Valetaja. Sabine Durrant

Чтение книги онлайн.

      August 2015

      Keset ööd tabas mind mõte, et see kõik võis alata juba varem. Ajasin end õudusega istukile ja kraapisin pimeduses küünega käe siseküljele sõna „RAAMATUPOOD”. Nüüdseks on see kadunud: nahka katab putukahammustusest saadud põletik ja ilmselt kratsisin nakkuse unes veelgi sügavamale. Nagu enamasti ikka, oli ka seekord kirjapanekust kasu. Täna hommikul on mul kõik selgelt meeles.

      Hudson & Co: vanaraamatukauplus Charing Cross Roadil. Olen endamisi mõelnud, et just siit kõik algaski – et kõik olnuks olemata, kui mu pilku poleks püüdnud selle väikese rumala kassaneiu tulipunased juuksed. Või eksin ma? Kas masinavärk töötas juba varem, nädalaid ja kuid enne seda? Kas hädade algus on kaugemal, ammu enne selle neetud plika kadumist, juba ülikoolis? Või veelgi varem – koolis, lapsepõlves, selles hetkes 1973. aastal, kui ma pressisin, näost lilla, sellesse halastuseta maailma?

      Õigupoolest murran ma pead, kui palju me oma hukatusele ise kaasa aitame? Mil määral on see painaja mu enda süü? Sa võid vihata ja kaevelda. Võid vastu hakates hoope jagada. Võid teha rumalaid ja meeleheitlikke tegusid, ent võib-olla tuleb vahel lihtsalt käed tõsta ja tunnistada oma süüd.

      ENNE

      Esimene peatükk

      Oli vihmane päev, üks neid halle sompus Londoni pärastlõunaid, kui taevas ja kõnnitee ja vihmast nõretavad majad sulavad ühte. Seesugust ilma pole ma nüüd enam ammu näinud.

      Olin just lõunatanud oma parima sõbra Michael Steele’iga Charing Crossi metroojaama all veinibaaris Porter – juba kuueteistaastaselt avastasime nii selle baari asukoha kui ka tema peremehe diskreetsuse ning käisime seal seniajani. Mõistagi oleksime eelistanud mõnd vähem rõsket ja hämarat paika (näiteks see šikk väike bistroo St Martin’s Lane’il, kus pakuti Loire’i oru veine, par example), kuid nostalgia kütkeist on raske pääseda. Meil kummalgi ei tulnud pähegi midagi niisugust välja käia.

      Michaelist lahkudes kõndisin tavaliselt minema mingi lendutõstva üleolekutundega.

      Tema enda elu piirasid naise ja kaksikutest poiste nõudmised ning advokaadipraksis Bromleys, seega kuulas ta lugusid minu juhtumustest – öistest pralledest Sohos, verinoortest pruutidest – kadedal pilgul. „Kui vana see praegune on sul?” päris ta Šoti muna kallale asudes. „Kakskümmend neli? Püha Kristus.” Michael polnud suurem asi lugeja ning see lojaalsuse ja ignorantsuse kombinatsioon tähendas, et ta pidas mind endiselt suureks menukirjanikuks. Ta ei tulnud selle pealegi, et ühest kahekümne aasta eest kirjutatud teisejärgulisest bestsellerist ei piisa igikestvaks kuulsuseks. Michaeli jaoks olin ma Londoni parnassi (tema enda väljend) täht, ja kui ta arve maksmiseks enda kätte haaras – mida võis temast ka oodata –, ei olnud see niivõrd heategevus kui austusavaldus. Kui status quo säilitamiseks oli vaja pisut vastastikust bluffimist, oli see tühine hind. Olen kindel, et suur osa sõprussuhetest on rajatud valedele.

      Kuid sel päeval tundsin tänavale jõudes sisimas tühjust. Ehkki hoidsin seda enda teada, oli mu elu õigupoolest hiljuti langusele pööranud. Kirjastus lükkas äsja tagasi mu viimase romaani ja Polly, seesama kahekümne neljane, oli mu ühe persevestist poliitblogija pärast maha jätnud. Ja mis kõige hullem, olin hommikul avastanud, et mind tõstetakse välja minu Bloomsbury tasuta elamispinnalt, mida ma olin viimased kuus aastat oma koduks pidanud. Kokkuvõttes olin neljakümne kahe aastane, rahast lage ja silmitsi alandava perspektiiviga kolida oma ema juurde East Sheeni linnajakku.

      Nagu juba öeldud, kallas lisaks kõigele vihma.

      Vihmavarjudest mööda põigeldes kõmpisin piki William IV tänavat Trafalgari väljaku poole. Postkontori ees ummistasid kõnnitee välismaalastest tudengid, seljakotid seljas ja neoontossud jalas, ning mind tõugati alla rentslisse. Üks king vajus veeloiku, mööda sõitev takso kastis märjaks velvetpükste sääre. Hüplesin vandudes üle tänava, tehes peatuvate autode vahel siksakke, ja pöörasin St Martin’s Lane’ile, lõigates sealt mööda Cecil Courti Charing Cross Roadile. Maailm vappus – liiklus ja ehitustööd ja tellingute kõlksumine, uue raudteevõrgustiku põrgulik lärm. Valas endiselt vihma, ent mul oli õnnestunud metroojaamast kõrvale manööverdada, enne kui reisikohvritega lähenev turistide voor tõukas mu taas rajalt kõrvale, vastu poe vaateakent.

      Toetasin end akna najale, kuni kohvrid mööda veeresid, ja läitsin sigareti. Leidsin end Hudson & Co eest, see oli kasutatud raamatute pood, mis spetsialiseerus fotograafiale ja filmile. Ruumi tagaosas oli väike ilukirjanduse valik, kust, kui mälu mind ei peta, olin kunagi näpanud „Õnneseen Jimi”1 varase väljaande. (Mitte esmatrüki, aga 1961. aasta oranži Penguini versiooni Nicolas Bentley kaaneillustratsiooniga: ilus.)

      Kiikasin sisse. See oli tolmune poeke, mis oli ilmselt näinud paremaid päevi – suurem osa ülemisi riiuleid olid troostitult tühjad.

      Ja siis silmasin ma kassaneiut.

      Ta vahtis aknast välja, närides oma pikka punast juuksesalku, ilmes säärane sensuaalne igavusepitser, et tundsin, kuidas mul sõrmeotsad võbelema hakkasid.

      Näpistasin sigaretil põleva otsa küljest, torkasin ülejäänu jakitaskusse ja lükkasin poeukse lahti.

      Minu väljanägemine pole just laita (toona veel eriti, enne järgnenud sündmusi), mul on sedalaadi näolapp – sinised kurruliste nurkadega silmad, tugevad põsesarnad, täidlased huuled –, mis pidavat naistele meeldima. Oma välimuse eest kandsin ma hoolt, ehkki tulemus pidi olema mulje hooletusest. Habet ajades märkasin vahel lõua peiteldatud sümmeetria taustal oma sõrmede pikkust, habemekarvade korrapära, aristokraatliku nina kerget kõverust. Uskusin, et huvi meelemõistuse käekäigu vastu ei anna põhjust keha eirata. Mul on lai rind, näen siiamaani kõvasti vaeva, et seda vormis hoida – Bloomsbury treeningusaalis kolme „tutvumiskuu” raames õpitud harjutustest on jätkuvalt kasu. Teadsin ka, kuidas oma välimus tööle panna: arglikult uje naeratus, õigesti ajastatud silmside, blondi kahupea hooletu sasimine mõttesse vajudes.

      Kui ma sisse astusin, tõstis tüdruk vaevu pilgu. Ta kandis retuuse ja raskeid ratturisaapaid ning pikka geomeetrilise mustriga särki; kolm väikest neeti kõrva kõhre küljes, paks meik. Kaelal väike linnukujuline tätoveering.

      Langetasin kergelt juukseid raputades pea. „Jeekim,” ütlesin koknit järele aimates. „Kallab nigu luuavarrest.”

      Tüdruk kiigutas end kontsadel kergelt tahapoole, toetas istmiku metalltaburetile ja vaatas minu poole. Lasi rubiinpunase juuksesõlme sõrmede vahelt valla.

      Jätkasin, nüüd juba häälekamalt: „Ruskin on muidugi öelnud, et ei ole olemas halba ilma. Üksnes mitut laadi head ilma.”

      Tusane suuke liigatas väga põgusalt, meenutades midagi naeratuse sarnast.

      Kergitasin oma vihmamärga kraed. „Aga katsuge seda mu rätsepale öelda!”

      Naeratus hajus, kadudes sootuks. Rätsepale? Kuidas peaks ta teadma, et märkus mu Camden Towni heategevuspoest soodsalt soetatud mantli kohta oli irooniline?

      Astusin lähemale. Tüdruku ees laual oli Starbucksi kohvitops, millele oli musta viltpliiatsiga kritseldatud „Josie”.

      „Su nimi on Josie?” pärisin.

      Tüdruk vastas ilmetult: „Ei ole. Ütlesin lihtsalt baristale selle nime. Ma ütlen iga kord erineva nime. Kas saab abiks olla? Otsite mingit kindlat raamatut?” Ta vaatas mind pealaest jalatallani, mõõtes pilguga mu vettinud tviidmantlit, velvetpükse, ligunenud tanksaapaid ja haledat keskealist meest nende sees. Letil värahtas mobiiltelefon ja ehkki ta ei võtnud seda kätte, vilksas neiu pilk telefonile. Ta nihutas selle vaba käega lähemale, et üle kohvitopsi ekraanile vaadata – tehes seega jutuajamisele lõpu.

      Hiilisin СКАЧАТЬ