Valetaja. Sabine Durrant

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ laev lahkus ilma minuta. Siis ma juhtusin Andrew’ga kokku ja ta aitas õnneks mu hädast välja. Aga ma ütlen ausalt – üksikasju ei mäleta ma siiamaani.”

      „Tahad, ma räägin, mida mina mäletan?”

      „Kui sa just pead.”

      Naine turtsatas. „Sa sadasid sisse kõrtsi, kus me parasjagu õhtust sõime. Sul oli seljas purpurpunane särk kirjaga „Ööklubi Zeus.” Sa lärmasid ja olid jäme. Siis hakkasid laulma.”

      „Laulma?” Tegin grimassi. Mind julgustas, et naise meelest oli see naljakas. „Zeus, nojah. Ma mäletan seda särki. Ja … laulmine … laulmine … ei ole mul kunagi välja tulnud.”

      „Andrew kutsus sulle takso. Toppis su masinasse. Nii ta vist ütles.”

      „Andrew on härrasmees.”

      Köögist kostis korraga lärmi. Alice heitis veel viimase pilgu oma sigaretikonile ja sähmas selle lillepeenrasse. Tal oli seljas lühike tumepunane kampsun, midagi niisugust, nagu kannavad vanadaamid, ja ta tõmbas selle ümber kaela koomale. Naise nägu tõsines järsku. „Iga hetk sellest õhtust on mulle mällu sööbinud. Mul on kõik meeles. Milline kohutav aeg see oli.”

      „Ma kuulsin. Su abikaasa …”

      „Ma ei mõtle Harryt.” Ta raputas pead, tuues kuuldavale kibeda naeruturtsatuse. „Tema suri aasta varem. Ei. Ma mõtlen ööd, kui Jasmine kaduma läks.” Oleksin ma vaeva näinud, ehk oleksin leidnud kusagil oma hämarates mälusoppides mõne jälje sellest, millest ta rääkis; kuid sattusin vaid mälukildudele, jäänustele, ummikteile.

      „Tuleta mulle meelde,” palusin.

      Alice kortsutas kulmu. „Jasmine. Jasmine Hurley. Sa olid ju seal. Vaene Yvonne, lapse ema. Issand.” Ta lasi kampsuni näppude vahelt lahti ja viibutas käsi õhus, sõrmed kokku pigistatud. „Sellest ju kirjutati lehes. Sa pidid sellest järgmisel päeval kuulma või lugema. Kus sa ööbisid? Elcondas? Isegi Pyrose politsei, kes oli algusest peale lootusetu, oleks pidanud sealkandis inimesi küsitlema … Kindlasti sa mäletad.”

      Lasin pea norgu, tundes suurt piinlikkust, et paistsin Alice’ile nii ükskõikne. Ta oli mu mälupilte elavdanud, ehkki üksikasjad jäid siiski väga segaseks – kodust põgenenud teismeline, üksikema, sulist peig? „Ja-jah, muidugi,” kinnitasin. „Tuleb meelde. Vabandust.”

      Alice surus sõrmed ninajuurele. Patsutasin talle õlale, manades näole nii suure annuse ängistust ja hoolt, kui suutsin. Kippusin juba majja tagasi. Mitte ainult külma pärast. Tundsin piinlikkust ja samas viha – need kaks emotsiooni sulasid teineteisesse ja head see ei tõotanud.

      Läbi oksteräga paistis köögis võbelev valgus. Andrew kõndis ümber laua, ta käes läigatas karahvin. Tina oli liikunud toa teise otsa, küünitades külmkapist mingit kaussi –vahukoorekook? – välja tõstma. Bool olid käed pea kohal: ta üritas kampsunit seljast tirida ja tõmbas särki koos sellega. Nägin vilksamisi paljast nahka ja rinnahoidjapaela.

      Terav sirisev heli pani mind uuesti Alice’i poole vaatama. Ta kuivatas silmad ja koukis teksapükste esitaskust mobiiltelefoni.

      „Phoebe – mu vanem tütar – tahab, et ma ta peolt koju toon,” lausus ta ekraani uurides. „Noh, ta peab bussiga tulema. Mina olen kaugelt liiga palju võtnud.”

      Ta toksis kiiresti sõnumi, ise seletades: „Tõesti, ta saab kohe kaheksateist täis ja varsti on kodust läinud. Võiks arvata, et selleks ajaks on ta pisutki iseseisvunud.” Naine libistas telefoni taskusse tagasi, lükates puusa ette, et see hõlpsam oleks. „Ehkki mul pole aimugi, mida ma pihta hakkan, kui ta läinud on. Iga kord kui tema uksest mööda lähen, mõtlen, et tuba on tühi.”

      Ta väristas end, tõmbas õlad kõverasse ja hõõrus rannet. „Läheme parem tagasi sisse.”

      „Näita veel oma telefoni,” palusin.

      Alice põrnitses mulle otsa. „Miks?”

      „No näita.”

      Kerge naeratus. „Ei.”

      „Sellel on jänesekõrvad, eks?”

      Tegin kiire liigutuse – nagu tahtnuks kätt tema taskusse pista. Ta põikles itsitades kõrvale, sikutas siis telefoni lapseliku tujukusega välja ja viskas mulle. „Lase käia. Vaata, palju kulub. Naera pealegi.”

      Pöörasin mulle sülle kukkunud telefoni ümber ja nentisin: „Su iPhone on sinise küüliku sees.”

      „Mu poeg Frank tõi selle mulle. See on kingitus!”

      „Kas sa võtad selle tööle kaasa, sina hinnatud jurist – oma tähtsatele kohtumistele?”

      Naine muigas. Märkasin nüüd, miks ta suu viltu kiskus. Suunurgast kerkis ülespoole tilluke kibruline nooleke, väike arm.

      Mind valdas ootamatu tundevärin. Alice ju ei flirtinud. Ta polnud ka minu tüüpi – esiteks oli tal selleks umbes kakskümmend liigset eluaastat. Ja nii ma ei teagi, mis selleks tõuke andis – kas Boo rinnahoidja või mõte Alice’i soojast puusast teksaste all. Või mingist püsitusest tema liigutustes. Või oli mul juba toona mitteteadlikult mällu sööbinud üks tühjaks jääv tuba mugavas kodus. Ent nähes armi ta suul, valdas mind ootamatu soov seda lakkuda.

      Kolmas peatükk

      Järgmisel hommikul helistasin Andrew’le, et küsida Alice’i numbrit. Kui ta oligi üllatunud, siis varjas ta seda hästi. Ta sõnas: „Muidugi, oota natuke,” seejärel kohmitses paar sekundit, pomisedes: „Vabandust … täitsa napakas olen … oota üks hetk …” Nagu ta ise ütles, oli ta „tehnikavõhik” – ei suutnud ühendust katkestamata kontaktide kausta lahti võtta. „Tina!” hüüdis ta. Ja viimaks: „No nii, siin see on. Alice Mackenzie. Töönumber, lauanumber, mobiilinumber – või tahad kõiki kolme?”

      „Mobiili,” vastasin. Veeretasin sõrmede vahel Andrew’ heki küljest näpatud jõulukuuli, tundes, kuidas selle kuldne sädelus tolmuks muutus.

      „Hästi.” Ta vakatas. „Helistad talle kohe või pärast oma tööreisi?”

      „Mis tööreisi?”

      „New Yorki.”

      „Ah jaa.”

      Ta jäi uuesti vait, sõnades seejärel: „Vaata, ma tean, et käitun nagu jobu. Aga ma lihtsalt pean tema eest seisma. Alil on rasked ajad olnud – ta elas Harry surma rängalt üle. Ta on oma eluga suurepäraselt hakkama saanud ja lapsed on tal võrratud, aga ta on ikka veel habras. Ta tähendab palju mulle ja Tinale, meile mõlemale. Ma ei tahaks, et ta haiget saab, või et keegi temaga mängib, või … No nii – küllalt. Loeng on läbi.”

      Kas mõni korralik mees oleks vastanud: „Vahele jäin. Minu püüdlused on ilmselgelt autud. Su sõnad panid mind järele mõtlema ja ma astun viisakalt kõrvale.” Tõsiselt? Kas keegi oleks niisuguse egoistliku, paljuteadva kõne peale nii vastanud?

      Oleksin tahtnud öelda: „Teen, mida heaks arvan, sa väike hädakraaksuja,” ent selle asemel tõin kuuldavale kõik oodatud repliigid. Mu tõotus sündsaks jääda kõlas nii veenvalt, et hakkasin seda peaaegu isegi uskuma.

      Alice’i kontakt anti mulle ilusti numberhaaval ette loetuna edasi, СКАЧАТЬ