Kolm minutit. Anders Roslund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see välja peaks nägema, Sánchez? Nii ei jää ju midagi järele.”

      „See näeb välja nii, et ma maksan sulle iga kuu päris head palka. Tavaliselt nii, et sa ei pea sittagi tegema.”

      „Kui mina, meie, siin koristustööd peame tegema, läheb see maksma üheksa miljonit. Korda kaheksa.”

      „Nüüd sa küll, kurat võtaks…”

      „Vaata mulle otsa, Sánchez. Kui sa lased maha kaitseväelase, siis läheb see maksma just nii palju. Ma räägin dollarites. Kolm tuhat viissada dollarit. See teeb kakskümmend kaheksa tuhat. Saad aru?”

      El Mestizo andis harva rahaläbirääkimistes järele, või üldse läbirääkimistes. Aga praegu andis. Ta läks veoauto kabiini juurde, kobas kindalaekas ja tuli tagasi, käes pruun ümbrik. El Cavo sirutas nõtke käe välja ja võttis selle vastu. Nad mõlemad teadsid, mis edasi peaks saama. Libapilt kellestki, keda ei ole seal kunagi olnudki. Teade raadiosaatjasse, sündmuskohalt nähti ära jooksmas üht mustanahalist meest.

      Aga seekord ei lõppenud lugu nii.

      El Mestizo andis ümbriku üle, noogutas kokkuleppe kinnituseks ja läks laiba juurde. Elutul rippus kaelas automaatrelv. Ta võttis relva, noogutas taas kord El Cavole ja läks nelja kinniseotud ja vormiriietes maaslamaja juurde – nende puhul võis tõesõnu rääkida poistest –, ja pani relva automaattule asendisse.

      Ja tulistas neid ükshaaval selga, südame suunas.

      „Kui sulle juba nii palju makstakse, võid sama hästi nende eest ka hoolt kanda. Ja oma palgatõusu välja teenida.”

      El Mestizo noogutas kolmandat korda politseiülemale, kes hoidis vaikides pruuni ümbrikku.

      „Kakskümmend kaheksa tuhat dollarit. Jagatud viiele laibale. See teeb keskmiselt viis tuhat kuussada. Kurat, päris korralikult. Eks ole, politseiülem?”

_______

      Piet Hoffmann sirutas käe avatud aknaruudust välja ja kohendas küljepeeglit. El Cavo oma meestega muutus järjest väiksemaks, kuigi mitte nii kiirelt, kui ta lootis. Mõlemad veoautod sõitsid pea talumatult ettevaatlikult, veel kakskümmend kilomeetrit teed, mis juba algusest peale oli läbimatu ja muutus vaikselt hullemakski, lisades veel nelikümmend viis minutit sõiduaega.

      See va küljepeegel, see ei olnud ikka päris paigas, peaks pöörama veel veidike vasakule. Nii. Võib-olla tibakene veel allapoole. Ideaalne. Ja ta nägi, mida oli oodanud: kuidas El Cavo väike seltskond oli juba kaevama hakanud. Mitte liiga sügavale, et metskoerad ikka lõhna üles võtaksid. Ta oli näinud nende jälgi, kui masinaid kraavi ajas, nad olid mänginud seal lähedal, peitu pugenud ja kannatlikult oodanud. Tavaliselt kaevasid nad kiirelt nagu hundidki koostööd tehes kümne, kõige rohkem viieteist minutiga poolemeetrise haua põhja välja. Ja rebisid siis kehad lõhki, hoolitsesid samuti kiirelt, et need saaks tükkideks võetud, olles teadlikud piiratud ajast, sõid palavikuliselt, lõhna levides tuli ju konkurente juurde. Kondorid ja kollaste peadega kotkad tiirlesid platsi kohal, rünnates koeri, kes andsid alla ja minema lääpasid. Suured linnud jätkasid söömist, aga veidi rahulikumalt, neid ei segata enne õhtuhämarust, kui prillkarud üle võtsid ja puhastustöö tegid, purustades esimesed luud, et luuüdi kätte saada. Kuni jaaguarid platsi puhtaks lõid ja igaüks oma reieluuga minekut tegi. Ainult pealuud, luupinnani puhtaks ihutud, augu põhjas – hiljemalt varahommikuks on viis inimest kadunud.

      Vestlus Zofiaga muutus järjest raskemaks, põrgulikumaks.

      Kõigepealt pidi naine aru saama, et ta abikaasa oli tapnud veel ühe inimese. Sest ta oli arvestanud, et ei jäänud muud valikut. Ja pärast seda pidi ta aru saama, et neli noort poissi maeti maha, et nende kehad jälle välja kaevataks. Sest ka El Mestizo oli arvestanud, et tal ei jäänud muud valikut, ning käitunud nii nagu alati, kui ta tundis end nurka aetuna või tahtis oma võimu kehtestada. Ja pärast seda pidi ta aru saama, et keegi, keda ta ei olnud kunagi kohanud ja kelle nimi oli El Cavo, oli koos oma kolleegidega ühe laiba teise järel ära koristanud, igaühe kolme tuhande viiesaja dollari eest.

      Hierarhia. Raha. Ja see lihtsalt… kestis.

      Nagu ikka, kui süsteem, mille sees elad, muutub süsteemiks, mis elab sinu sees. Kui sünnid sellesse, kasvad selles, oled sellest ümbritsetud. Kuni võtad selle vaikselt omaks. Ja sinu hingetõmbed ei tähenda enam sinu enda edasielamist, vaid teiste surma.

      „Zofia?”

      Mobiiltelefon käes. Paar korda kutsus, enne kui ta vastas.

      „Tere. Jälle. Enne katkes ära?”

      „Ma… Džungel ju.”

      „Ma tean.”

      „Täna õhtul, Zofia.”

      „Kui sa… Ma ootan sind, siin.”

      „Ma armastan sind.”

      Kõne katkes jälle. Seekord tema enda nimetissõrme pärast, mis vajutas kõneklahvile. Sellest oli ju piisanud. Naine teadis, mida see tähendas. Et ta paneb Rasmuse ja Hugo varem magama, et nad istuvad köögis vastakuti ja räägivad, kuni kõik on räägitud, ja pärast kõrvuti diivanil käest kinni hoides ja sõnakestki kostmata.

      Džungel muutus tihedamaks, raskem oli oksade ja lehtede ja liaanide aknaruute piitsutades edasi liikuda. Teede võrgustik, mille gerilja oli paika pannud ja sisse raiunud, marsruudid, mis viisid ühest kohtumispaigast ja laagrist mõnda teise, mida keegi teine ei suutnud üles leida, väike omaette maailm suurema sees. Ja helid selles. Sadade tuhandete pilvedena ringi lendavate putukate kummastav sumin, haigrute ja tuukanite ja aarade vastastikku võimenduv kädin, pea igal pool puudeladvus istuvate ahvide teravad ähvardavad hoiatushüüud – hiiglaslikku kasvuhoonet meenutav tumeroheline reaalsus, kus kajasid ürgsed helid.

      Piet Hoffmann vaatas jälle kaarti. Ja ta oli kindel, enam ei lähe kaua, mõned kilomeetrid, mitte rohkem. Ta tõmbas varrukaga üle kaela, näo, pealae, aga see ei aidanud higi vastu, vahetas vaid värske niiskuse juba varem riidesse imbunuga. Seal. Seal. Ta silmas tsingist katuseid, bambusest ja kuivanud savist seinu. Cocina’t. Tööd ja kodu ja elu kokku kümnele inimesele: laagriülemusele, kahele keemikule, kolmele laboriassistendile, neljale valvurile. Ta peatas veaauto El Mestizoga ühel ajal, ronis välja, tervitas. Kõigepealt laagriülemust, El Comandatet, kes võttis vastu talle mõeldud veidi suuremas caleta’s. Mees elas üksi, õlematt põrandale laotatud, katteta hõõglamp lihtsal kirjutuslaual, välisukse kõrval puu otsa riputatud kohaldatava antenniga televiisor, mis oli ühendatud lambiga sama generaatori külge. Siis tervitas ta vanemat keemikut, ainsat, kellel ei olnud kaitsevärvides riideid seljas ja kes tutvustas end Carlosena. Hoffmann naeratas, ta oli varem kohanud viit peakeemikut ja nad olid kõik end just Carlosena tutvustanud.

      Present kattis ühtmoodi mõlemat veoautokasti. Kuues reas kahekaupa üksteise otsa laotud kotid, kogukad nagu vahel ehitusplatside ääres, kõik äärest ääreni kokaiinilehti täis. Ja kõige tagumises otsas neli kütusetünni kemikaale.

      Kraana sirutas otsivalt välja oma küünised, metalse käe, mis sirgus osmikute ja veoautokastide vahelt ja mida oli lihtne liigutada. Kotid ja tünnid maandusid ükshaaval tõstealustele, mis pidid neid eraldama kõike endasse matvast mudast, iga sammuga värvusid Piet Hoffmanni matkasaapad püdelast kördist pruunimaks.

      Nii Hoffmann ise kui El Mestizo olid tegelenud sedasorti laadungiga varem mitmel korral – kiire pooltund ja kast oli tühi.

      „Näljased?”

      El СКАЧАТЬ