Suvi jõel. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ astangulist aeda, mille kõrgete kivimüüride vastas kasvavad viljapuud, ja seda, kuidas lavendlihekk palava päeva järel lõhnab. See oli suguvõsa maja – ent see ei olnud tema suguvõsa, ja Ange oli tavaliselt hoolas seda alla kriipsutama. Mil iganes Ange ja Charlie külas käisid, kaasas tollal alles pisike Alice – hiljem ka Millie –, kasutas naine iga võimalust, et rõhutada oma positsiooni: Tommy minia, tema armastatud poja naine, tema võluvate pojatütarde ema. Dartmouthis oli Ange käinud juba Marianne’i eluajal, maja oli talle läbi ja lõhki tuttav ning ta ei lasknud ühtki juhust mööda, et Evies kõrvalise isiku tunnet tekitada. Mitte küll Charlie või Tommy ees – selleks oli Ange tark küllalt −, enda omandiõigustele viitas ta läbimõeldud vihjete ja aktsioonidega.

      Muidugi poleks ta osanud uneski arvata, et Tommy võiks maja Eviele jätta.

      Praegu võtab Evie otsekui muret õlult raputades – või selle juurest minema joostes – käekoti ja läheb jälle välja. Astub üle sillutatud vaheplatsi, mille naaber on lilli täis istutatud terrakotavärvi savipottidega õdusaks teinud, ja ronib trepist üles maanteele. Ta läheb nüüd kaldapromenaadile, vaatab laevu ja inimesi, võib-olla võtab Royal Castle’i hotellis midagi süüa. Täna õhtul ta üksi olla ei taha. Homme jõuab siia Claude, Tommy kõige vanem ja armsam sõber. Poisid koos internaatkoolis, koolivaheaegadel tädide juures Kaupmehemajas, lõbusõitudel Londonis – nende sõprus oli tugev kogu elu, elades üle abiellumise, lapsed, suure vahemaa. Claude on nüüd juba ligemale neli aastat lesk ja veedab päris suure osa ajast Dartmouthis Evie seltsis. Mereväe erukomandörina meeldib talle siin linnas olla, meenutada kadetipäevi Briti Kuninglikus Merekolledžis ja vaadata järelkasvu jõevetel.

      Evie tunneb Claude’i vastu eriti sooja sõprust. Claude oli Tommy sõpradest ainus, kes nende armuloost teadis. Ei mõistnud ilmaski hukka, ei kritiseerinud, võttis Evie kui oma kauaseima sõbra sõbranna siiralt sõprusringi vastu.

      „Claude ei saa Marianne’iga eriti hästi läbi,” oli kõik, mida Tommy ütles. „Tahaksin, et teist saaksid sõbrad.”

      Ja sõbrad nad ongi; ja homme hommikul läheb Evie Totnesi talle rongile vastu. Claude sõidab regati ajaks alati siia.

      Evie uitab mööda kaldapromenaadi, kus külalised jõe ääres viivlevad, pöörab siis linna, möödub sadamast, kus seisavad väikesed paadid; läheb üle tee ja lükkab valla Royal Castle’i hotelli ukse. Jämedate tammetaladega pikas ja madalas baaris on vaikne, aeg on nii linnakülaliste kui ka kohalike jaoks alles varajane, nii saab Evie panna käekoti oma lemmiklauale, mis asub kohe akna juures. Ta jätab jaki toolileenile ja läheb leti äärde, et tellida mingi õhtusöök ja klaas Pinot Grigiod. Baari tulvab trobikond lõbusas tujus lärmakaid inimesi, veiniklaasiga laua äärde tagasi pöördudes surub Evie end äsjasaabunutest mööda ja naeratab neile.

      Evie naaldub vabamalt toolikorjule, vaatab välja paadisadama poole, juurdleb, kui palju kordi on ta seal kohvitassi või veiniklaasi seltsis istunud ja käsiloleva raamatu peale mõelnud.

      „Kas sul tuleb üksildane tunne?” küsis Tommy nii mõnigi kord, käed tihedalt ümber Evie põimitud, hääl murelik, et äkki vastab naine „jah” ning süüdistab teda üksijätmises ja ärakasutamises.

      Tema hakkas seepeale ikka naerma, naeris mehe hirmu välja. „Kui mul on pea kõiki neid enda inimesi täis?” küsis ta vastu. „Nalja teed?”

      Ja see oli osaliselt tõsi: pidevalt rüselesid peas vestluskatkendid, süžeeliinid, kummalised juhuseosed tegelaste suhterägastikes.

      Praegu vaatab ta siin Royal Castle’i hotellis pealt, kuidas inimesed söövad-joovad, naeravad, vestlevad; jälgib juba mõnda aega näoilmeid, liigutusi, kehakeelt – ja vaimus ülestähendusi tehes tajub ta ühtlasi noid ammu kadunud sugupõlvi, kes kunagi asustasid seda keskaegset sadamat, kust ettevõtlikud kaupmehed purjetasid varandusi koguma ja kus esimesed ümberasujad tegid Ameerika-teekonnale siirdudes vahepeatuse.

      Tasapisi veini rüübates adub ta korraga, et sedakorda on tema ise vaatluse all: keegi jälgib teda. Kummaline aisting, otsekui riivaks teda kergelt mingi külm õhuvool. Evie laseb pilgul otsekui muuseas ringi käia ja näeb kaugemas nurgas, ukselähedases lauas, üht kõhna heledapäist meest. Too jälgib teda ainitise ja jaheda pilguga: ilme on läbitungimatu, ent kindlasti mitte sõbralik. Teatavas koguses tähelepanuga on Evie juba harjunud. Teda teatakse raamatute kaaneümbristele trükitud fotode järgi, kirjandusfestivalidelt, kohaliku televisiooni saadetest – tihtipeale kohtab ta pilku, mis näikse küsivat: kas ma olen teid kusagil näinud? –, küll aga ei tule tuttav ette see selgesti tajutav vaenulikkus, rõhutatud antipaatia.

      Evie vaatab üle õla mehe poole, proovib sõbralikku kerget naeratust, kuid vaenutsev ja ainitine pilk ei teisene, seega pöördub ta taas aknast välja vaatama. Imelik, aga tekib kuidagi rahutu tunne. Selles väikelinnas on inimesed sõbralikud, nii külalised kui ka kohalikud, ja Evie muutub närviliseks. Ta hakkab juurdlema, kas mees on äkki pärit mõnest vägevast läänepoolsest suguvõsast, mis on ta kirjatöödes sattunud ebasoodsasse valgusse.

      Tellitud õhtueine jõuab kohale ja lustakad äsja saabunud külastajad sätivad end naaberlaudadesse istuma, varjates Evie vaatleja pilgu eest. Ta sööb rutakalt, langenud tobeda hirmu lõksu: mis siis, kui mees hakkab tal kannul käima? Vahest tuleks Kaupmehemajja tagasi minna ja Benilt seltsi otsida? Ent kui ta õhtusöögi lõpetab ja nurga suunas vaatab, pealiskaudselt sõbralik naeratus kenasti näole manatud, näeb ta, et jälgija on ära läinud.

      Kergendustundest nõeluvad läbi fantaasiarikkad ja hirmutavad mõtted – lõpuks on ta ju ikkagi romaanikirjanik –, mille ta kannatamatult eemale tõrjub. Ometi ei jää ta aegamisi ümber paadisadama ega mööda kaldapealset jalutama; Evie kõnnib joonelt koju, Fairfax Place’i kaudu Southtowni, kiigates aeg-ajalt selja taha.

      Paadimajja jõudnud, naerab ta oma ennistise hirmu üle, aga tunneb ikkagi heameelt, et Claude homme hommikul kohale jõuab.

      Teine peatükk

      Rongist vaadates paistab kõik teistsugune. Salakohad, mis jäävad maanteedest ja küladest kaugele; pilguheidud teistesse maailmadesse. Tumeda lombi ääres kügelevad puukontsud, jalgupidi soolakas õlises vees, ja pilliroos valvel seisev haigur. Luiged, igaüks neist rinnutsi oma heleda elegantse peegelpildiga, üleujutatud luhtadel triivimas. Järsku mingi aiamaalappide ristkülik, produktiivne ja korratu, ja erksaks värvitud kitsas paat nimega Bess, kanaliäärse jalgraja juurde kinni seotud. Ja juba paistavadki kaugusest Devoni ümarad künkakesed ja korralikud põllulapikesed – smaragdrohelised, maisikuldsed, maheroosad – otsekui päikese kätte kuivama laotatud kortsus vaibakesed.

      Claude’ile meeldib see rongireis läände, lapsepõlvest saadik nii tuttav, säilitanud endiselt oma võlu ja salalubaduse. See teekond, tunneb ta, tähistab tema eluetappe: koolivaheajad koos TDF-iga Dartmouthis veeta, pärast puhkust merekolledžisse naasta, igal aastal regati ajaks Hampshire’ist kohale sõita. TDF-i ta armastas – ja kadestas. TDF oli kõike seda, mida Claude ei olnud: pikk, kena välimusega, hea suhtleja, populaarne. Claude oli poisipõlves lühike tüüakas punapea, kes – enda silmis – nägi välja nii, nagu oleks ta koost lahti võetud ja üsna ülepeakaela uuesti kokku pandud, ja vanemaks saades tundis ta end neidude seltskonnas ebakindlalt. Aga ega ta TDF-i peale kõigi nende annete pärast, millega teda oli õnnistatud, veel vimma kandnud. Kulla poisu kaasas Claude’i oma maagilisse sõprusringi, puistas ta üle oma populaarsusesäraga ja laenas talle elegantsi, lastes isikliku populaarsuse säraebemetel sõbragi peale pudeneda. Claude tunneb temast puudust, aga samas tunneb tänumeelt Evie vastu, kes tegi TDF-i nii õnnelikuks.

      Kui rong Exeterist välja sõidab, kummardub Claude ettepoole, et uurida aknast jõe suudmeala, kus pikasäärelised hõbehaigrupojad kõnnivad uhkelt mõõnaga taanduva veepiiri kannul ja paadid puhkavad СКАЧАТЬ