mis kohandab valgust vastavalt väljasolevale pimedusele. Tegemist on samasuguse tehnoloogiaga, mis õhtul auto esituled sisse lülitab. Muud pole vaja kui valida rakendusest sobiv meeleolu: töine, rahulik, lõbus või mõni muu. Talvel lisatakse tuledele depressiivsuse vältimiseks isegi UV-kiirgus. Noh, teate küll, nagu see meeleolu tõstev päevavalgusteraapia.

      Ma näen, et Simon on kõigest nii vaimustatud, et arhitekti õigus keelata majja moodulmööbli paigutamist ei ole enam äkitselt mingi probleem.

      Küttesüsteemiks on loomulikult põrandaküte, jätkab maakler, tunnetades, et teda saadab edu. Soojust aga tõmmatakse otse maja alt puuraugust. Kõik aknad on kolmekordse klaasiga – maja on nii ökonoomselt ehitatud, et see lausa tagastab energiat riiklikku elektrivõrku. Teil ei tule enam kunagi kütte eest maksta.

      Simonile mõjub see nii, nagu loeks keegi talle pornojuttu. Aga turvasüsteem? küsin teravalt.

      Kõik on ju üks ja seesama süsteem, ütleb maakler. Häiresüsteemi ei ole näha, sest see on ehitatud maja välisseina sisse. Kõikides tubades on andurid, samad, mis tuled sisse lülitavad, ning kõik toimib nutisüsteemi kaudu. Süsteem jätab meelde sinu isiku ja harjumused, ent kõigi teiste inimeste puhul kooskõlastab nende sisenemise sinuga – sa kas lubad tulijad sisse või mitte.

      Em? hüüab Simon. Sa pead seda kööki nägema.

      Simon on läinud ruumi sellesse ossa, kus on kivilaud. Esialgu ma ei taipa, kuidas ta teab, et tegemist on köögiga. Piki seinaäärt kulgeb kivist tööpind. Selle ühes otsas on mingi kraanitaoline asjandus – kivist tööpinna kohal looklev pikk peenike metalltoru. Väike õõnsus toru all vihjab, et tegu võib olla kraanikausiga. Toru teises otsas on kõrvuti neli väikest auku. Maakler viipab käega ühe augu kohal. Otsekohe purskab august välja kuum susisev leek.

      Da-daa! ütleb maakler. Pliit. Kuigi arhitekt eelistab köögi asemel kasutada sõna söögisaal. Mees muigab, otsekui püüdes näidata, et tema saab väga hästi aru, kui tobe see on.

      Hoolikamalt vaadates märkan ma nüüd seinapaneelide vahel tillukesi õnarusi. Ma vajutan ühe peale ja kivisein avaneb – aga mitte klõbinal, vaid aegamisi, pneumaatilise ohkega. Seina taga on väga väike kapp.

      Näitan teile nüüd ülemist korrust, ütleb maakler.

      Trepi moodustavad ridamisi seina sisse paigaldatud käsipuuta kiviplaadid. Lastele see küll turvaline ei ole, hoiatab maakler meie ees trepist üles minnes. Vaadake ette, kuhu astute.

      Las ma arvan, nendib Simon. Käsipuud ja trepiväravad on samuti keelatud asjade nimekirjas, eks?

      Ja ka lemmikloomad, lisab maakler.

      Magamistuba on sama napilt sisustatud kui ülejäänud maja. Voodi on ehitatud graniitsoklisse, mille peal on kokkurullitavad futonstiilis madratsid ning vannituba ei ole suletud ruum, vaid asub järgmise seina taga. Aga kui alumise korruse lagedus oli äärmuslik ja kliiniline, siis ülemisel korrusel tundub korter rahuliku ja peaaegu mugavana.

      See on nagu eksklusiivne vangikong, kommenteerib Simon.

      Nagu juba ütlesin, ei vasta see igaühe maitsele, nõustub maakler. Aga õigele inimesele …

      Simon surub voodi juures olevat seina ja avaneb veel üks paneel. Selle taga on riidekapp. Kapis on ruumi üksnes kümnekonnale kostüümile.

      Üks reegel käib selle kohta, et põrandal ei tohi mitte kunagi vedeleda mitte midagi, selgitab maakler abivalmilt. Kõik asjad tuleb ära panna.

      Simon kortsutab kulmu. Kuidas sellest siis teada saadakse?

      Leping näeb ette regulaarset kontrolli. Lisaks sellele peab koristaja informeerima koristusfirmat, kui mõnd reeglit rikutakse.

      Ei tule kõne allagi, ütleb Simon. Hullem kui tagasi СКАЧАТЬ