Valetaja. Sabine Durrant

Чтение книги онлайн.

      Ta astus minu poole ja sirutas käe. Hõbekäevõrud kõlisesid. Tal oli väike teravatipuline lõug ja vildakas suu, huultel heleroosa võõp, mis talle ei sobinud. Vaatamata silmanähtavale vanusele oli temas midagi lapselikku. Ei midagi erilist, aga igatahes oli ta ligitõmbavam kui teised tema liigikaaslased sel peol. „Mina olen Alice,” sõnas naine. „Me oleme kohtunud.”

      Ehkki ta näis kuidagi tuttav, ei suutnud ma teda meenutada. „Oleme või?”

      Alice kallutas pea küljele, käsi endiselt välja sirutatud. „Alice Mackenzie?”

      Andrew trügis klaveri juurest lähemale. „Paul – sa ju mäletad Alice’it? Ma olen kindel, et te olete kohtunud, tol ööl Kreekas kohe kindlasti.” Ta naeris.

      Pind mu jalge all lõi kõikuma. Ma ei tahtnud Kreekale mõelda. Otsustasin tema väljasirutatud kätt ignoreerida ja kummardusin, et naise põske suudelda. „Muidugi,” ütlesin.

      Ta ei liigutanud – nägu endiselt minu poole kaldu. „Sa oled suitsetanud. Ma tunnen suitsu lõhna.”

      Tõstsin alistunult käed.

      Alice kallutas end veel lähemale, tõstis käed üles särgikrae juurde, puudutas seda, ja hingas sügavalt sisse, lehvitades õhku mu suu juurest oma nina poole. „Pole vaja vabandada. See on oivaline. Nii. Tagasi kööki. Mind oodatakse.”

      Ta kadus uuesti ukse taha. Andrew vaatas talle järele.

      „Alice on vapustav.” Boo oli lähemale liikunud. „Tõeline loodusjõud.”

      „Tõesti?” Mulle tundus ta üsna tavaline.

      „Jah. Ta on täitsa uskumatu.” Boo lisas valjemalt: „Kui vana Alice oli siis, Andrew? Kui ta mees suri?”

      Andrew pöördus meie poole. Sulges silmad. „Hm. Sellest on nüüd kümme aastat, kui Harry suri, nii et jah, napilt üle kolmekümne. Lapsed olid veel väikesed.”

      „Õnnetu lugu,” möönsin. „Vähk?”

      „Neerupealis,” teatas Boo. „Seda juhtub jube harva. Tal olid kõhuvalud, ja arvati, et on pimesoolepõletik. Aga selleks ajaks olid juba siirded laiali ja kolme kuu pärast oligi surnud. Aga Alice oli tugev, pingutas laste nimel.” Naise hääles kostis ühtaegu nii austust kui ka enesega rahulolu, justkui oleks Alice’i pühakuoreoolist jutustades sellest osake temagi peale langenud.

      „Alice on suurepärane ema,” lausus Andrew. „Ja erakordne jurist. Tema ei ole niisugune rahaahne korporatiivhai nagu mina.” Ta vaikis hetke, jättes ruumi hääletule vastulausele. „Alice töötab Talbot & Co heaks – teate seda kuulsat õigusabifirmat Stockwellis? Ta esindab peamiselt asüülitaotlejaid.”

      „Ja ärapiinatud naisi,” lisas Boo.

      „Ta on lähedalt seotud selliste organisatsioonidega nagu Naised Seksuaalvägivalla Vastu, Naisõigusluse Kaitsjad, Naispagulaste Kaitsjad … see nimekiri on pikk.”

      „Tema on Jasmine’i kampaania algataja,” teatas Boo, nagu mul oleks halli aimugi, millest jutt käib.

      „Te olete kohtunud,” väitis Andrew. „Sel ööl Pyroses – me sõime parasjagu koos sadamakõrtsis õhtust, kui sind märkasime. Tuleb meelde?”

      Peitsin käe tooli seljatoele ja nõjatusin tahapoole. „Ma ei olnud vist oma elu parimas vormis,” pakkusin ettevaatlikult.

      „Sa olid pisut joobes, vanapoiss. Natuke möllutujus.”

      Kratsisin kukalt, üritades nalja teha. „Päikesepiste.”

      Andrew laksutas keelt. „Retsina.”

      Heitsin pilgu Boole. „Ei ole sestsaati enam retsinat joonud. Võõrutusteraapia.”

      Naise põskedel oli kaks sügavat lohku. Olin ta mõttes kõrvale heitnud kui liiga paksu ja paraadliku minu maitse jaoks, aga lähemalt uurides sain aru, et ta on päris kenake: valge nahk ja sinised silmad. Viis, kuidas ta seisis, oli samuti seksikas: õlad taha kallutatud, et näidata rikkalikku dekolteed, lühikesed prisked jalad pressitud optimistlikult kitsastesse teksapükstesse, kinganinad väljapoole pööratud nagu baleriinil.

      Naeratasin talle, vältides Andrew’ pilku.

      „See kõik oli nii ammu,” ütles Andrew.

      „Laud on kaetud!” Tina seisis uksel, viibutades käes puulusikat. Tema traatjad kastanpruunid juuksekiharad olid kitsa rätiriba vahelt lahti pääsenud ja ta põsed õhetasid.

      Lahkusin ruumist esimesena ning järgnesin naisele piki koridori hiiglaslikku valgeks ja kreemikaks võõbatud kööki. Ruumi liigendas kraanikausiga kapilahmakas, mille kohal Alice loputas salatit. Roostevabast terasest pannid kõlkusid lakke kinnitatud metallkaadervärgi küljes, ja tagapool avanesid tohutu suured klaasuksed aeda. Köögi tuled valgustasid killukest terrassinurka, ülejäänu kadus raashaaval pimedusse.

      Teised kõndisid meie järel. Üks meeshääl lausus: „Ma muretsen parkimise pärast.” Särav mahagonlaud oli peenelt kaetud. Andrew hakkas küünlaid süütama, käes pikk elegantne asjandus, mille küljel mustas kirjas firma nimi Diptyque. Klõps. Klõps. Paberileht käes, juhatas Tina inimesed kohtadele – tundes piinlikkust ja teeseldes, et ei saa käekirjast aru.

      Seisin mulle määratud tooli kõrval, selg köögi poole, otse minu vastas seinal oli kolm suurt maali. Need olid kohutavad: poolabstraktsed merevaated erksates kokkusobimatutes toonides – türkiissinine ja oranž, vaba käega lisatud valge. Üldse mitte minu maitse. Mina eelistan akte.

      „Minu maalid,” teatas Tina mu selja tagant. „Nii et ära ole liiga karm.”

      „Ma ei mõelnudki. Need on päris … jõulised. Sa oled nii hästi valgust tabanud.”

      „Kreekas tehtud. Seal Pyroses, kus … kus sinagi oled käinud. Selline vaade avaneb Kirke villast. Puhkame seal igal aastal – tänu Alice’ile.”

      Vaatasime mõlemad otsivalt ringi. Alice, kes sahkerdas endiselt kraanikausi kohal, vaatas oma nime kuuldes üles ja naeratas meile ebalevalt.

      Tina pööras pilgu minule. „Varsti on sellega paraku lõpp.”

      „Millega on lõpp?” Andrew oli laua otsas oma koha sisse võtnud.

      „Pyrosega.”

      „Jube kahju.” Ta tõstis häält. „Vaene Alice. See on ühe ajastu lõpp, eks?”

      „Kreekat mõtled?” päris Alice, tassides lauale aurava kausitäie lambahautist. „Nojah. Rendileping on lõppemas ja see neetud omanik kirjutas mulle jaanuaris, et müüb kinnistu arendajatele. Neile sitapeadele, kes rajasid Delfinose kuurorti. Aga me saame ajapikendust kuni otsustava tunnini, vähemalt majas, kui mitte krundil – te ju tulete suvel Kirke villasse? Teeme piduliku lõpu.”

      „Endastki mõista.” Andrew tõusis uuesti püsti, et Tina oma kohale pääseks. „Lapsed löövad meid maha, kui me ei tule. Löövad sõna otseses mõttes risti.”

      „Sõna otseses mõttes?” pärisin.

      „Tore.” Alice võttis platsi laua teises otsas. Tegi salvrätikuga väikse dramaatilise žesti, СКАЧАТЬ