Hamlet. Уильям Шекспир

Чтение книги онлайн.

      Ja nüüd, Laertes – mis on sinul uudist?

      Sa räägid palvest – mis see on, Laertes?

      Kui mõistlik asi, siis ei lähe kaotsi

      küll Taani ees su hääl. Mis on, Laertes,

      mis palvetagi sulle ma ei pakuks?

      Ei ole peagi lähem südamele,

      ei käsi suule valmim abiriist,

      kui Taani troon on sinu isale.

      Mis tahad sa, Laertes19?

      Vägev vürst,

      te lahket luba naasta Prantsusmaale,

      kust meelsasti küll tulin Taanisse

      te kroonimisel oma kohust täitma;

      kuid, kohus täidetud, pean tunnistama,

      mu meel ja mõte taas veab Prantsusmaale

      ning ootab teie luba kummargil.

      Kas isa lubab? Mis Polonius ütleb?

      Mu isand, tüdimata palvetega

      ta pikapeale kangutas mult loa,

      ta soovi kinnitas mu tõrges pitsat.

      Ma palun, andke talle sõiduks luba.

      Õnn kaasa siis, Laertes, aeg on sinu,

      sa veeda seda hästi, nii kuis ihkad. –

      Nüüd, Hamlet, minu vennapoeg ja poeg.

      Ei paljalt hõimlane, ei päris poeg20.

      Mis on see, et sa ikka veel käid pilves?

      Ei, kõrgus, kõrben liiga päikse käes21.

      Hea Hamlet, heida endalt öine värv22

      ja vaata Taanit sõbrasilmaga.

      Sa ära otsi langetatud pilgul

      vaid üha põrmust oma üllast isa.

      Tead küll, et elav kõik on surelik

      ja maise pärib ikka igavik.

      Jah, nii see käib.

      Kui nii see ikka käib,

      miks iseäralik see sulle näib?

      Näib, emand? Ei, vaid on. Ei tunne näimist …

      Ei ainult tintmust mantel, kallis ema,

      ei kombe järgi tume, ülev rüü,

      ei ohkepuhanguteks hoitud hingus,

      ei mitte voolsad voodsad jõed mu silmis,

      ei masenduseilme minu palgeil

      koos leina iga kuju, näo ja moega

      mind õigelt kujuta. Need tõesti näivad,

      sest neid võib inimene näidelda;

      mis minus on, käib üle näitlusest –

      too teab vaid leina rüüst ja ehetest.

      On kiiduväärt ja kena sinust, Hamlet,

      et leinalõivu maksad isale.

      Kuid tea, ka sinu isa kaotas isa,

      see oma isa. Mahajääjalt nõuab

      ta lapsekohus teatud aja vältel

      küll kurtmist haua ees; kuid kramplikult

      ses leinas püsida ei ole muud

      kui patumeelne jonn: nii mees ei leina.

      See näitab tahtmist taevast uhmata,

      suurt hingenõrkust, kärsimatut meelt

      ning lapsikut ja harimata mõistust.

      Kui teame, et see on nii tavaline

      kui lihtsaim asi, mida tajub meel,

      miks võtta pahutsevas tõrksuses

      siis seda nõnda südamesse? Häbi!

      On patt see taeva ees, patt kadunu,

      patt loomu vastu, pentsik mõistusele,

      mil vanemate surm on harjund aineks,

      sest esimesest koolnust peale hüüab

      ta selleni, kes suri täna, ikka:

      „Nii olema see peab!” Sa heida maha

      see ilmaaegne lein ja mõtle meist

      kui oma isast; võtku teada ilm,

      et meie troonile sa oled lähim23:

      ei kingi vähem üllast armastust

      kui õrnim isa oma pojale

      ma sinule … Mis puutub sinu nõusse

      taas minna Wittenbergi õppima,

      see risti vastu käib me soovile24,

      sind palume ja vannutame jääda

      me silma trööstida ja hoida siia,

      me peamine õukondlane ja poeg.

      Kurt ära ole ema palvetele,

      jää meile, Hamlet, jäta Wittenberg.

      Ma püüan teie sõna kuulda, emand.

      Jah, see on õiglane ja armas vastus!

      Kui meie ole Taanis. – Tule, naine.

      See lahke, sunduseta nõustumine

      teeb soojaks südame; ja selle auks,

      kui Taani täna rõõmsalt tervist joob25,

      suur kahur teatagu sest pilvedele,

      et kroonikandja sõõmust kaiguks taevas

      maapealse kõue kaja! Lähme nüüd.

      Oo, lahustuks see liig, liig sitke liha

      ning sulaks kokku ainsaks kastepiisaks!

      Kui poleks keeland Looja käsulaud

      vaid endatapmist! … Jumal, jumal küll!

      Kui tüütu, läila, tuim ja tühine

      näib mulle kogu selle ilma viis!

      Ptüi, СКАЧАТЬ