Kolm minutit. Anders Roslund

Чтение книги онлайн.

      Kui lõpp muutub alguseks ja kõik jääbki alati sedasi edasi kestma.

      Täna kolm aastat tagasi saabus ta maale, kus ta ei olnud kunagi varem käinud.

      Põgenemine.

      Tühjus.

      Elu oli muutunud ellujäämiseks.

      Ta surus gaasipedaali veidi vähem, üheksakümmend kilomeetrit tunnis, täpselt nii kiiresti, kui nad olid kokku leppinud. Ta kontrollis vahemaad eesoleva veoautoga, kakssada meetrit, täpselt nii kaugel, kui nad olid kokku leppinud.

      Elada tühjuses tähendab ju elada olematut elu. Või on see ehk siiski muu ümbritsevaga võrreldes olemas.

      Aga kui isegi ümberringi ei ole midagi olemas?

      Nad olid juba ammu 65. maanteelt maha keeranud. Kümnete kilomeetrite kaupa voolas vasakut kätt paksu tihniku taga mäslev Río Caquetá, ääristades Putumayo provintsi – jõgi, mis oli neid sõidutee kõrvalt viimane tund aega eemalt, kuid pidevalt saatnud. Ta näris ergutavat kokalehte ja jõi rahustavat valget teed. Ja vahetevahel segu, mida El Mestizo kangekaelselt talle iga kohaletoimetamise vahele peale surus, mingit isiklikku versiooni coladast, jahu ja vesi ja suhkur ja üsna kõvasti Kuuba espressot, maitse oli kohutav, aga see töötas, peletas nälja ja väsimuse eemale.

      Ta oli mitmel korral, eriti viimasel aastal, mõelnud, et lõpp ongi lõpp, et tekib võimalus koju minna. Euroopasse. Tagasi Rootsi Stockholmi, mida ta oli koos Zofia ja Rasmuse ja Hugoga oma ühiseks maailmaks pidanud. Ja igal korral oli võimalus kiirelt möödunud, tühjus rohkem võimust võtnud, põgenemine jätkunud.

      Täna õhtul. Siis näeb ta neid jälle. Naist, keda ta armastab, kuigi oli arvanud, et ei suuda armastada, ja kaht väikest inimest, keda ta armastab ehk veelgi rohkem – päris inimest, kellel on päris mõtted ja kes vaatavad teda pilguga nagu mitte keegi teine. Teda, kes ta ei kavatsenud kunagi lapsi saada. Vahel proovis ta meenutada, kuidas oli olnud varem, kui seda kõike ei olnud olemas, ja ta mäletas justkui valesti mäletades vaid tühjust.

      Ta pidurdas kergelt, oli liiga lähedale jõudnud. Pidev vahemaa, et oleks võimalikult kindel. Tema ülesanne oli kaitsta mõlemat veoautot. Ja nad olid juba maksnud, et neid läbi lastaks, siin ju ei unistatud suureks saades politseinikuks või sõjaväelaseks saada sellepärast, et kurjategijaid kinni nabida või kuritegusid ära hoida, vaid sellepärast, et politsei ja sõjaväelasena sai altkäemaksust korraliku palga kokku ajada.

      Kaitsta.

      Ta kaitses eile nii nagu täna ja hommegi. Saadetisi. Inimesi. Senimaani, kuni ta sai sellega kõigist teistest paremini hakkama, ei kahtlustanud teda keegi. Kui El Mestizo või ükskõik kes muu PRC geriljadest hetkekski kõhklema lööks, et ta ei ole see, kes väidab end olevat, kui ta paljastataks, tähendaks see otsekohest surmaotsust. Talle endale, Zofiale, lastele. Ta pidi püsima oma rollis iga päev, iga sekund.

      Piet Hoffmann keris mõlemad küljeaknad üles, kuumus oli hetkeks neutraliseeritud, pealegi oli tõmbetuul eemale peletanud kobrutava higi, mis voolas ta standardvarustuse alla. Kuulikindla vesti, millele ta oli ise kaks taskut külge õmmelnud: ühe GPS-vastuvõtja jaoks, mis salvestas teekondade ja sihtmärkide täpsed koordinaadid, ja teise satelliittelefoni jaoks, millel oli levi ka džunglis. Ning külje peal õlakabuuris püstol, neljateistkümne kuuliga Radom, mille kandmisega ta aastate jooksul, kui Rootsi politsei talle Poola maffiasse sisseimbumise eest palka maksis, ära oli harjunud. Teisel pool õlakabuuris oli pussnuga, mille puitkäepidet meeldis talle väga peos hoida ja mille tera oli mõlemalt poolt värskelt teritatud, ta oli seda kaasas kandnud oluliselt kauem, juba enne kohtunikke ja vanglakaristust, alates Rootsi erikaitserühmas tööle asumist: võimalikult suur vigastus üheainsa tor kega. Kõrvalistmel MiniUzi laskekiirusega üheksasada viiskümmend lasku minutis, mis tänu kokku volditud kabale oli täpselt nii lühike, kui ta tahtis. Lisaks nagu veoautode julgestustranspordi puhul ikka, auto kastis kahe konksuga juhikabiini külge kinnitatud snaipripüss Psg 90. Pealegi olid tal kõige jaoks registreeritud load. Tänu piisavale rahasummale, mille El Cavo Bogotás välja oli käinud.

      Sealt eestpoolt. Pärast värvimata kuuri tee ääres, täpselt enne kaht kõrget ja ammu surnud puud, paljad haruli oksad justkui ootamas kedagi, kes jääb tulemata. Sealt pidid nad pöörama paremale, aeglustama ning sõitma viimased paarkümmend kilomeetrit mudast kruusateed mööda, mis oli liiga kitsas ja milles olid korrapäratult poolemeetrised vett täis augud. Pagana miiniväli. Kolmkümmend kilomeetrit tunnis, kiiremini ei olnud võimalik liikuda. Sellepärast sõitis Piet Hoffmann eesmisele veoautole natuke lähemale, lõigates vahemaa turvaliselt poole peale, hetkeski mitte kaugemale kui sada meetrit.

      Just sellesse cocina’sse ei olnud ta kunagi varem kaupa toimetanud. Aga nad nägid kõik ühtmoodi välja ja neil oli sama eesmärk: töödelda kokalehti kemikaalidega ja toota nädalas üle saja kilo kokaiini. Veel mõni tund mööda jumalast maha jäetud teed ja nad jõuavad alale, mis oli varasemalt FARCi, aga nüüdseks PRC kontrolli all ja kus on laboratoorium, mis on PRC või mõne teise tegelase oma, kes PRClt maad rendib ja neile kasvatamise ning tootmise eest maksab. Kui Hoffmann esimest korda siin käis, eeldas ta, et tegemist on maffiaga, ta oli ju selle teadmisega üles kasvanud, selliseks oli müüt kujunenud, juurdunud. Nüüd ta teadis, et see ei ole tõsi. Maffialiikmed võisid küll juhtida Colombiat ja istuda raha otsas, aga džungel ei kuulunud neile. Maffia. Riik. Paramilitaarsed rühmitused. Ja terve hunnik teisi organisatsioone, kes ringi rahmeldasid ja üksteist tapsid. Aga võimu ei olnud kellelgi peale PRC-geriljade: kokaiini jaoks oli vaja metsa, kokalehti, ning keegi ei kasvata neid geriljade maal ilma geriljade loata.

      „Tere.”

      Ta oli kavatsenud helistamisega oodata. Aga igatses nii väga. Naise käsi põskedel, tema silmi, mis vaatasid talle otsa ja soovisid head, mis armastasid, mis kannatasid ära kõik, mis kiirgasid usaldust.

      „Tere.”

      Ta oli seitse päeva ära olnud. Ka seekord. Nii see kõik käis. Vahemaa, ootus, pikad ööd. Ta kannatas selle välja, sest naine kannatas selle välja. Neil ei olnud ju muud valikut. Lahkuda siit tähendas loobuda seljatagusest. Koju Rootsi sõita tähendas luku taha panekut. Mitte oma rolli edasi mängida tähendas surma.

      „Ma igatsen sind.”

      „Ja mina sind.”

      „Täna õhtul. Või ehk isegi pärastlõunal. Siis näeme.”

      „Musi.”

      Ta oli just vastamas, lõpetamas. Musi. Kui kõne katkes. Vahel juhtus siinkandis nii. Küll ta helistab hiljem uuesti.

      Niigi kitsas tee muutus kohati pigem rajaks, veel kitsamaks ja ebatasasemaks. Õiget vahemaad hoida oli raske. Vahel kadus teine veoauto järskude kurvide ja teravate käänakute taha. Hoffmann oli just parema tagaratta august edasi-tagasi välja kõigutanud, kui eespool tee peal süttisid sõidusuunas kaks pidurituld, särades teravas päikesepaistes kui kaks punast silma. Asi ei olnud õige. Teine veoauto ei oleks pidanud kiirust maha võtma või peatuma, mitte praegu, mitte siin. Tema oli pannud paika transpordiplaani, see oli tema vastutada, ja ta oli andnud väga selged korraldused, et kumbki auto ei vähenda kiirust ette hoiatamata alla kahekümne viie kilomeetri tunnis.

      „Ettevaatust.”

      El Mestizo hääl Piet Hoffmanni kõrvus, ta kohendas ümmargust halli vastuvõtjat, et paremini kuulda.

      „Seis.”

      Ka Hoffmann pidurdas ja jäi korraga täitsa pidama nagu El Mestizogi. Kaheksakümmend, võib-olla СКАЧАТЬ