Suvi jõel. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ange ei hakkaks ilma pealgi rongiga tulema,” nendib Evie. „Charlie veel mõnikord, kui omapead tuleb, aga koos Ange’iga kindlasti mitte. Tead ju küll.”

      „Aga teisest küljest pole Ben siin ju elanud, ega? Mis tunne tal on, kui nad kohale ilmuvad? Lõppude lõpuks on maja ju sinu oma ja sa lubad Benil seda lihtsalt kasutada. Kas Ange’il on ikka veel tunne, et neil on jumalik õigus mis tahes ajal kohale tulla, nii nagu ise tahavad, ja sinu auto garaažist välja puksida?”

      „Nojah, tegelikult tõesti. Ta lausa rõhutas, et meie endist magamistuba, mille juurde kuulub sisseehitatud vannituba, tuleks nende tuleku puhuks alati valmis hoida, ja tüdrukute või siis külaliste jaoks veel seda tuba ka, mille uks jääb trepimademel kohe selle vastu.”

      „Päris pretensioonikas, mis?”

      Evie kehitab õlgu ja pöörab Halwelli juures peateelt maha. „Ben on üleval kolmandal korrusel väga rahul. Sealt avanevad fantastiliselt ilusad vaated ja otse tema toa kõrval on see pisike ajaviitetuba, kus ta hoiab oma arvutit ja kõiksugu kunstitarbeid. Ta nokitses siin toredaid õnnitluskaarte teha, mis olid kohaliku rahva seas päris menukad, ja siis on tal muidugi see fotograafiaga seotud töö ka. Ta saab meiega seltsida, kui tal peaks de trop tunne tulema, aga vaevalt Charlie sel juhtuda laseb.”

      Claude mühatab. „Minu arust pole sel naisel ikka peas kõik korras.”

      Evie vaatab vilksamisi tema poole. „Sest et sulle Ange ei meeldi. Küll me hakkama saame. Peaaegu terve nädal on veel aega ka.”

      Veidi aega reisivad nad läbi tuttavate maakohtade mõnusalt vaikides. Eviega koos olles on lihtne vaikida; puudub vajadus banaalselt lobiseda. Claude teab, et naine sõidutab ta läbi linna, ehkki see pole tema tavapärane marsruut paadimajja. On kord juba kombeks saanud, et Claude’i saabumisel sõidetakse mööda College Wayd ja kaldapealset, pööratakse paremat kätt Oxford Streetile ja edasi Southtowni, nii et ta saab kojujõudmist iga rakuga tunnetada. Meelde tulvavad mälestused: krabipüük kaldapromenaadil koos TDF-iga, kui oli koolivaheaeg; vastse kadetina jõel, sõpradega patrullpaadis; lõpuparaad ja suveball mereväekadetina – rohkem kui viiskümmend aastat tagasi, tuletab ta endale meelde –, uhkelt koos Jillyga, kel oli seljas kaunis ballikleit.

      Linn kihab juba nagu mesitaru, on selgelt näha, et siin valmistutakse regatiks. Risti üle tänavate on veetud lipuvanikuid ja mitmeidki maju ehib hiigelsuur riigilipp. Evie sõidab aeglaselt, et Claude näeks väikesi laevu jõel, kaldapealsel päikese käes rõõmsalt uitlevaid külalisi, kalastavaid lapsi, keda lärmakad kajakad valvsalt silmas peavad. Peaaegu Kaupmehemaja vastas on vaba parkimiskoht ning Evie napsab selle võidukalt endale.

      Claude ronib autost välja, jääb müürile naaldudes seisma ning silmitseb allpool voolavat jõge ja taamal laiuvat merd. Madal parvlaev hakkab Kingsweari kai äärest eemale nihkuma, ergutuseks puksiirlaeva tuututamine, mõeldud teistele jõel liiklejatele hoiatuseks; voolu keskele jõudes kohtab praam Bayardi abajast tulnud teist praami ja sooritab elegantse pöörde, nii et paistab, otsekui esitaksid nad elegantset aeglast tantsu.

      „Kohvi?” teeb Evie auto päraluuki avades ettepaneku.

      Seegi on üks pisike tava. Nad joovad paadimajas kohvi, mille kõrvale on pains au chocolat – kui ilm lubab, siis rõdul – ja seejärel siirdub Claude jalutama, teeb omapead tiiru linnas. Vara tulema hakanud, on ta kohale jõudes alati näljane. Claude võtab autost reisikoti ja lükkab ukse kinni.

      „Küll on hea tagasi olla,” sõnab ta.

      Kuni Evie kohvi teeb, uitab Claude ringi. Tema tuba ei ole eriti suur, kuid ta on harjunud kajutiga, ohvitseride salongiga, eluga sõjalaevadel, ja nii on tuba tema jaoks päris mugav. Kolmanda magamistoa juurde laskis Evie ehitada en suite vannitoa ja väikese riietumisruumi, kuhu pääseb tema enda toast, ja nii saab Claude rahus teist vannituba kasutada. Ta pakib asjad kähku lahti, paneb kõik korralikult käe järgi ära; ta reisib suurema pagasita.

      Kööki tagasi jõudnud, tunneb Claude tõmmet suurte klaasuste poole, mis avanevad päikesepaistele ja jõele. Claude astub välja rõdule. Otsekui seisaks laevaninas kesk jõge, kus ümberringi sõidavad teised, väiksemad veesõidukid: parv pruunipurjelisi väikesi jullasid; siniseks värvitud reisipraam; vana lootsipaat Achieve, mis rühib Castle’i hotelli poole; üks kolledžijahtidest – Martlet –, mis suundub avamerele.

      Ringi pöörates ja üles Kaupmehemaja poole vaadates kuuleb ta uksekella helinat.

      „Äkki on Ben,” hõikab Evie. „Ütlesin ennist, et tulgu tere ütlema.”

      Tulija ongi Ben, läheneb läbi päikeselaiguliste avarate ruumide ja näeb välja nii TDF-i moodi, et ajab Claude’ile peaaegu nutu peale.

      „Ben.” Tugev ja soe käepigistus. „Tore sind näha.”

      Siis meenub Evie jutt, ja järsku ei oska Claude õigeid sõnu leida. Iga vestlusavangu taga varitseb arvukalt ohte Benile piinlikkust põhjustada.

      „Samad sõnad,” kostab Ben. Ta on rahulik, stressi pealtnäha ei paista. „Kas Evie jõudis juba rääkida, et Charlie tuleb regati ajaks kohale?”

      „Jõudis jah. Ja mina ütlesin, et see ei kõlba minu meelest kuhugi, et nad kasutavad seda maja ikka veel sedamoodi, nagu oleks see nende oma.”

      Ben pahvatab naerma ja kohvikandikuga saabunud Evie vangutab Claude’i poole pead.

      „Mitte et see ülepea tema asi oleks,” lausub ta Benile. „Ma ütlesin talle: see on perekonna maja.”

      Claude mühatab pahakspanevalt, istub puidust laua äärde.

      „Ja,” lisab Evie kohvi valades ja talle tassi ulatades, „igatahes tuleb Ange’i vastu viisakas olla. Teisiti ei tule kõne allagi.”

      Claude teeb grimassi. „Ma ei saa temaga läbi. Tuleb tunne, nagu käiksin alles koolis.”

      „Ange’il pole vigagi,” sõnab Ben tolerantselt. „Tal on lihtsalt suur juhtimisvajadus. Lõpuks on tegu vaid üheainsa nädalavahetusega ja ma sain Charlielt sõnumi, et need sõbrad ei saagi tulla. Mina arvan, et tema ja Ange lähevad hoopis Ange’i ema juurde Polzeathi. Tüdrukud ongi juba seal.”

      Beni hea tuju mõjul hakkab Claude’i äkkviha lahtuma. Sama lugu oli TDF-i puhul: tema rahulik optimism tegi Claude’i ägedad vihapursked kahjutuks. Ta rüüpab tasapisi kohvi, võtab pakutud pain au chocolat’ vastu ja sirutab end päikesepaistel lõõgastunult välja.

      „Jumal, küll siin on hea olla,” ütleb ta.

      Äkitselt tunneb ta tohutut väsimust. Varajane teeleasumine, reis ise ja siinne maagiline paik mõjuvad alati niimoodi; just nagu oleksid pitsitavad nöörid kere ümbert lahti lõigatud. Viivukese aja pärast läheb ta välja ja kõnnib linnas ringi ning temasse tulvab jälle energiat, hetkel aga on täielik õndsus siin jõeäärses majas Evie ja Beni seltsis istuda ja kohvi rüübata.

      Kolmas peatükk

      „Ta näeb hea välja, eks?” lausub Ben, kui Claude hakkab linna minema ja hoogsalt künkast alla sammub.

      Ben on Claude’i väga kiindunud. Tema ja Charlie jaoks on ta teatavas mõttes nagu onu, aga onu ilma selliste piiranguteta, mis nii ehk teisiti mängu tuleksid, kui tegu oleks päris veresugulasega. Claude’ile ei tuleks pähegi neile etteheiteid teha või nõuandeid jagada, kuid tema seltskonnas on mõnusalt lähedane, turvaline tunne. СКАЧАТЬ