Kolm minutit. Anders Roslund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja pidi end kellegi teise peale välja elama.

      „Pidite teatama, kui lahkute Crouse saalist.”

      „Ja ei teinud seda, Roberts. Sest tahtsin rahu saada.”

      „Minu töö, härra, ei ole austada teie isiklikke kohvihetki. Minu töö on teid elus hoida.”

      „Ma ju olengi elus, kas pole?”

      Nad läksid koos tagasi ja Roberts järgnes seekord terve tee kuni ukseni, millel oli kirjas „Crouse keskus”, alles seal jäi ta ukse taha seisma. Kuniks Crouse jälle välja tuleb.

      „Paar minutit, härra. Siis saame pildi uuesti ette.”

      Colombia laua taga istuv operaator viipas seinale hiiglasliku ekraani suunas. See oli süsimust.

      „Kohe tekib uus võimalus. Teine satelliit püüab nad kinni.”

      Timothy D Crouse vajus lihtsale puutoolile, mida ta kasutas nii tihti, et see oli juba peaaegu tema omaks saanud. Mõne aasta eest, kui Crouse keskus käivitati, domineeris seinal pimedus ja vaikus, et siis väga piiratud ajahetkedel muutuda piisavalt teravateks piltideks, millest võis midagi näha. Nüüd oli vastupidi. Ainult mõnel üksikul korral päevas tekkisid augud, kui jälitussatelliidid, mis teistest satelliitidest kiiremini ja madalamalt ümber maa lendasid, ei ulatunud üksteist katma ja nii jäi mõni spetsiifiline koht jälgimata.

      „Nii. Lünk on läbi. Saame neid edasi vaadata.”

      Crouse vaatas üles ekraanile. Satelliidipilt oli muutunud, fookuses oli uus koht. Sest vana enam ei olnud. Pooled neljast sõjaväemasinast, mis olid moodustanud läbipääsmatu teetõkke, olid läinud. Aga neli univormis meest olid ikka pikali kinniseotult maas turske tüübi valve all.

      „Seekord pääseme väga lähedale.”

      Operaator haaras kätte midagi elektroonilise pliiatsi sarnast, asetas selle kirjutuslaual olevale plaadile ja suurendas aegamisi pilti, nii et turske mees nähtavamaks muutus.

      „Nii lähedale, et peaksime suutma neid tuvastada.”

      Crouse vaatas inimest Amazonase džunglis käänulise tee peal teadmatuses sellest, et teda just sel hetkel jälgitakse, tugeva kehaehitusega meest, kes sagis maaslamajate vahel edasi-tagasi ning lõi mõnda, kes liiga palju rabeles, aeg-ajalt tugevalt jalaga. Samamoodi satelliidi kaamerasilmast ülaltpoolt nurga alt võetud pilt, aga uskumatult palju detailsem. Algusaegadel ei olnud see võimalik – kui ta istus siin kõige esimest korda, kasutasid nad jälitussatelliite, mille edastatud kaadrites vastas iga piksel ekraanipaneelil kümnele sentimeetrile ja see tähendas töötlemata kujutisi, millest ei olnud midagi võimalik näha või kedagi tuvastada. Uus kolmesentimeetrise lahutusvõimega põlvkond oli samuti jäänud ebapiisavaks. Nüüd olid kasutusel ühesentimeetrise lahutusvõimega satelliidid, oodates järgmise, null koma üks lahutusvõimega põlvkonna tulekut, pärast mida saaks ilma igasuguse vaevata lugeda ka väikese kirjaga ajalehte.

      „Kas täpsemat pilti ei ole võimalik saada?”

      „Kahjuks mitte, härra.”

      Nägu muutus värvituteks ruudukesteks. Sellest ei olnud midagi. Crouse oli juba aimanud, kellega tegemist, ta oli teda varem mitmel korral just nii vaadelnud, neljasaja miili kauguselt ja samas piisavalt lähedalt, et teda ära tunda.

      Kehaehitus, liikumine. See oli tema. El Mestizo – Johnny Sánchez. Hitman, palgamõrtsukas. Isik, kelle FBI oli klassifitseerinud PRC-gerilja kaardistamisel ohtlikkuselt neljandaks.

      Crouset aga huvitas rohkem tema kaaslane. Teine veoautojuht. Täpsuslaskja. Kes nüüd teist korda jooksujalu ekraanile ilmus, seekord vasakult poolt.

      „Ma tahan, et sa fookust muudaksid. Suurenda hoopis teda, võimalikult palju.”

      Uus suurendus. Veel värvituid ruudukesi. Kiilakas mees, kelle pügatud pealaelt paistis midagi suurema tätoveeringu sarnast. Sánchezist veidi lühem, sihvakas, jahivest särgi peal, teksad, saapad, tumedad kindad.

      „Kas te näete, härra?”

      Kaksteist sekundit, just nii kaua said nad teda vaadata, kuni ta ühte allesjäänud maastikusõidukisse hüppas ja sellega otse tihedasse džunglisse sõitis.

      „Jah, ma nägin teda.”

      Mees, kelle FBI oli määranud seitsmendale kohale ühes Most Wanted nimekirja kuuluvast kolmeteistkümnest isikust kokaiiniärist elatuva PRC-gerilja ladvikus.

      Ainus neist, kelle isikut ei oldud veel tuvastatud.

      „El Sueco, kas pole?”

      „El Sueco.”

      Välimuselt mitte lõunaameeriklane. Nende väheste allikate põhjal, mis neil olid, ei olnudki tegemist lõunaameeriklasega. Ta ei olnud ilmtingimata rootslane, nagu nimi ütles, tõenäolisemalt põhjaeurooplane, võib-olla austraallane, võimalik, et ka põhjaameeriklane, nii kaugele olid nad näotuvastusprogrammiga jõudnud.

      „Iga kord, iga kord, kui oleme teda näinud, on Sánchez ta kõrval olnud. Või pigem vastupidi: see tüüp on alati Sánchezi kõrval. Vastavalt meie puudulikule infole talle kõige lähemal seisev isik. Tema parem käsi. Kes kaitseb kokaiinipõlde, kokaiinikööke, kokaiini kohaletoimetamist. Kaitseb relvasaadetisi. Kaitseb Sánchezi.”

      Mõrv otseülekandes.

      Ja nad elasid ekraanil edasi, valvasid kinniseotud sõdureid ja liigutasid masinaid teise kohta, nagu poleks midagi juhtunud. Uimastiäri argipäev ja põhialus: enne raha kui inimelu. Crouse tegi aeglaselt suures saalis tiiru peale, kaaslaseks rahutus, mis teda iialgi maha ei jätnud – ta tundis jälle, kuidas surm endaga veel surma toob. Ta möödus järgmisest ekraanist ja operaatorist, kes uuris üht Laose anonüümsetest vabrikutest, kus töödeldi opiaate, siis ekraanist, mis oli kinni püüdnud moonivälja Afganistanis, kus suurem hulk talupoegi lihtsate töövahenditega üksteisele saagikoristamisel abiks olid. Kaugemal saali sees ootasid teda Crouse vägede moodustamise eest vastutavad inimesed, ta tervitas neid ja teatas, et valmistugu nad ette järgmise päeva kohakülastuseks, ja veel kaugemal istus Crouse grupi ladvik, Crouse keskuse südamik, analüütikud, kes koondasid NGA jälitussatelliitide pilte, salvestisi pealtkuulamistest ja paralleelselt NSA signaalluureprogrammist tulevaid dokumente, nagu ka DEA salaagentide siseinfot.

      Sellest ei olnud kasu.

      Neetud rahutus ajas teda taga ja ta jätkas põgenemist.

      Üks inimene oli hinganud. Ja siis enam mitte.

      Veel üks aeglane tiir saalist läbi ja ta läks tagasi Colombia jälituslaua juurde. Täiesti omaette suurtootja. Kaheksakümmend viis protsenti kogu kokaiinist, mida tõmmati ninna, suitsetati ja süstiti, tuli siit ja transporditi Mehhiko kartellide poolt kuue miljoni ameeriklaseni.

      Tema enda tütar oli üks neist.

      Oli olnud üks neist.

      Crouse sulges silmad, hingas sisse, lasi õhul paigal püsida, kõhus puhata, nagu ta oli õppinud. See ei aidanud. Rahutus vormus vihaks. Vihast võrsus veel rohkem rahutust.

      Milline kuradi juubel.

      1915: kokaiin keelatakse täielikult. 2015: üle piiri smugeldatakse rohkem kokaiini kui ealeski varem.

      One hundred years of failure.

СКАЧАТЬ