Kolm minutit. Anders Roslund

Чтение книги онлайн.

      Piet Hoffmann oli nüüd kohal, jäänud olid vaid mõned hetked. Hetked, mida tükkideks võtta ja uuesti kokku panna. Maailmaks, mis kuulus talle ja pakkus kaitset. Üks lask, üks tabamus. Ei asjatut verevalamist. Ühest lasust juhi pihta piisas alati, sundis teisi ümberringi vaatama ja lasu allikat otsima, varjuma.

      „Mitte keegi ei suru oma kuradi revolvrit mulle pähe.”

      Ka El Mestizo rääkis vaikselt, peaaegu sosistades. Samal ajal pöördus ta tasahilju ringi, hoolimata relvasuust vastu meelekoha õrna nahka, kuhu jääb maha ümar ja punane laik.

      „El Sueco.”

      Ja nüüd vaatas ta otse teist veoautot. Hoffmanni.

      „Nüüd.”

      Üks lask, üks tabamus.

      Piet Hoffmann vajutas kõvemini päästikule.

      Ma hoolin endast rohkem kui sinust, nii et ma valin enda.

      Ja kui kuul kapten Vásquezi otsmikku tabas, läks nagu selle laskemoonaga ikka: üsna väike sisenemisava, mõne sentimeetri laiune, samas kui väljumisava oli tohutu, terve pea tagumine osa pühiti minema.

      TA EI OLNUD kunagi varem näinud kedagi suremas. Mitte poole sammu pealt. Hingetõmbed, mõtted, armastus, igatsus ja siis – mitte midagi.

      Ta oli surma varem kohanud, muidugi – kuratlik, argpükslik ja inetu surm oli teda taga ajanud, ta oli õppinud seda vihkama, kuid teistmoodi. Ta teadis, mis tunne on kedagi hüvastijätuks käte vahel hoida, kaotada ühe pika silmapilgu jooksul see, keda armastad enim.

      Timothy D Crouse vaatas ekraani, mis kattis terve saali seina – saali, mis kandis tema enda nime. Satelliit, mis oli just üles võtnud kaadrid sellest, kuidas tabab üks snaipripüssist tulistatud kuul inimest otse pähe, tiirles operaatori arvutiandmete kohaselt maapinnast saja kuuekümne kilomeetri kõrgusel orbiidil, mille iga uus ring kestis kaheksakümmend kaheksa minutit.

      Ülaltpoolt nurga alt võetud kaadrid.

      Vormiriietes mees – tõenäoliselt ohvitser, ta oli teiste nelja samuti vormiriides mehega võrreldes sedamoodi liikunud – oli tõstnud oma püstoli üles ning ühele veoautojuhile vastu pead surunud. Neli sõjaväemasinat olid moodustanud teetõkke ja ohvitser ning autojuht olid selgelt vaielnud. Ta eluküünal kustutati tema meeste silme ees, kes olid sattunud segadusse ebakindlusest selle üle, kust poolt oli tulnud lask. Siis aga oli juba nende suunas tulistatud. Tabamused läksid kõrvale, ette ja taha. Tundus, et tulistaja, kes oli tabanud ohvitseri nii täpselt pähe, laskis meelega mööda, rahuldus hirmutamisega, olukorra üle võimu võtmisega. Neli meest olid end pikali maha visanud. Mitte kukkunud, lihtsalt võimalikult kiiresti maha visanud. Suurt kasvu, vaat et nurgeline, paksu ja tumeda patsiga autojuht oli keset kuuliderahet välja võtnud oma relva ja jooksnud meeste juurde, nad ükshaaval kinni sidunud, käed selja peale ja nägu mudas.

      Timothy D Crouse sukeldus ekraanipilti.

      Kõik oli peatunud. Suurt karvu mees keset ekraani ootas midagi. Kedagi. Nüüd nägi Crouse, kuidas paremalt poolt saabus jooksujalu tulistaja, koperdades ebatasasel nätskel teel, relv käes.

      „Eddy… Kuidas sa ennast tunned?”

      Mõrv otseülekandes. Kahe vaataja ees. Tema ise ühel toolil ja teisel satelliidioperaator, üks neist, kes vastutas vahetustega Colombia seiramise eest.

      „Hästi, härra.”

      „Tee üks paus, kui tahad. Selline jama… võtab oma lõivu.”

      „Ma saan hakkama.”

      „Sellisel juhul, Eddy, jätan mina su hetkeks. Pean õhku hingama.”

      Crouse pani käe operaatori õlale ja tõusis püsti. Kiire pilguheit teisele kahele hiigelekraanile, mis moodustasid koos sellega, mida ta just jälginud oli, Crouse saali sisu: üks operaatorilaua kohal, kust valvati Kuldset kolmnurka – Laost, Birmat ja Taimaad –, ning teine, mis keskendus Kuldsele poolkuule ehk Afganistanile, Iraanile ja Pakistanile.

      Kokaiinikasvandused, mis muutusid Colombias kokaiiniköökideks. Mooniväljad, mis muutusid Aasias oopiumivabrikuteks. Mis muutusid omakorda uimastisaadetisteks, müügiks ja kuritarvitamiseks. Surmaks. Selliseks, mille tunnistajaks ta äsja oli olnud. Või selliseks, mille loojaks ta oli olnud, mida riietanud, mida näinud kustumas.

      Crouse avas oma plastmasskaardiga ukse, mis viis lõputusse koridori. Läppunud, tolmune õhk. Köögiosa poole koridori peal oli tühi, nagu ta oli lootnud. Veekann pliidil, mida ta kuumenemise ajal vaatas, kuni see valjult vilisedes auru välja hakkas laskma. Talle meeldis, kui vesi kees natuke liiga kaua ja mattis ta katkematu helijoaga niiskesse auru. Lahustuv kohv NGA kirjadega portselantassis, mitu lusikatäit, et tuleks õige kange. Esimene lonks voolas kõrist alla. Ta tahtis jääda pehmesse auru kauemaks, kohviga, mis tõmbas kurgust kõhuni soojaks, vahel on nii hea vajuda tühjusesse, jätta surm ja otsused ja vastutus. Esindajatekoja spiiker, presidendi ja asepresidendi järel USA ametlikult kolmas kõige võimukam inimene. Nii ta seisis siin kitsas kööginurgas majas, kus ta käis üha tihemini, muutudes üheks hetkeks eikellekski.

      Ta astus edasi mööda koridori, mis paistis vähem tolmune. Möödus saalidest, mille ustel rippusid ikka veel sildid, kuigi missioonid olid lõpule viidud. Operation Neptune’s Spear – siit saadud informatsiooni põhjal oli toimunud Ameerika vägede pealetung majale Abbottabadis Pakistanis, kus üks Osama bin Ladeni nimeline end peitnud oli. Ta möödus saalist sildiga Operation Iraqi Freedom – Iraaki sissetungimisest saati siiani edasi kestev jaht viiekümne kahele enim tagaotsitule –, möödus täiesti uuest saalist nimega Operation Aladdin ja sellest, mille nimi oli Operation Mermaid ja mis ei olnud veel alanud.

      Siis sai lõputuna näiv koridor siiski otsa.

      Ta astus ühte maailma suurimasse ruumi: klaasist katusega aatriumisse, millesse mahtunuks Vabadusesammas. Portselantass käes, läks ta pingi juurde kõige kaugemal treppide ääres, mis ei olnud küll kõige peenem, kuid ta istus siin meelsasti, jõi oma kohvi ja vaatles sinist taevast, mis ootas klaaslae kohal, peites endas satelliite, millest sõltus suur osa tema tööst.

      Liz.

      Ta igatses teda iga päev. Mitu korda päevas. See ei läinudki üle ega muutunud väiksemaks. See andis rohkem tunda. Ja olgugi et ta ei oleks suutnud enam rohkem kanda, annab see homme veelgi rohkem tunda.

      Surm tõi endaga alati kaasa veel surma.

      Crouse hingas aeglaselt ja vaatas hoonet enda ümber, kus oli palgal kaheksa tuhat inimest, aga mis oli sellest hoolimata peaaegu tundmatu ning aeti sageli segamini NSAga. National Geospatial-Intelligence Agency – NGA –, USA riigiasutus, mille ülesandeks oli analüüsida lennukite, tehiskaaslaste ja teiste riikide satelliitide edastatud pilte.

      Ja oma satelliite.

      Üks selline pildijada oli teda viinud just teise maailmajakku. Reaalsusesse, mille juurde ta pidi peagi tagasi pöörduma, seal jätkama.

      „Härra? Mulle ei meeldi, et te siin istute.”

      „Ja mulle ei meeldi, et sa seda rõhutad. Ka täna.”

      Crouse naeratas pikale korraliku kehaehitusega mehele, kes oli ilmunud tema selja taha. Tume ülikond, relv üle rinna kabuuris, sidevarustus, ta nägi välja nagu kõik teised, olemata siiski nagu nemad. Crouse oli ju selgeks saanud tema nime, СКАЧАТЬ