Suvi jõel. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ püüdis seda mitte välja näidata: sõbra naine oli liiga asjalik, liiga mõistuspärane. TDF sai muidugi aru ja korraldas kokkusaamised Claude’iga Kaupmehemajas ikka neil puhutistel nädalavahetustel, kui Marianne oli hõivatud mõnega oma lõpututest seltskonnaüritustest või tegeles Charlie edukäigu kujundamisega. Claude’i enda naisel Jillyl – heldemeelsel, lahkel, mereväeohvitseri elukutsest johtuvate lahusolekute ja omapäradega harjunul – polnud midagi selle vastu, et abikaasa aeg-ajalt kuivale maale pääsedes TDF-iga Dartmouthi sõidab, aga Evie rollist ta ei teadnud. Ausalt öeldes oli Claude enda privilegeeritud seisundit päris nautinud; oli ta ju nende ainuke usaldusisik. Evie elas oma raamatute ja nende põhjal tehtud telesarjade tohutule menule vaatamata väga esiletükkimatult ja mõlemad olid rõõmsad, et Claude’i näol oli neil olemas ükski hea sõber, kelle eest ei pidanud oma tavatut suhet ja õnne saladuses hoidma. Evie oli Claude’ile kohe meeldima hakanud; naine oli lõbus, vaoshoitud, iseseisev. Claude sai aru, miks just Evie. Ka pärast seda, kui Evie ja TDF abiellusid, jäi Claude neile iseäranis lähedaseks inimeseks. Enda pere tegemistega ülimalt hõivatud Jilly tundis huvi ja oli üllatunud, et TDF abiellub uuesti – ja veel nii tuntud kirjanikuga –, rõõmustas, et Claude on oma lapsepõlvesõbraga headeks sõpradeks jäänud, ent märksa enam keskendus naise tähelepanu vastsündinud tütrepojale ja koduaiale. Kui väimees sai õpetajakoha Winchesteris, millele oli kandideerinud, ja tütar jäi kolmandat last ootama, tegi just Jilly ettepaneku, et kasvav noorpere koliks suurde majja, tema ja Claude aga asuksid elama juudeehitisse. Selline plaan oli neil kohe algusest peale ning Jilly ütles, et nüüd on õige aeg käes, niisiis saigi ümberkolimine ette võetud. Viie aasta pärast Jilly suri ning praegu on südamevalu ja üksildustundega heitlev Claude rõõmus ja tänulik, et tal on võimalik järeltulijate läheduses elada ning samas märkimisväärne sõltumatus säilitada. Igatahes on need Dartmouthi-sõidud puhas lust ja rõõm: siin heidab ta õlult isa- ja vanaisaseisusega seotud vastutuse ning on lihtsalt Claude.

      Rong sõidab sileda liivaranna kohal, kus lippab koer, peletades merre küünituvatel määndunud lainemurdjatel kükitavad kajakad laiali; sukeldub punasest liivakivist moodustunud kaljutunnelitesse, peatub Newton Abbotis ja jätkab taas sõitu Totnesi suunas.

      Claude tõuseb, tõstab reisikoti pagasiriiulilt alla, hakkab ukse poole astuma. Dartmouthis ei käi ta ilmaski autoga. Parkida on raske ning pealegi meeldib talle rongisõit, mis leiab aset ikka hästi vara – ja alati esimeses klassis. Ta lubab seda endale kui erilist soodustust, mis kuulub selle meelelahutuse juurde. Evie hoiab enda autot Kaupmehemaja juures garaažis ning sealsamas, siivsalt jalust ära, on Claude’i väike motoroller. Ta armastab oma väikest punavalget Peugeot’ mopeedi. Mopeediga on hea linnas asju ajada või ranna äärde avastusretki teha. Mõnikord tuleb Evie temaga kaasa, klammerdub Claude’i külge osavalt nagu ahv, naerab valju häälega, kui Claude Strete’i ja Stoke Flemingi järskudest nõlvadest üles pressib ning järske kurve võtab. Nad peatuvad Strete Gate’i rannakohvikus ja naudivad üllatunud pilke, kui Claude kiivri peast võtab, nii et nähtavale tulevad hallid juuksed. Talle meeldib Evie seltsis mööda Torcross Line’i Stokeley talupoodi põristada, et võtta seal kerge õhtueine, pöörata siis tagasi Slapton Ley poole, ratas seisma jätta ja jalutamas käia.

      Rong aeglustab käiku ja Claude vaatab Eviet otsides aknast välja. Ta silmabki naist, kes ootab värava juures. Evie on tavapärases riietuses: teksased, üleskeeratud varrukatega avar särkpluus, purjetamiskingad. Tihedad hallinevad juuksed, pisut lokkis ja sasised, on oimukohal lõksuga kinni pandud, ja naine on väga päevitunud. Evie paistab rohkem madruse kui kirjaniku moodi – ja üldsegi mitte üle kuuekümne aasta vanune.

      Claude naeratab ja tõstab käe, ehkki teab, et naine teda ei näe, ja äkitselt täidab teda tavaline emotsioonidesegu; lõõgastus ja meeldiv ootusärevus; rahu ja põnevus: kojujõudmine.

      Nad ronivad Evie pisikesse autosse ning sõidavad jaamaväravast välja, mäest üles Dartmouthi poole.

      „No kuidas siis pere elab?” küsib Evie.

      „Lastel on sõbrad külas,” vastab mees, „neilgi lapsed ja päris pisikesed tited kaasas, nii et maja on noori täis. Eks ta ole tore jah, lõbus ja puha, aga väga mõnus on natukeseks ajaks eemale pääseda ja pisut vaikust ja rahu saada.”

      „Tjah, Dartmouth on ka juba rahvast täis,” hoiatab Evie. „Aga vähemalt vaade linnulennult on meil täiesti olemas, ilma et peaks majast väljagi minema.”

      „Võiksid Kaupmehemaja regati ajaks välja üürida. Sellega teeniksid väiksemat sorti varanduse.”

      „Aga Ben elab ju seal,” protestib naine, „ja nüüd räägib ka Charlie, et peaks siia sõitma. Ange tahab ilmselt sõpru kaasa tuua.”

      Claude vaatab üksisilmi autoaknast välja. „Suhtub endiselt nii, nagu oleks maja tema oma, jah?”

      „Nojah, teatud mõttes ju ongi, eks?”

      „Tahad öelda, et tema meelest peaksid selle neile jätma?”

      „Jah, aga kellele muule mul olekski seda jätta? Lapsi mul ju ei ole. Ometi pole kõik nii lihtne …”

      Claude tajub pinget ja tõmbub tagasi. Toona pani pisut imestama, et TDF maja Eviele pärandas, arvestades tugevaid perekonnatraditsioone ja asjaolu, et Evie saab omalgi käel kenasti hakkama, aga üldiselt pole Claude selle peale eriti mõelnud.

      „Kuidas Benil läheb?” küsib ta. „Mis jutt see on, et nende abielu hakkavat lõhki minema?”

      „Tuleb välja, et Kirsty on tüdinud seal pisikeses aiamajakesekorteris elamisest, ilma et oleks vähimatki väljavaadet midagi paremat saada. Aga mis veel olulisem, kui ta järjekordselt Šotimaal vanemaid vaatamas käis, kohtus ta ühe endise kallimaga ja nüüd on neil juba tõsised lood.”

      „Hoia ja keela,” kostab Claude. „Nii et ongi läbi?”

      Evie kehitab õlgu. „Londoni-korter on müügis ja kohe, kui see müüdud saab, läheb Kirsty Edinburghi tagasi.”

      „Kurb uudis siis küll. Ja Laura?”

      „Kulla Laura sai kiitusega bakalaureusekraadi, mis oli imetore. Ma rääkisin sulle, eks? Ben on nii uhke. Mõni nädal tagasi käis Laura meid kõiki vaatamas ja läks siis sõpradega ringi rändama.”

      „Ja kuidas tema seda kõike võtab?”

      „Kui ta siia tuli, oli temal ja Benil pikem jutuajamine. Näha on, et tüdruk on ahastuses, aga ta püüab asja mõistusega võtta. Me sõime kõik koos õhtust.”

      „Hea, et Ben on siin, Dartmouthis. Vähemalt on tal mõnevõrra moraalset tugegi.”

      „Ben vist Kirstyt eriti ei süüdistagi, ju ta on juba tükimat aega tundnud, et midagi sellist on tulekul, aga see endine peika oli küll paras vapustus. Muidu on Benil see Fortescuedele omane optimistlik ja muretu ellusuhtumine, aga isegi tema peab tõele silma vaatama ja tunnistama, et lugu on läbi mis läbi.”

      „Ben on alati kõvasti tööd teinud. Hea, et ta oma kunstist ja fotograafiast nii kõvasti kinni hoiab,” sõnab Claude. „Ta on väga andekas ja teenib endale kenasti ülalpidamist.”

      „Mmm. Kirsty silmis ilmselt mitte siis küllalt kenasti.”

      „Kas Charlie teab?”

      „Olen kindel, et teab. Ben tahab tõenäoliselt seda asja ka temaga arutada.”

      Autod põhjustavad regati ajal ikka probleeme. Lõbustuspark võtab siis terve Mayor’s Avenue parkla enda alla, kõikide juurdepääsuteede kõrvale püstitatakse sildid СКАЧАТЬ