Valetaja. Sabine Durrant

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja Izzyle teisel käes. „Vabandust,” pomisesin, ulatades kausi edasi. „Ma ei tunne üldse kombeid. Kohe näha, et käisin internaatkoolis – söögivahetunni paanika, iga poiss krabas enda taldriku täis.”

      „Internaatkoolis? Millises?” uuris meestest see, kes oli kiilam.

      Jutustasin, kus ma olin veetnud oma kooliea, ja märkasin, et see üllatas kuulajat. Koolil oli hea maine ja ma lisasin vihje oma stipendiumile, mainides, et kuulusin stipendiaatide majja. Tina haaras sellest kinni. „Sa oled veel tark ka,” lausus ta. „Mitte ainult ilusa näolapiga.”

      „Kas sa Sebastian Potterit tundsid?” küsis Izzy. „Ta on umbes sinuvanune.”

      „Ei,” vastasin liiga kärmelt ja lisasin: „Nimi on tuttav. Ta oli vist paar aastat minust vanem.”

      „Aa, nojah,” leppis Izzy. „Eks see on suur kool.” Ta kehitas õlgu, särgikaelus allapoole libisemas, ühe kõrvarõnga sulg juustesse takerdunud. (Loomulikult ma teadsin Sebastian Potterit. Tema oli üks neid värdjaid, kes mu elu põrguks tegid.)

      Asusin toidu kallale. See oli lausa imemaitsev – kastes oli tunda apelsiniõievee ja safrani maitset; liha oli oivaliselt hõrk. Oli see siis Tina või Alice’i valmistatud, juba roa enda pärast maksis kohale sõita. Andrew oli veini klaaskarahvinist välja valanud – tõenäoliselt 2009. aastakäigu Châteauneuf, nagu lubatud. Jook libises ladusalt kurgust alla: siingi polnud midagi kurta.

      Vestlus minu ümber kulges igavalt, tiireldes Tina villapoe ümber, peatudes telekomöödial „Rabavad lood”,3 velodroomi ehitusel ning koolil, kus laua ümber istujate lapsed käisid. Kuuendale klassile oli äsja määratud uus klassijuhataja, aga vana igatseti tagasi; üks füüsikaõpetaja ei olnud üldse tasemel; Boo tütart ei võetud Edinburgh’ hertsogi noorteprogrammi. Kohti oli vähem kui tahtjaid ja pealegi võeti sinna vastu suvaliselt. Kui ebaõiglane. Boo abikaasa, kes oli tööülesannete tõttu välismaal, kavatses korra majja lüüa, niipea kui naaseb.

      „Sul on lapsi?” küsis Susie minult.

      „Ei ole.”

      „Siis on sul küll igav elu.”

      „Üldsegi mitte,” vastasin.

      „Peame oma sõnu valima,” lisas Alice. „Küllap ta teeb mõttes järgmise romaani jaoks märkmeid.”

      Ka seda kommentaari oli oodata. Seda on öeldud mulle loendamatuid kordi. Alice’il oli põll endiselt ees, nüüd oli sellel lisaks jahule ka praepritsmeid. Ta oli huultele kandnud veel ühe kihi seda jubedat värvi; see määris veiniklaasi serva roosaks.

      Tundsin järsku kohutavat suitsunälga. Mu jalad võbisesid. Vabandasin, lükkasin tooli tahapoole ja jalutasin klaasseina juurde, kobades seni käega, kuni leidsin mehhanismi, mis avas liugukse. Pugesin vahest läbi, sulgedes ukse enda järel.

      Aed peitus ööhämarusse – pikk ja lai muruplats, mida ääristasid põõsad. Selle lõpus puuskeletid taeva taustal ja tume lage tühjus: mänguplats. Mulla ja niiskuse pruunjas hõng.

      Tuledes maja mu selja taga oli varjamata – küünlad laual, nugade-kahvlite läige: väiksemgi pisiasi paistnuks kätte igaühele, kes siin luurata võis. Naeruturtsatus, toolikriiksatus. Boo hääl, mis hüüdis „Ei!”.

      Liikusin vaateulatusest kaugemale. Rohul kükitas üks metallpink, mida köögisviibijate pilgu eest varjas põõsastik. Sättisin end pingiservale istuma, püüdes püksi niiskuseplekkide eest hoida. Ronimisredel ja kõrge musta turvavõrguga batuut kõrgusid taeva alla nagu piraadilaevad Kenti roostikus. Pilve varjust ilmus välja kuu, viirutades oma valguse üle muruplatsi, ja kadus taas. Siis lendas üle taeva lennuk nagu vihane tuuleiil.

      Seekord sain sigareti hõlpsasti põlema. Väljas oli külm. Oleksin pidanud mantli võtma. Mõtlesin, kui kiiresti ma siit jalga saaksin lasta. Õhtu oli ju kena – sain enam-vähem hakkama –, aga nüüd, kui söök söödud, polnud enam midagi teha. Ei naisi, ei tööjuttu. Polnud lootustki kellegi majahoidjaks hakata. Hingasin sügavalt sisse, nikotiini verre tõmmates.

      Äkitselt kostis vali jutukatke, terrassile paiskus soojust – ja sama kiirelt lõigati see läbi. Keerasin pead. Terrassil seisis Alice. Püsisin vakka, juhuks kui ta otsustab tagasi minna, kuid naine astus rohul paar sammu edasi ja nägi mind.

      „Tere,” ütles ta.

      Kohendas siis kiiresti juukseid kuklal – see naiste komme, mida nad nii armsalt märkamatult üritavad teha, pooleldi sasides, pooleldi siludes, justkui usuks nad, et soeng peab olema ühes kindlas asendis. See on kummaliselt liigutav.

      Alice astus sammu lähemale. „Mõtlesin sinult suitsu pommida – kas tohib?”

      Tundsin sisimas kihvatust, nagu ikka sellistel puhkudel. Miks ei võiks mittesuitsetajad endale ise suitsu osta? Või lihtsalt mitte suitsetada? „Aga muidugi,” ütlesin galantselt, pistes käe jakitaskusse.

      Ta poetas end mu kõrvale istuma, küünarnukid põlvedel, ja ma ulatasin talle sigareti. Tegin iroonilise märkuse oma naiseliku sigaretivaliku kohta – eriti väikese tõrvasisaldusega Silk Cut – ja ta naeris, ehkki üritasin sellega ainult naise tähelepanu välgumihklilt kõrvale juhtida. See oli pikk peenike pulk, mille Andrew lauale unustas. Torkasin tulemasina taskusse tagasi, mudides seda endamisi sõrmede vahel.

      Alice tõmbas sügava mahvi. „Mõnus,” sõnas ta. „Ma tegelikult ei tõmba. Tüüpiline seltskonnasuitsetaja. Suitsetaja on tänapäeval nii keeruline olla.” Ja ta jätkas juttu sellest, kuidas e-sigaretid ei paku mingit lõbu ning kuidas nüüd pole sul võimalik isegi mõnusalt „kerget vinet” nautida.

      Lisasin: „Kui keegi oma elektroonilist piipu imeb, ei lähe sa ju „ühte mahvi” küsima? Kui sa just ei taha suutäit karamellilurri.”

      „Just.” Ta naeris. Naise mandlikujulised silmad paistsid kulmukaarte all kassilikult rohekad.

      „Kuidas sa Andrew’ga tuttavaks said?” päris ta. „Ma polegi küsinud.”

      „Õppisin koos temaga Trinity Kolledžis.”

      „Aa, Cambridge. Muidugi.” Alice naeratas. „Kas te olite lähedased?”

      „Mitte eriti.” Seadsin ennast mugavamalt istuma – olgu pink pealegi niiske – ja kallutasin pead, et taevasse vaadata. „Ma tundsin ta õde.”

      „Florrie’t. Ah, muidugi.”

      „Sa tead teda?”

      „Olime kooli ajal parimad sõbrad. Tema kaudu sain ma Andrew’ga tuttavaks. Käisin Florrie’l Cambridge’is külas. Pole üldse võimatu, et me toona kohtusime.” Ta naeratas. „Ma olen Florrie’le palju tänu võlgu. Oleme Andrew’ga väga head sõbrad.”

      Väga head sõbrad. Alice tõi kuuldavale valju kunstliku naeruturtsatuse. Ta oli üks neid naisi, kes küll lobisevad ja flirdivad, aga tehtult. Olulise jätavad nad varju. Sa ei saa kunagi teada, mis neis tegelikult peitub. Kui seal üldse midagi on. Ja voodis on nad igavad.

      Ta uuris hoolega sigaretti oma käes, tõstis siis pilgu ja lausus ujedalt: „Sa vist ei mäleta, et oleksime kohtunud? Cambridge’is või Kreekas?”

      „Sa tundud tegelikult kuidagi tuttav.” Kukutasin sigareti rohule ja vajutasin kannaga mulla sisse. Otsustasin keerutamisele СКАЧАТЬ