Küll hunt hunti tunneb…. Kate Kessler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõtles Jake. Oli aeg, kus ta oleks oma vasaku munandi loovutanud, et Audrey ja Maggiega vallatleda. Nüüd aga tekitas see pilt talle ebamugavust. Asi polnud seksikuses, vaid üleolekus.

      Ja Maggiel tuli aru saada, et tema pole enam alfaemane.

      „Ma igatsesin sind,” kudrutas Maggie. „Igatsesin oma tüdrukut. Tule joo minuga. Või ma kaeban Jake’ile ära, kui palju sa tol ööl nutsid, kui ma temaga keppisin.”

      Jake võpatas. Neliteist aastat oli mööda läinud, aga see oli endiselt üks ta viiest peamisest kahetsusest. Pigem isegi kahest.

      Audrey heitis mehele pilgu ja pööras siis silmad taas Maggiele, nägu kivine, tundetu. „Üsna mõttetu teema, Mags.” Ta hääl oli kõhedust tekitavalt rahulik. „Kindlasti oled tollest ööst pajatanud juba kõigile, kes vähegi kuulama nõustusid. Muidugi alles siis, kui jälle rääkida suutsid.”

      Maggie nõjatus lähemale ja sosistas midagi Audreyle kõrva. Jake ei kuulnud ta sõnu, kuid neist piisas, et Audrey teist naist tõukaks – kõvasti. Maggie koperdas tahapoole, käed tuuleveskitena vehkimas, ja prantsatas trepile, jalad laiali. Õnneks kandis ta lühikesi pükse, muidu oleks nad tubli vaatepildi saanud, kuigi Jake nägi niigi rohkem, kui vaja. Keegi ei läinud naist aitama. Keegi ei öelnud sõnagi. Keegi ei söandanud.

      Maggie irvitas Audreyle vastu. „Tubli tüdruk!” kõkutas ta. „Ma teadsin, et sa oled seal kusagil olemas. Oled nüüd napsiks valmis?”

      Hetkeks arvas Jake, et Audrey haarab naisel kõrist. Selle asemel läks too jalgu trampides teisele poole Mini Cooperit, sikutas juhipoolse ukse lahti ja ronis autosse. Killustikku lendas, kui ta minema sõitis ja üks tera tabas Jake’i õlga. See torkas.

      „Issand jumal!”

      Jake pööras end hääle suunas. Maggie abikaasa Gideon oli naisele järele tulnud. Oli ka aeg. Jake oli talle juba kakskümmend minutit tagasi helistanud. Mehel oli kaasas tütar Bailey ja tolle kutt Isaac. Bailey oli isast tumedamate juuste ja suurte silmadega väike iludus. Tegelikult meenutas ta seal seistes – nägu kasuema vahtides jälestusest pingul – noort Audreyt.

      „Maggie, mis kurat sul viga on?” nõudis Gideon, kui kummardus oma naist trepilt püsti tõmbama. Ta sikutas naise üles kerkinud pluusi allapoole, uuesti tema paljast kõhtu katma, ja heitis Jake’ile pooleldi vabandava, pooleldi süüdistava pilgu. „Anna andeks, Jake.”

      Jake kehitas õlgu. „Pole põhjust, vennas. Ei tahtnud lihtsalt, et ta prooviks ise koju sõita.”

      „Tänan sind.”

      „Dree tõukas mind,” kaebas Maggie, nägu lapiline ja punane, kui ta ähmane pilk lõpuks abikaasa näo tuvastas. „Ta poleks pidanud nii tegema.”

      „Tasa,” käsutas Gideon õrnal toonil. „Homme oled juba rahulikum. Kindlasti on Audreyl sind siis hea meel näha.”

      Jake kergitas kulmu. Jajah, edu sellega. Ta heitis pilgu Matt Jonesile – Maggie vennale –, kes verandal sigaretti suitsetas ja teda vidukil silmadega piidles. Jake vahtis talle julgelt vastu. Päeval, mil ta mõne Jonesi-suguse pugejaliku tolguse ees taganeb, tõuseb ta vanaema ainult selleks hauast üles, et talle piki kuplit anda.

      Binky Taylor – linna peagi kaheksakümneseks saav raudvara – astus tema kõrvale. Binky oli üks neid vanamehi, kellel oli räpane mõtteviis, räpane suuvärk ja kullast süda ning kes uskus, et vähemalt kahte neist käiku lastes on ta alati võluv. Enamasti oli see tõsi.

      „Neil plikadel on lõpetamata asju,” teatas ta, jälgides, kuidas Gideon Maggie autosse aitas ja Maggie auto võtmed Isaacile ulatas, et noored selle koju viiksid. Audrey lahkumisest õhku paiskunud tolm polnud veel hajunud.

      Jake naeris. „Tõesti või?”

      Binky sülitas maha tubakaläraka. Läikiv klomp maandus täpselt Jake’i jala kõrvale. „Oleks huvitav näha, mis juhtub, kui üks neist otsustab asjad lõpule viia.”

      Audrey värises.

      Tema sõrmed valutasid jõust, millega need rooli ümber klammerdusid. Kõhus keeras nii hullusti, et midagi sellist polnud ta juba aastaid tundnud. Ärevuse ja kuuma okse pööritav paise, mis torkis ta jalataldades ja kuklas.

      Maggie.

      Kunagi olid nad sõbrad, parimad sõbrad. Maggie oli olnud neist kahest hakkajam, kuid Audrey oli meeleldi teise eeskuju järginud. Kui Audrey vihastas, rahustas Maggie ta maha. Maggie tegi asjad võimalikuks. Ta teadis täpselt, mida öelda ja kuidas käituda, et oma tahtmist saada. Audrey silmis oli see imeline võime ja õpetas talle, et manipulatsioon on kaugelt parem motiveerimisvahend kui viha või isegi lahkus. Siis aga juhtus too öö Clintiga, Maggie isaga. Pärast seda muutus kõik. Nad lahutati kolmeks aastaks, ja kui Audrey Maggiet uuesti nägi, oli too kasvanud mingiks metsikuks olendiks. Audrey oli üritanud temaga sõber edasi olla, sest teisi sõpru tal ei olnud ning neil oli Maggiega ometi side, eks?

      „Persse!” pressis Audrey hammaste vahelt. Tema isa norskas kõrvalistmel.

      Audrey kiristas hambaid.

      Kui keegi üldse surma vääris, siis oli see Clinton Jones. Ta oli laisk haletsusväärne kiuslik joodik, kes oli pidanud oma kaheteistaastase tütre keppimist talle jumalalt antud õiguseks. Selleks ajaks, kui Maggie saladuse sõbrannale usaldas, oli see kestnud juba terve aasta. Maggie ema ei kuulanud, murtud naine, nagu ta oli. Isegi Audreyl oli raske uskuda, et keegi võib olla nii halb – kuni ta seda oma silmaga pealt nägi.

      Ta hingas järsult sisse, sundides end rahunema. Ta kergitas jalga gaasipedaalilt ja lõdvestas tuikavaid sõrmi. Kellelgi teisel polnud tema üle säärast võimu kui Maggiel. Ta oli kolmekümne ühe aastane, ent Maggie suutis vaid ühe pilguga panna teda end jälle seitsmeteistkümnesena tundma.

      Ta veetis nende teo eest kolm aastat noortevanglas. Sisse – kahte erinevasse asutusse – läksid nad sõpradena, välja tulid aga täiesti erinevatena. Vähemalt Audrey. Maggiele ei olnud see meeldinud. Talle ei istunud, et Audrey oli muutunud iseteadvaks ja astus enda eest välja ja oli leidnud sedasorti enesekindluse, mis pärines füüsilise jõu ja oskuste kasvatamisest. Või et Audrey oli lõpuks mõistnud, et ta on arukas ja et haridus on väljapääs elust, millesse ta oli sündinud. Kohe, kui Maggie haistis Audrey kiindumust Jake’i vastu, hakkas ta poissi taga ajama nagu narkokoer kokaiinijälgi. Jake oli see, keda Audrey tahtis ainult endale hoida, aga Maggie kasutas Jake’i, et talle näidata, et mida iganes Audrey ka tegi või soovis, käis kõik alati Maggie tahtmist mööda.

      Muidugi pidi Jake olema tunnistajaks tema suurejoonelisele kojunaasmisele. Ja vahest poleks see meenutanud mõnd odavat telefilmi, kui mees ei oleks säilitanud oma karmi ja ilusa poisi olekut. Ta käis endiselt riides, nagu oleks pärit mõnest teisest ajast, oskas endiselt vaadata teda nii, nagu teaks täpselt, mida naine mõtleb. Audrey oleks võinud talle selle eest vastu hambaid virutada, et mees temaga nii kena oli, sellal kui kõik ülejäänud jõllitasid ja sosistasid.

      Ei, see polnud tõeline põhjus, miks ta oleks tahtnud Jake’i lüüa. Jake oli murdnud Audrey südame just siis, kui naine oli piisavalt vapraks saanud, et oma südant üldse pakkuda, ning just sellel põhjusel tahtis ta mehele vastu vahtimist lajatada. Ta oli vähem kui pool tundi kodumail viibinud ja soovis juba inimesi lüüa.

      Naine peaaegu juba igatses kodumaja. Sellegipoolest pidi ta kõvasti pidureid sõtkuma, et kurvi välja võtta, ning autorataste alt paiskus killustikku, kui Mini mööda sissesõiduteed edasi kihutas.

      Ta sõitis СКАЧАТЬ