Küll hunt hunti tunneb…. Kate Kessler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saavutamiseks ei olnud tal häid hindeid ega raha. See oli tõenäoliselt teine suurim põhjus, miks ta Audreyt sedasi põlgas.

      „Ma tean, et see oli alatu,” tunnistas ta, kui ukse sulges ja lukku keeras ning nad mõlemad verandale astusid. „Aga see, et tema elu ei kujunenud selliseks, nagu ta plaanis, ei ole kübetki rohkem minu süü, nagu minu enda loendamatud käkid pole tema süü.”

      „Sina ja su teaduslik udujutt.” Ta irvitas üle õla. „Tahad, viin need üles?”

      „Viin ise, aitäh. Pane nad lihtsalt jalust ära.” Mees tegigi seda ning Audrey sättis oma kotid kohvrite peale.

      Kui ta end uuesti sirgu ajas, leidis ta ema ja õe enda ees seismast. Ema süles oli imik, Jessica aga tassis magavat ühe sokiga viieaastast. Tema abikaasa võttis väikese tüdruku naise käte vahelt endale sülle.

      See oli Audrey esmakohtumine oma õelastega. See oli valusam, kui ta oleks eales arvata osanud. Ta seisis tummalt paigal ja vahtis, kuidas viieaastane – kelle nimi oli Isabelle – pea isa õlale kukutas. Pikad tihedad ripsmed lõid lahku ja ühe hingematva hetke vältel tabas Audrey end iseendale otsa vaatamas.

      „Heterokroomia,” pomises ta. „See on temal ka.”

      Jessica heitis talle järsu pilgu. „See ei tähenda, et ta on sinu moodi.”

      See oleks pidanud arvatavasti hullemini salvama, kui tegelikult salvas. „Noh, vist ikka tähendab. Vähemalt natuke.” Ta õde nägi välja, nagu võiks iga hetk plahvatada.

      „Tüdrukud,” noomis ema kannataja ohkega ja ulatas beebi Jessicale. „Palun. Mitte täna.”

      Kumbki ei vaielnud vastu.

      „Kes sina oled?” küsis Isabelle, uurides tädi tuttavaliku intensiivsusega. Siiani polnud see laps teinud midagi Jessica teooria toetamiseks. Tal olid Audrey silmad, tema otsekohesus ja valvelolek.

      Palun ära lase tal minu moodi olla. Sellega õde nöökida oli üks asi, reaalsus aga teine.

      „See on su tädi Audrey,” selgitas Greg. „Kas sa ütleksid tere?”

      Veel üks haigutus. „Tere! Sa oled ilus.”

      Audrey naeratas. Raske oli mitte naeratada. „Aitäh, sina ka.”

      „Olgu,” sekkus Jessica. „Me peame minema.”

      Nii et tal ei lubata kodusoleku ajal oma õetütreid tundma õppida. Arvatavasti ongi nii parem. Parem mitte kiinduda. Taevas teab, millal nad jälle kohtuvad, ja lõpuks räägib ema neile, kui kohutav nende tädi Audrey on, ja siis ei taha nad temaga nagunii mingit pistmist teha. On vähem valus, kui ta neid tundma ei õpi.

      Jessica heitis lillelise mähkmeid, toidusegu ja sipupükse täis koti üle õla, samal ajal last teise kaenla all hoides. Ta suudles ema põsele ja kõndis Audreyst mööda tema poole isegi vaatamata. Hea, et tal laps puusal rippus, sest muidu oleks Audrey andnud järele kiusatusele talle jalg taha panna.

      Korraga jäi Jessica seisma. „Mis see on?” nõudis ta, võttes Audrey kotist foto ja pöörates seda, et nii Audrey kui ka ema seda näeksid. See oli foto sellest, mida David Solomon oli teinud ühe oma poiss-sõbra ründajaga. See oli kohtumeditsiiniline ja ilustamata ja julma välguga üle valgustatud.

      Audrey napsas selle tal käest. „See on tööasi.”

      Jessica põrnitses teda altkulmu. „Nii sinu moodi jätta see sinna vedelema, kus laps seda näha võib.”

      Ta ei neela seda sööta alla. Oot. Neelab küll. „Su laps poleks seda märganudki, kui sa poleks oma nuuskijakätt mu kotti toppinud ja seda välja tõmmanud. Sellel võiks ka kassipojad ja ükssarvikud olla, aga sulle see ikka ei sobiks.”

      Õe silmad läksid kissi. Audrey parem käsi tõmbus rusikasse. Anna ainult põhjus.

      Greg ja tema ema vahetasid paanilise pilgu. „Tule nüüd, musi,” ütles Greg õrnal häälel. „Viime tüdrukud koju.”

      „Milline inimene teeb sellist asja?” küsis Jessica, nõksatades lõuaga Audrey käes oleva pildi poole. Imik keeras ta õlal end ja hõõrus tillukesi rusikaid oma krimpsus näo vastu.

      Issand, kui ahvatlev sööt. Muidugi läks ta õnge. „Noor mees, keda ühiskond alt vedas.”

      Kui nende pilgud kohtusid, oli tunda peaaegu füüsilist kokkupõrget. Jessica muigas. „Nii öeldakse siis, kui üritatakse koletist kaitsta.”

      Audrey kortsutas kulmu. „Kes üritab? „CSI: Nebraska” või mõni muu sari, mida sa vahid?” Inimese kohta, kes väitis end vägivalda jälestavat, vaatas Jessica üsnagi palju krimisarju. Audrey teadis seda õe Facebooki lehe järgi, kus ta vahel purjuspäi nuhkimas käis, ja Jess postitas sageli viiteid oma lemmiksaadete ja nende „kobedate” peategelaste kohta.

      Lühem naine läks turri. „Kas sa mõnitad mind?”

      Ta peab seda mõnitamiseks? „Ma tahtsin öelda, et telekas ei anta kriminaalpsühholoogiast õiget pilti. Kõik koletised ei ole ühepalgelised.”

      „Küll ma juba koletise ära tunnen, kui teda kohtan,” tulistas Jess vastu. Kui ta sõnum saanuks veel selgem olla, oleks see klaaspaneel, mis Audreyle pähe kukub.

      Tuppa laskus hauavaikus, nagu oleks kogu elu sellest välja imetud. Audrey ema ja Greg olid täiesti liikumatud – paigale tardunud, eemale tõmbunud kujud, kes ootasid vältimatut kärgatust.

      Aga Isabelle’i pärani silmad ja hirmunud nägu muutsid kõike. Audrey teadis seda ilmet – tal oli samas vanuses palju kordi sama ilme, kui ta oma isa käitumist ei mõistnud või kui isa teda hirmutas.

      Audrey pööras Jessica poole, vaatas neisse vihkamist täis silmadesse. Seda ei anna enam muuta. Tema õde arvas, et tal on täielik õigus teda vihata ja pole Audrey asi vastupidist väita. „Kui sa mind oma mõõdupuuks võtad, Jess, ei tea sa koletistest küll midagi. Mitte midagi.” Siis ütles ta emale: „Viin oma kohvrid üles. Greg, tore oli näha. Head ööd, preili Izzy!” Ta naeratas tüdrukule ja sai vastu kõhkleva naeratuse ja lehvituse.

      Ta viis suurema kohvri ja reisikoti teise korruse tuppa, mis oli kuulunud talle nii kaua, kui ta mäletas. Jessica tuba oli muudetud õmblemistoaks, aga Audrey tuba oli täpselt samasugune nagu enne ülikooli minemist. See oli musta-kahvatulillakirju – suure sinika moodi tuba, mida oli sama valus vaadata kui seal viibida. Nii palju mälestusi. Nii palju kahetsusi.

      Ta ema oli lapiteki ja padjapüürid ise õmmelnud, nagu ka akende ees rippuvad kardinad, andes järele noorema tütre kohutavale maitsele sisekujunduses. See oli olnud katse kõik korda teha. Audrey korda teha.

      See polnud toiminud.

      Õe vihaga suutis ta toime tulla. Ta suutis elada ilma oma õetütreid tundmata. Ta võis elada siia tagasi tulemata, aga ta ei suutnud elada teadmisega, et ema peab end mingil moel vastutavaks selle eest, et kolmeteistaastasena oli Audrey, kes polnud kohalikule politseile võõras, aidanud mõrvata pedofiili – tõelist koletist.

      Ta asetas reisikoti kirjutuslauale ja veeretas kohvri kapi juurde. Ta tahtis unerohtu võtta, voodisse ronida ja selle päeva selja taha jätta. Ta oli rampväsinud, kuigi Los Angelese aja järgi oli kell alles paar minutit üksteist läbi. Sellel ajal ta tavaliselt luges, vaatas telekat või oli tuttavatega väljas. СКАЧАТЬ