Eelmine tüdruk. JP Delaney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välismaailmast eraldatud, sedavõrd oma kookonis, et ma tõesti tunnen end siin turvaliselt. Mulle meenub üks mõte oma lemmikfilmist. Vaikus ja väärikus. Midagi väga halba ei saa sinuga siin juhtuda.

      Peab ütlema, et korter on tõesti vapustav, jätkab Simon. Kui poleks kõiki neid reegleid, oleksimegi ilmselt huvitatud. Aga me oleme korratud inimesed. Magamistoa Em’i poolne osa meenutab French Connectioni müügisaali, kus on äsja pomm lõhkenud.

      Noh, sel juhul, ütleb maakler noogutades.

      Mulle see maja meeldib, ütlen ma impulsiivselt.

      Meeldib või? küsib Simon üllatunult.

      See on teistsugune … sel majal on nagu sügavam tähendus, kas pole? Kui ehitad midagi sellist, midagi nii uskumatut, siis mõistagi soovid, et siin elataks õigesti, just nii, nagu ette nähtud. Mis mõtet sellisel majal muidu oleks? Aga maja on fantastiline. Ma ei ole varem midagi taolist näinud, isegi ajakirjades mitte. Me saaksime ju olla korralikud, kui see on niisuguses majas elamise hind?

      Noh, väga hea, ütleb Simon ebalevalt.

      Sulle ka meeldib see maja? küsin.

      Kui sulle meeldib, siis ma lausa jumaldan seda, jätkab tema.

      Pea hoogu, ma tahan teada, kas see maja sulle päriselt ka meeldib? See oleks suur muutus. Ma otsustaksin selle maja kasuks ainult siis, kui ka sina seda tõesti tahad.

      Maakler vaatab mõnuga pealt, kuidas meie väike arutelu kulgeb. Aga meie puhul käib see alati ühtviisi. Minul tuleb mõte, Simon analüüsib seda ning nõustub minuga lõpuks.

      Em, sul on õigus, ütleb Simon aeglaselt. See maja on palju parem kui mis tahes koht, mille võiksime saada. Kui see on uus algus, mida soovime – noh, siis siin oleks see palju tõelisem kui järjekordsesse ühetoalisse korterisse kolimine, kas pole?

      Simon pöördub maakleri poole. Mida me siis edasi peame tegema?

      Ahaa, ütleb maakler. Nüüd lähebki keeruliseks.

      NÜÜD: JANE

      „Ja viimane eritingimus – mis see siis on?”

      „Teid üllataks, kui paljud inimesed tahavad seda maja kõigist kitsendustest hoolimata. Aga viimane takistus on see, et arhitektil on ainuisikuline vetoõigus. Reaalselt tähendab see seda, et tema peab üürilise heaks kiitma.”

      „Te mõtlete isiklikult või?”

      Camilla noogutab. „Kui asi üldse nii kaugele jõuabki. Tuleb täita väga pikk taotlusvorm. Ja loomulikult tuleb allkiri anda, et olete reeglid läbi lugenud ja neist aru saanud. Kui see õnnestub, kutsutakse teid silmast silma intervjuule, millises maailma otsas omanik parasjagu ka ei viibiks. Viimastel aastatel tähendas see Jaapanit – ta ehitas Tokios üht pilvelõhkujat. Aga nüüd on ta tagasi Londonis. Tavaliselt ta ei vaevugi intervjuud korraldama. Just äsja saime temalt meili, milles ta ühe üüritaotluse tagasi lükkas. Ilma mingite selgitusteta.”

      „Millised inimesed heakskiitu leiavad?”

      Camilla kehitab õlgu. „Isegi meie agentuur ei suuda selles mingit mustrit leida. Aga oleme märganud, et arhitektuuritudengid ei lähe kunagi läbi. Ja kindlasti ei pea olema taolises paigas varem elanud. Ma ütleksin isegi, et see on puudus. Aga mis ülejäänusse puutub, siis olen sama tark kui teie.”

      Ma vaatan ringi. Kui mina oleksin selle maja ehitanud, juurdlen, siis millise inimese ma siia elama valiksin? Kuidas suudaksin ma taotluse järgi otsustada, milline üüriline on sobiv?

      „Aususe põhjal,” ütlen ma aeglaselt.

      „Andestust?” Camilla vaatab mulle hämmeldunult otsa.

      „Mulle tundub, et selle maja puhul ei ole asi pelgalt maja välises ilus. Pigem on oluline see, millise pühendumisega on maja ehitatud. See pühendumus on kuidagi kompromissitu, mõneti isegi halastamatu. Tegu on inimesega, kes on andnud endast kõik, iga viimse kui kireraasu, et luua midagi sellist, mis vastaks sajaprotsendiliselt tema soovidele. Maja on – noh, see on küll kõrgelennuline sõna – aus. Minu arvates otsib omanik inimesi, kes on siin elades valmis samaväärse aususega vastama.”

      Camilla kehitab taas õlgu. „Teil võib õigus olla.” Ent ta hääletoon reedab, et ta kahtleb selles. „Kas te siis tahate seda maja taotleda?”

      Olen loomult ettevaatlik inimene. Ma teen harva läbimõtlematuid otsuseid: valikuid otsimata, tagajärgi kaalumata või plusse ja miinuseid vaagimata. Seetõttu ehmun pisut, kui kuulen end vastamas. „Jah, igal juhul.”

      „Hästi.” Camillat ei paista see üllatavat, aga kes siis ei tahaks elada sellises majas? „Tulge kontorisse, annan teile taotluspaketi.”

      ENNE: EMMA

      1. Palun tehke nimekiri kõigist asjadest, mida peate oma elus oluliseks.

      Ma võtan sulepea kätte ja panen selle siis lauale tagasi. Nimekirja koostamine asjadest, mida tahaksin alles hoida, võtaks terve õhtu. Aga siis mõtlen selle üle veidi pikemalt ja sõna oluliseks hakkaks nagu lehe pealt minu suunas hõljuma. Mis siis tegelikult on oluline? Minu riided? Sissemurdmisest alates olen ma praktiliselt kahe paari teksaste ja ühe vana lotendava džempriga läbi ajanud. Mõistagi on mul mõni kleit ja seelik, ka paar kena jakki, kingi ja saapaid, mida tahaksin kaasa võtta, aga ei midagi muud, millest eriti puudust tunneksin. Meie fotodest? Koopiad on ju kõik internetis olemas. Minu vähesed poolväärtuslikud ehted viisid korterivargad minema. Meie mööblist? Nende esemete hulgas pole midagi niisugust, mis Folgate Street ühes armetu ja sobimatuna ei paistaks.

      Taban end mõttelt, et see küsimus on meelega niiviisi sõnastatud. Kui mul oleks palutud teha nimekiri asjadest, ilma milleta ma saan elada, poleks ma seda küll teha suutnud. Aga nüüd kummitab mind mõte, et ükski mu asi pole oluline, ning ma taban end vaagimas, kas suudaksin kõik asjad, oma koli, nagu vana naha endalt maha koorida.

      Võib-olla selles seisnebki reeglite, nagu me neid nimetame, tegelik mõte? Äkki ei olegi asi selles, et arhitekt on kontrollifriik, kes kardab, et me ta ilusa maja ära reostame. Võib-olla on see omamoodi eksperiment. Eksperimenteeriv elamisviis.

      Mis muudaks meid Si’ga minu arvates tema katsejänesteks. Aga see mind õigupoolest ei morjenda. Ma ju tahangi ennast muuta – meid muuta – ja tean, et ma ei suuda seda ilma abita teha.

      Eriti veel muuta meid.

      Oleme Simoniga koos olnud Sauli ja Amanda pulmast alates, aasta ja kaks kuud. Ma tundsin mõlemat töö kaudu, aga nad olid minust veidi vanemad ning peale nende ma pulmas teisi inimesi eriti ei tundnudki. Simon oli veel Sauli isamees, pulm oli ilus ja romantiline ning meil tekkis Simoniga otsekohe säde. Joomine ja vestlus sujusid edasi tantsuks ja telefoninumbrite vahetamiseks. Ja seejärel avastasime, et peatume samas hotellis, noh ja üks asi viis teiseni. Järgmisel päeval ma mõtlesin: mida ma küll tegin? See oli ilmselgelt järjekordne impulsiivne üheöö suhe, ma ei näe teda enam kunagi ning tunnen end odava ja ära kasutatuna. Aga tegelikult läks kõik hoopis vastupidi. Si helistas mulle kohe, kui koju jõudis, järgmisel päeval jälle ning nädala lõpuks olime juba paar – sõprade, eriti tema sõprade suureks üllatuseks. Simon töötab äärmiselt meestekeskses ja napsulembelises keskkonnas, kus püsiva tüdrukuga käimine on otsekui häbimärk. Ajakirjas, kus Si töötab, peetakse tüdrukuid beibedeks, kuumadeks tibideks või tšikkideks. Selle ajakirja igalt lehelt võib leida rinnahoidjaid СКАЧАТЬ