Küll hunt hunti tunneb…. Kate Kessler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põrgut! See õhtu muutub aina paremaks. Vahest astub Maggie ka läbi ja räägib talle üksikasjalikult, kuidas oli Jake’i enda sees tunda. See oleks kirss tordil.

      „Tšau, Audrey!” ütles esimesena väljunud õemees. Ta vaatas Audreyt alati, nagu oleks too kutsikas, kes võib tema välja sirutatud kätt hammustada, kuid on otsustanud siiski riskida. „Tere tulemast koju! Kõik kombes?”

      Enne kui Audrey jõudis vastata, löödi kõrvalistujapoolne uks kinni ja sõiduki tagant ilmus nähtavale Jessica. Ta oli lasknud juuksed lõigata armsasse lõuani ulatuvasse soengusse, mida tal viimastel ema e-postiga saadetud perefotodel veel ei olnud. Ta kortsutas kulmu, aga selles polnud midagi üllatavat. „Miks isa maas on?”

      „Sind on ka tore näha, Jess.” Audrey võitles tungiga käed rinnale vaheliti asetada. See on kaitsepoos ja ta ei kavatse vanema õe ees nõrkust välja näidata. „Ta on maas, sest ta kustus oma kuseloiku ära.”

      Jessica kulmukortsutus muutus põrnitsemiseks. „Kavatsesid ta sinna jättagi, jah?”

      „Ei,” valetas Audrey. „Üritasin just välja mõelda, kuidas ta tuppa saada. Tuletõrjuja kombel seljas ma teda vist ei tassi.” Lisaks oli mõte tema kusest läbiimbunud keha oma õlgadele tõmbamisest rohkem kui tülgastav.

      „Ma aitan sind,” pakkus Greg välja. Jessica oli teda hästi treeninud.

      „Ta on maani täis ja haiseb,” hoiatas Audrey. „Sa ei taha ennast sellega määrida.”

      Mees naeratas, siniste silmade nurkades naerukurrud. Jessica viha oma õe vastu ei tundunud kunagi Gregi suhtumist mõjutavat. „Ega ma ei kavatse talle sületantsu teha.”

      „Siis küll. Ma võtan jalgadest.”

      Tema õde hoidis ust lahti. Ta kirtsutas nina, kui Audrey – käed isa põlvede ümber – mööda tuigerdas.

      „Minu peale kirtsutad või tema?” küsis Audrey.

      Siniste silmade jahe pilk kinnitus temale. „Sina oled meil psühhiaatri paberitega – nuputad ehk ise välja?”

      „Kraadiga. Mul on doktorikraad, mitte „paberid”.”

      Jahe pilk muutus täiesti jäiseks. „Jah, ma tean. Seda meenutatakse mulle iga kord, kui keegi küsib emalt, kuidas sul läheb.”

      Tema kohta küsitakse? „Ahah.”

      Jessical oli Audrey hariduse pärast alati okas hinges olnud. Erinevalt oma nooremast õest polnud Jessicat õnnistatud sponsoriga. Sellise hariduse omandamine polnud lihtne – Audrey oli võtnud kooliaasta vältel nii palju kursuseid, kui sai, lisaks veel suveseminarid. Ta käis kõikvõimalikes kohtades vabatahtlikuks ja toppis oma ahnesse ajju nii palju teadmisi ja kogemusi kui võimalik. Teadmised võrdusid vabadusega ja vabadus tähendas, et ta ei pea enam Edgeporti tagasi minema, kui seda just ise ei taha.

      Või kui teda selleks emotsionaalse väljapressimisega ei sunnita. Ta võiks praegu Los Angeleses olla ja oma voodis magada. Mitte tarida seda peeretavat sitakotti mööda treppi majja, kus ta oli liiga ruttu üles kasvanud, vanem õde sabas – arvatavasti valmis Audreyle nuga selga lööma.

      „Oh helde taevas!” hüüatas Anne Harte, kui tema abikaasa pooleldi tassides, pooleldi lohistades kööki toodi. Ta ruttas neile vastu ja peatus mõne sammu kaugusel, nägu hetkelisest vastikusest moondumas. See ei kestnud kunagi kaua. „Viige ta hommikupoolsele verandale.”

      Muidugi pidi ta valima köögist kõige kaugemal asuva toa. Miks ei võinud tal köögis diivanit olla nagu Audrey vanaemal? Tal hakkas isa vedamine juba õlgade peale, aga kui see tehtud saab, õnnestub tal loodetavasti end jälle veidi vabamalt tunda.

      „Toon talle puhtad riided,” pakkus Jessica.

      Olgu parem valmis neid talle selga ka panema, mõtles Audrey, sest tema seda küll ei tee.

      „Ma toon ise,” ütles nende ema. „Sina hoolitse laste eest.”

      Lapsed. Lapsed, keda Audrey polnud kunagi kohanud. Imelised lapselapsed, kelle kohta ema ütles „arvatavasti ainsad, kes mul kunagi on” ja kellest ta Audreyle e-postiga regulaarselt pilte saatis.

      Tema varvas takerdus verandaukse paku taha ja ta oleks peaaegu põrandale pikali lennanud. Oleks see vast täiuslik lõpp sellele õhtule – isa kusisesse sülle maanduda. Tema õnne arvestades kukuks ta, nägu ees.

      „Issand, on vast raske,” märkis ta. Isa oli neil Gregiga korralikus haardes, aga tema tagumik ähvardas ikka vastu põrandat vajuda.

      „Suurema osa sellest moodustab kõva pea,” vastas Greg.

      „Ja suur vimm kõige vastu.”

      „See ka. Tõsta.”

      Audrey vinnas isa jalad nii kõrgele, kui sai, õlad tulitamas. Nad pooleldi kukutasid, pooleldi asetasid ta väikesele diivanile, mida oli Audrey lapsepõlves kasutatud koeraasemena. Seal oli isal hea peatäit välja magada, samuti asus see piisavalt lähedal alumise korruse vetsule.

      „Kas peaks tal saapad ära võtma?” küsis Greg.

      Audrey raputas pead. „Ah ei. Parem las arvab, et jõudis siia ise. Ta ei viitsiks neid ära võtta.”

      „Parem kelle jaoks?”

      Naise pilk liikus isalt õemehele. Issand, kui väsinud ta oli. „Kõigi jaoks, kellele meeldib teha nägu, et kõik on kombes.”

      Gregi sinistes silmades vilksatas arusaamine. Kas tema peres oli ka mõni joodik? „Kas aitan sul kohvreid vedada?”

      „See oleks tore, aitäh.”

      Ema korjas elutoas mänguasju kokku ja pani neid telerialusesse kasti. Järelikult kuulus ülakorruselt kostev hääl Jessicale, millele lisandus veel üks unine ja peenike hääleke. Miks nad lapsi lihtsalt ööseks siia ei jäta? Kas see poleks parem, kui neid voodist välja kiskuda? Ta ei hakka parem küsima – see annaks õele lihtsalt hea ettekäände talle meenutada, et tal ei ole doktorikraadi lastepsühholoogias. Ja mida tema üldse emadusest teab?

      Õues avas Audrey Gregile pagasiruumi. Siis võttis ta tagaistmelt reisikoti ja käekoti, sellal kui õemees kohvreid välja tõstis.

      „Oli sul meeldiv lend?” küsis mees, kui nad maja poole astusid.

      „Polnud viga.”

      „Ja saade? Kas sellega läheb hästi?”

      „Läheb küll.”

      Mees astus talle korraga teele ette. Audrey pidi järsult seisma jääma, et ta temaga kokku ei põrkaks. „Kuule, ma tean, et mitu aastat on möödas ja me peaaegu ei tunnegi üksteist, aga su õde pärib minult nagunii pärast sinu kohta, ja kui mul pole talle anda rohkem kui kahesõnalisi vastuseid, saab ta väga vihaseks.”

      Tal oli selline teeseldult anuv ilme, et Audrey oli sunnitud naeratama. „Tõesti? Sa ju ometi tead, et tema ärritamine rõõmustab minu sisemist last.”

      „Ma tean, et teie vahel on palju paranemata haavu.”

      Audrey viskas mehele ust avades ilmetu pilgu. „Sellise terase silmaga peaksid sa psühholoogiks hakkama.”

      Greg СКАЧАТЬ