Rasedusarmid. Juha Vuorinen
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Rasedusarmid - Juha Vuorinen страница 2

Название: Rasedusarmid

Автор: Juha Vuorinen

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Эротика, Секс

Серия:

isbn: 9789949457113

isbn:

СКАЧАТЬ mulle tabletid.

      “Ah jaa, võta neid ka vähemalt peotäis,” kohmasin ja ulatasin Sirpale kaltsiumipurgi.

      Sirpa vaatas mind särava näoga ja võttis paar tabletti.

      “Sa oled nii armas ja hoolitsev.”

      Panin parajasti asju kappidesse, kui tundsin vöökohal käsi, mis pöörasid mu ümber ja hakkasid püksinööpe avama. Soolakurk ühes ja vänt teises käes, võttis Sirpa mul suhu. Olukord oli kuidagi haigelt erutav: mu lapseootel naine võtab suhu, Vene kurk käes. Püüdsin keskenduda Sirpa imemisele, aga peas keerles kogu aeg mõte naisest, kes tahtis korraga poolteist kilo soolakurke ja vetsu seinaplaate. Ma polnud Sirpa vaimses tasakaalus päris kindel. Kartsin, et kurk ja lihane vänt võivad segi minna. Sirpa märkas, et mul vaheldumisi kõvenes ja pehmenes. Ta sülitas riista suust.

      “Mis viga on. Muidu oled ikka nagu raudteerööbas.”

      “Ei midagi, see on kindlasti see isaroll…”

      Õnneks helises uksekell. Tõmbasin püksid jalga ja läksin ust avama. Kristian oli hommikuselt reibas. Sirpat märgates pakkus ta viisakalt, et tuleb hiljem.

      “Blaa-blaa,” ütles Sirpa, “ma keedan meile teed.”

      “Tore,” ütles Kristian. “Tee on tervislikum kui kohv. Kas teil taimeteed on?”

      “Et kas on või?” naersin. “Pärast seda, kui Sirpa majja tuli, pole ma midagi peale tervistavate jookide joonudki.”

      Sirpa liugles siidist hommikumantlis nagu iluuisutaja. Kristian pööras tähelepanu läbi riide kumavale peaaegu täiuslikule naisekehale. Lõin teda vastu põlve ja pilgutasin silma. Kristianile tekkis näkku tulipunane indukavärv. Sosistasin talle kõrva:

      “Kujuta seda naist ilma ühegi hilbuta minu all…”

      Värv Kristiani näos muutus sügavamaks.

      Jõime teed ja sõime leiba. Aeg-ajalt võttis Sirpa terve soolakurgi ja kugistas selle kahe ampsuga alla. Kristian jälgis silmanurgast imestades Sirpa söömist ja registreeris iga käigu laua ja külmkapi vahel.

      “Lähen veel natukeseks pikutama,” haigutas Sirpa ja tõusis lauast.

      Kui Sirpa oli läinud, põrnitses Kristian mind vihaselt ja prahvatas:

      “Kas sa oled sundinud Sirpa õlut jooma või?”

      “Mh?”

      “Ta on hommikul väsinud. Sirpa on ilus naine ja sa ei riku teda ära.”

      Mõtlesin, kas võiksin Sirpa väsimusest tõtt rääkida või mitte. Otsustasin küsida Sirpa arvamust.

      “Oota üks hetk, olen kohe tagasi.”

      “Ega sa talle ometi õlut juurde andma ei lähe?”

      Vaatasin Kristiani nagu koera, kellele antakse käsklus: “Paigal!”

      “Kristian arvab, et ma olen sulle õlut sisse jootnud.”

      “Õlut? Ei tea mispärast?”

      Rääkisin hommikusest väsimusest.

      “On alles nutikas poiss,” naeris Sirpa. “Räägime siis Kristianile, ta on ju ikkagi su parim sõber.”

      “Nojaa…”

      Kui me köögiuksele astusime, uuris Kristian keskendunult oma taimeteekotikest.

      “Kuule, Kristian,” alustas Sirpa.

      Teekott lendas uhkes kaares köögi lakke.

      “Ai kole! Ma arvasin, et te olete teises toas.”

      “Türamaivõi, see jäi sinna lakke kinni,” panin laes rippuvat teekotti imeks.

      “Juha, too hari ja võta see alla,” käsutas Sirpa. “Kristian, meil on sulle üks uudis.”

      Kristian ehmatas.

      “Noo?”

      “Sa märkasid, et olen hommikul väsinud.”

      Kristiani ilme muutus süngeks.

      “Jah, ma ütlesin Juhale, et ta ei tohi sulle õlut joota ja neid jubedaid rasvavorstikesi sööta!”

      “Rahu, Kristian, pole see Juha mulle mingit õlut jootnud. Otse vastupidi, sellest ajast, kui mu rasedus kinnitust leidis, keelab Juha mul üldse alkoholi joomast,” teatas Sirpa.

      Kristian sattus täiesti segadusse.

      “Rasedus? Ei ole võimalik,” innustus ta. “Kas me Juhaga võime ristiisadeks saada?”

      Sirpa naeratas hellalt.

      “Sina võid minu poolest saada küll, aga Juha siin küll ristiisaks ei sobi.”

      “Ma loodan, et ta ei solvu,” nuuksatas Kristian ja pühkis põskedelt pisaraid.

      Pühkisin köögi lage ja mõtlesin, kas Kristian peab mind mingiks kuradi meesteenijaks, kes oma kodus, põll ees, ringi sebib.

      “Ega sa pahaseks ei saa, kui ma Sirpa lapsele ristiisaks hakkan?”

      “Muidugi mitte. Sa oled minu ja Sirpa lapse ristiisaks kindlasti päris põnev valik.”

      “Sinu?”

      “Jah, minu ja Sirpa või Püha Vaimu ja Sirpa…”

      “Juha!” nähvas Sirpa kulmu kortsutades.

      Kristian murdus täielikult ja hakkas lohutamatult nuuksuma

      “Ju-Juha isaks, minu sõber Juha isaks…”

      Sirpa silitas nuuksuvat Kristianit. Sosistasin Sirpale kõrva:

      “Kui sa teda nutmise ajal silitad, läheb asi aina hullemaks.”

      “Mine juba!” sisistas Sirpa.

      Kuulasin teisest toast peaaegu kolmveerand tundi kestnud Kristiani nuuksumist ja Sirpa lohutavat häält. Mida see tegelane seal kõhus küll oma tulevasest ristiisast mõelda võis?

      Pesin nõusid, kui Sirpa talutas punasilmse Kristiani kööki.

      “Anna talle vett,” palus Sirpa.

      Nägin Sirpa ilmest, et praegu ei ole õige aeg midagi Kristiani olemuse kohta öelda. Kristian istus laua taha.

      “On see tüdruk või poiss?” päris Kristian.

      “Ilmselt küll,” vastasin.

      Sirpa pilgust lendas rakett otse mu silmade vahele.

      “Noh, kõige tähtsam on loomulikult beebi ise, on ta siis kumb tahes,” parandasin kiiresti.

      “Kumba sa rohkem ootad?” küsis Kristian.

      Nüüd ootas ka Sirpa uudishimulikult СКАЧАТЬ