Eelmine tüdruk. JP Delaney

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja klõbistab klaviatuuri. Kui artikkel on aluspesust, siis ilmselt ei kanna tüdruk üldse aluspesu, vaid hoiab seda käes, nagu oleks just äsja sellest välja pugenud. Kui ajakirjatoimetus korraldab mõne peo, ilmuvad sinna modellid peaaegu samasuguses riietuses nagu ajakirjapiltidel, ning siis pannakse ka peopildid ajakirja sisse. Selline asi ei ole vähemalgi määral minu teema ja Simon ütles mulle kohe alguses, et ka tema oma mitte – üks põhjus, miks ma talle meeldisin, oligi see, et ma polnud üldse nende tüdrukute moodi, vaid olin „ehe”.

      Pulmas kohtumises on midagi niisugust, mis suhte plahvatuslikult algatab. Juba pärast mõnenädalast käimist palus Simon mind enda juurde kolida. Ka see üllatas teisi – tavaliselt käib tüdruk poisile peale, sest tahab kas abielluda või siis suhte järgmisele tasemele viia. Aga meie puhul oli alati kõik risti vastupidi. Võib-olla sellepärast, et Simon on minust veidi vanem. Ta on alati öelnud, et tundis juba kohtumishetkel, et mina olen see õige. Mulle meeldis tema juures see, et ta teadis, mida tahab, ja ta tahtis mind. Aga mul ei tulnud kordagi pähe endalt küsida, kas ka mina seda tahan, kas Simon tähendab mulle sama palju, kui mina ilmselgelt tähendan talle. Ent viimasel ajal, seoses röövimise, vanast korterist välja kolimise ja sooviga leida koos uus elukoht, olen hakanud tundma, et mul on aeg otsustada. Elu on liiga lühike, et seda valele suhtele kulutada.

      Kui see on vale suhe.

      Ma jään selle üle pisut pikemalt mõtlema, närides alateadlikult pastakaotsa, kuni see praguneb ja teravamaitseline plast mu suu täidab. Lisaks küünte närimisele on mul tobe harjumus ka pastakat närida. Ehk on see veel üks harjumus, mille ma Folgate Street ühes maha jätan. Võib-olla muudab see maja mu paremaks inimeseks? Võib-olla toob see maja mu elu suvalisse kaosesse korra ja distsipliini? Ma muutun inimeseks, kes püstitab eesmärke, koostab nimekirju, kaalub asjad läbi.

      Pöördun tagasi taotluse juurde. Kavatsen vastata küsimustele nii lühidalt kui vähegi võimalik, püüdes tõestada, et saan küsimusest aru ja olen arhitekti taotlustega samal lainel.

      Ja siis taipan, mis oleks õige vastus.

      Ma jätan vastusekasti täiesti tühjaks. Nii tühjaks ja täiuslikuks nagu Folgate Street ühe interjöör.

      Hiljem annan taotlusevormi Simonile ja selgitan, mida kirjutasin. Tema hakkab oma joru ajama: mis saab siis minu asjadest, Em? Mis saab minu kollektsioonist?

      „Kollektsioon” on suur hulk erinevaid NASA meeneid, mida Simon on juba aastaid suure vaevaga kogunud, peamiselt voodi alla karpidesse. Ehk võiks need hoiule anda, pakun pooleldi lustlikult, sest me ju vaidleme selle üle, kas eBay-st saadud Buzz Aldrini või Jack Schmitti autogrammidega pahn takistab meid kolimast kõige vapustavamasse majja, mida olen kunagi näinud; aga ka pooleldi pahaselt, sest Simon arvab tõsiselt, et tema astronaudid kaaluvad üle minuga juhtunu. Sa oled ju alati rääkinud, et tahad neile õiget kodu, ütlen talle.

      Ma ei pidanud CubeSmart’i pugerikku silmas, kullake, jätkab Simon.

      Aga mina ajan vastu: kuule, Si, need on ju ainult asjad. Ja asjad ju ei loe midagi, ega?

      Tunnen, kuidas uus vaidlus käärib, tuttav raev on juba pinnale kerkimas. Juba jälle, tahaksin ma hüüda, paned sa mind uskuma, et võtad midagi ette, aga kui asi selleni jõuab, püüad välja vingerdada. Mõistagi ei ütle ma seda. See viha ei ole minulik.

      Carol, terapeut, keda olen sissemurdmisest saadik külastanud, ütleb, et viha tundmine on hea märk. See tähendab, et oled võitmatu või midagi sellist. Kahjuks on minu viha alati suunatud vaid Simonile. Aga seegi on ilmselt normaalne. Just kõige lähedasemad inimesed jäävad löögi alla.

      Hea küll, hea küll, ütleb Simon kähku. Kollektsioon läheb hoiule. Aga võib-olla on ka muid asju …

      Oma vastuses olen ma selle kauni lageda ruumi suhtes juba kummaliselt kaitsev. Heidame kõik üle parda, ütlen ma kärsitult. Alustame otsast.

      Hea küll, ütleb Simon. Aga ma saan aru, et ta ütleb seda ainult sellepärast, et ma vihaseks ei saaks. Simon läheb kraani juurde ja hakkab sihilikult sinna kuhjatud musti tasse ja taldrikuid pesema. Ma tean, et tema arvates ei saa ma sellega hakkama, sest ma ei ole nii distsiplineeritud, et piinlikult korrastatud elustiili omaks võtta. Ma tõmban kaost ligi, ütleb Simon alati. Ma lähen alati üle võlli. Aga just sellepärast ma tahangi seda teha. Ma tahan end ümber programmeerida. Mind ajab marru vaid see, et ma teen seda koos inimesega, kes arvab, et tunneb mind, ent ometi ei usu, et ma sellega hakkama saaksin.

      Ma tunnen, et suudan seal kirjutada, lisan. Niisuguses vaikuses. Sa oled mind juba tükk aega raamatut kirjutama julgustanud.

      Simon ümahtab kahtlevalt.

      Või siis teen hoopis blogi, ütlen ma.

      Ma kaalun seda mõtet, uurin igast küljest. Blogi oleks tegelikult väga äge. Ma võiksin panna sellele nimeks „Mina minimalist” või „Minu minimalistlik teekond”, või siis hoopis midagi lihtsamat: „Preili Mini”.

      Juba lähengi ma sellest elevile. Mõelda vaid, kui palju jälgijaid mu minimalismi blogi võiks saada. Ehk tõmban isegi reklaamitegijaid ligi, loobun tööst, muudan blogi hästimüüvaks elustiili ajakirjaks: „Emma Matthews, printsess Napp”.

      Kas sa sulged siis kõik teised blogid, mis ma sulle tegin, uurib Simon, ja ma taltsutan end, et mitte plahvatada tema vihje peale, nagu ma ei võtaks blogimist tõsiselt. Vastab tõesti tõele, et „Londoni tüdruksõbral” on ainult kaheksakümmend jälgijat ning „Tšikilt tšikile” on neid ainult kaheksateist, aga mul pole olnud aegagi neid sisukalt kirjutada.

      Ma pöördun uuesti taotluse juurde. Alles esimene küsimus vastatud ja juba me tülitseme. Kolmkümmend neli küsimust veel ees.

      NÜÜD: JANE

      Ma viskan pilgu taotluspaberitele. Mõned küsimused on ikka tõsiselt kummalised. Ma saan aru, et küsimused selle kohta, milliseid esemeid tahan majja kaasa võtta või milliseid seadmeid ja inventari võib muuta, on olulised, aga kuidas suhtuda järgnevatesse:

      3. Kas sa ohverdaksid end, et päästa kümme süütut võõrast inimest?

      4. Aga kümme tuhat võõrast inimest?

      5. Kas paksud inimesed panevad sind tundma: a) kurbust või b) pahameelt?

      Mul oli enne õigus, kui kasutasin sõna aus, taipan ma. Need küsimused on sellised nagu mõnes psühhomeetrilises testis. Aga samas jälle ei ole aus sõna, mida üks kinnisvaramaakler väga sageli kasutaks. Pole siis ime, et Camilla nõutuna paistis.

      Enne taotluse täitmist guugeldan ma Monkfordi osaühingu kohta. Esimene link viib otse nende veebisaidile. Ma klõpsan klahvi ja ekraanile ilmub pilt lagedast seinast. See on väga ilus sein, kahvatust sileda tekstuuriga kivist, aga sellegipoolest annab see mulle vähe informatsiooni.

      Ma klõpsan veel korra ja ekraanile ilmuvad kaks sõna:

EHITISEDKONTAKT

      Kui ma valin „ehitised”, ilmub ekraanile loetelu:

PILVELÕHKUJA, TOKIOMONKFORDI HOONE, LONDONWANDERERI LINNAK, SEATTLERANNAMAJA, MENORCAKABEL, BRUGGEMUST MAJA, INVERNESSFOLGATE STREET ÜKS, LONDON

      Iga ehitise nime peale klikkides avanevad uued pildid – ei mingeid sõnu, lihtsalt hoonete pildid. Kõik on ülimalt minimalistlikud. Kõik on ehitatud ühesuguse detailitajuga, samasugusest kvaliteetsest materjalist nagu Folgate Street СКАЧАТЬ