Suvi jõel. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja võttis pappkarbi välja.. „Näe. Vali, millist tahad.”

      Laura valis karbist teekotikese, poetas kruusi ja küsis lootusrikkalt: „Mett on?”

      Hetkeks kandus ta justkui ajas tagasi: röstitud ja tavalised meesaiad – Laura armastab ju maast madalast mett. Ben upitas meepurgi riiulilt alla ja pistis Laurale pihku, andis lusika ka ja läks siis ees võlvkaare alt läbi hommikusöögituppa. Nad istusid üheskoos suure laua äärde ning Ben pidas endamisi aru, milliste sõnadega alustada, et jutt mõjuks Laurale veidigi lohutavalt.

      „Mul on tunne, et ema ja mina oleme juba tükimat aega teineteisest eemale triivinud,” lausus ta viimaks. „Küllap oled isegi märganud. Kurb, aga nii juhtub.”

      „Mmm,” häälitses Laura, segades isale otsa vaatamata mett tee sisse. „Nägin jah, et kumbki ajab nagu oma rida. Olite pooleldi lahus või nii.” Tütar tõstab pilgu ja vaatab Benile otsa, silmis uskumatus. „Eks ole, aga mingi teine mees? Ei suuda kohe uskudagi. Veits piinlik hakkas, kui ta mulle rääkis. Ise nii põnevil, just nagu mingi teismeline, just nagu ootaks, et mul võiks hea meel olla. Tegelikult on ema minu meelest päris isekas. Et ainult nagu tema elu on tähtis, ja punkt. Abielu lõhki. Lõpp. Aga meie? Aga sina? Et saadab sind pikalt, sest ise sai mingi uue kutiga tuttavaks?”

      Ben nägi, kui lihtne oleks võita Laura poolehoid, teha panus ühtekuuluvustundele, mis nende vahel eksisteerib. Armastus isa vastu ja halvakspanu ema suhtes, kelle teguviis tütart hingepõhjani solvas, võiksid Laura nii hõlpsasti Beni leeri kallutada. Ben võiks märtrit mängida, haavu demonstreerida ja tütrel end lohutada lasta. Või olla üllas ja vapper ning võita tütre imetlus. Enne ei saanud arugi, kui ohtudeküllane selline olukord võib olla või kui raske on jätta seda enda huvides ära kasutamata: loobuda ahvatlusest manipuleerida.

      „Minu arust nägime juba mõlemad ette, et lõpp jõuab kätte,” lausus ta leebelt. „Aga me ei hakanud selles osas midagi ette võtma. Võiks öelda, et on päris hea, et nüüd oleme sunnitud tõele näkku vaatama, selle asemel et lõputult edasi triivida. Sul on õigus öelda, et sattusime juba pooleldi lahku, aga mul ei ole sellest väga midagi, kullake, peaasi, et sina selle olukorraga nüüd toime tuleksid. Sinul on praegu ju sama raske.”

      „Hirmus kurb on. Loomulikult on,” sõnas tütar õnnetult. „Nagu ei kujuta ettegi, mis nüüd saama hakkab. Okei, ma ei ole enam pisike ja saan aru, et need paar viimast aastat, sellest ajast peale, kui ma ülikooli läksin, olete te emaga enamjaolt teineteisest lahus olnud. Aga on ju, et see lõhub meie pere ära? Enam meil ei olegi ühist kodu. Ilmselge, et emal pole häda midagi. Kui korter saab maha müüdud, läheb ta Edinburghi tagasi, uus elu ja puha. Tal on seal see uus korter ja uus mees, lisaks pole vanaema ja vanaisa ka kuigi kaugel. Aga mis meist saab?”

      „Siin minu juures on sul alati kodu olemas. Seda sa ju tead, kullake.”

      Tütar noogutab, silmad endiselt veekalkvel. „Tegelikult on emal oma korteris üks väike vaba tuba, ta ütles, et ma saan seda kasutada, ja osa asju on mul vanaema juures hoiul – ja nii või teisiti olen ma seal suusakuurordis töötamise tõttu suurema osa tänavusest aastast välismaal. Kui tagasi tulen, saan loodetavasti kolledžisse sisse ja õpin õpetajaks.”

      „Nojah, küll me need asjad isekeskis kenasti korda saame. Ja ära ema vastu liiga karm ole. Tema ja mina olime koos väga õnnelikud, ta tegi kõvasti tööd, et meil kõik laabuks, ja meie perel oli väga häid aegu. Tead, ega temagi jaoks pole elu olnud ainult lust ja lillepidu, ja mul ei tasu kade olla, et ta uue võimaluse leidis. Jah, Iain oli mulle küll paras vapustus, käis kõvasti uhkuse pihta, aga küll ma asjast üle saan. Laura, sa oled nüüd juba täiskasvanud inimene. Võimekas ja tubli, ja saad omal käel nii kenasti hakkama, et ma julgen sulle tunnistada, et ma olen sellega rahul, et saan oma rida ajada. Ja mulle siin meeldib.”

      Beni kaine hinnang mõjub tütrele rahustavalt.

      „Peaasi, et sulle sobib,” lausub ta küll veidi kahtlevalt, ent ilmse sooviga end veenda lasta. „Ja Evie on sul siinsamas üle tee.”

      „No just. Ta kutsus meid täna õhtust sööma, nii et pärastpoole saad talle jutustada, kuidas sul läheb, ja rääkida, mida see mägimaja perenaise töö endast kujutab.”

      Nüüd, kui kohv pärale jõuab ja ta tänutäheks naeratab, oma pikad jalad tagasi tõmbab ja end sirgemalt istuma kehitab, tajub ta äkki, et teda jälgitakse. Avatud uksepoolte juures seisab väike tüdruk ja silmitseb teda pineva pilguga. Käes on tüdrukul jalutusrihm, mille teises otsas on must labrador.

      „Ei, Otto,” sõnab laps koerale kindla häälega. „Sind siia sisse ei lasta. Ära sikuta.”

      Koer istubki ühtäkki maha, lontkõrvad ettepoole õieli, jälgib kedagi ruumis sees, ja Ben kiikab leti poole, et näha, kes looma tähelepanu köidab. Seljaga Beni poole seisab seal keegi naine. Valimise ja tellimise vahepeal heidab naine pilgu tüdruku ja koera poole ja naeratab julgustavalt. Beni hinnangu kohaselt võiks ta olla pisut üle neljakümne, paksud blondid juuksed hooletult krunni keeratud, kena profiil, pikk lillemustriline seelik. Tellimus antud, sammub naine välja, võtab Ottol rihmast ja juhib nad ühe päikesevarjuga laua juurde.

      Laps tuleb laua juurest ära ja naaseb; ootab ukse juures, vaatab Beni ainitise ja aplalt igatseva pilguga, mis ajab mehe segadusse. Ben naeratab lapsele, ent ei tee katset teda julgustada. Beni selja tagant kauplusest ilmub välja teinegi naine, kaasas riidest poekott köögiviljade ja teiste sisseostudega. Naine jääb seisma, kummardub, et rääkida lapsega, kes vaatab ikka veel Beni. Naine vaatab ringi, emalikult õrn naeratus asendub pisut pahase ilmega. Ta läkitab Benile peaaegu andekspaluva naeratuse, haarab lapsel käsivarrest ja marsitab ta eemale, tolle blondi naise ja koera manu, kes teda päevavarjualuse laua ääres ootavad.

      Pentsik lühistseen; kohvi rüübates silmitseb Ben tüdrukut ja naisi, rõõmus, et ükski neist ei ole tema vastutusel ning et ta saab nautida luksust omaette olla.

      Jemima Spencer paneb kohvikukülastajate koerte jaoks mõeldud veekausi Ottole laua kõrvale maha ja istub uuesti oma sõbranna Miranda kõrvale päevavarju alla. Maisie on võtnud tüki kooki ja istub laua all Otto juures, kes jälgib lapse iga suutäit ülima tähelepanuga.

      „Maisie ajab mu hulluks,” pomiseb Miranda: „ja Dave jättis mind maha. Ausalt, Mimes, mul on praegu sitaks kehv seis.”

      Jemima ootab, rüüpab pisitasa kohvi: kui tegu on Mirandaga, oleks viga ülemäära kiirustada. Kui Jemima ilmutaks osavõtlikkust, tekiks Mirandal tunne, et temasse suhtutakse üleolev-armulikult; kui Jemima oleks järsk, teeks see Miranda kurvaks. Kõige parem on lasta tal lihtsalt rääkida, et saaks hinge pealt ära. Mirandaga sai ta tuttavaks ühe ühise sõbranna kaudu, kes on nüüdseks minema kolinud, tolle lahkudes hakkasid nemad kahekesi päris tihedalt suhtlema, viimasel ajal aga on Miranda kuidagi eriti hädaline ja abimaias. Olgu mis on, Jemima jõudis temasse ja väikesesse Maisiesse juba kiinduda, respekteerib Miranda tõsiseltvõetavat põetajatööd haiglas ja püüab oma sõprusega neile jätkuvalt toeks olla. Jemima nihutab end pisut, et paremini keskenduda ning et Miranda näeks, et ta kuulab väga tähelepanelikult.

      „Asi oli muidugi nii, et tema ja Maisie lihtsalt ei klappinud. Mõtlesin, et Maisiel võiks hea meel olla, tüdruk on ju nüüd raudselt pähe võtnud, et isa ilmub välja nagu välk selgest taevast. Ei teagi kohe, äkki ma ei teinud ikka õigesti, kui talle rääkisin, et too mees jättis mu pikemata maha, kui ütlesin, et last ootan. Nägid, kuidas ta seal kohvikus seda vaest mehikest jõllitas? Päris kobe kutt oli tegelikult. Nojah, aga vaene Dave ei leidnud tüdrukuga lihtsalt klappi …”

      Jutule kaasa elades toob Jemima kuuldavale julgustavaid ja kaastundlikke häälitsusi. Nende kuue aasta sisse, mis on möödas Maisie isa äraminekust, СКАЧАТЬ