Küll hunt hunti tunneb…. Kate Kessler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kindlasti ei olnud ta aastatega nii palju muutunud ja mees teadis, et ainuke põhjus, miks tema abi vastu võeti, oli naise soov sealt minema saada. Sama hästi oleks Audrey võinud talle ka piki hambaid virutada.

      Ja ta oli näinud, mida naine oma pealtnäha õrnakeste rusikatega teha suudab.

      Kui nad verandale jõudsid, hakkas keegi mees naerma. „Magusaid unenägusid, Rusty,” ütles ta itsitades.

      Jake kõõritas mehe poole. See oli Albert Neeley. Tema õllest läikiv pilk eksles ringi ja põlved kippusid nõksuma. Ta meenutas purjus kärnkonna. „Korista oma kole perse mu ukse eest minema, Neeley. Sa mõjud ärile halvasti.” Ta viipas peaga ukse suunas. „Viimased joogid.”

      Kui nad trepist alla jõudsid, vaatas Jake Audreyle otsa. „Too oma auto. Ma ootan temaga siin.” Nad panid ta isa koredalt tahutud puidule istuma. Harte’i pea kolksatas vastu käsipuud. Ta korsatas, aga ei ärganud. Audrey nägi välja, nagu tahaks ta vanamehel juustest haarata ja uuesti proovida.

      Üks koni maandus Jake’ist mõnikümmend sentimeetrit eemale killustikule. Ta tõstis pilgu ja nägi, kuidas kõrtsi uks sulgub. Selles linnas võeti viimast joogiringi tõsiselt ning baarmenid ja ettekandjad kuhjati üle uue õlle, rummi, viski ja vahel ka veini tellimustega. Ta peaks sees olema ja neid aitama. Ta peaks sees olema ja ärgitama kundesid rohkem jooma. Oleks ta parem inimene, oleks ta sees ja korjaks autovõtmeid kokku, et keegi end koduteel sodiks ei sõidaks. Suurem osa tema püsikundedest sõitis purjuspäi paremini kui kainelt, neil oli aastatepikkune praktika. Tegelikult peaks ta tagaruumi voodid püsti panema ja hakkama neid raha eest pakkuma. Kuid selle asemel hoidis ta kõrtsitrepil linna ühe kurikuulsama joodiku käekest, kuna ta oli peaaegu kõigeks valmis, et Audreyga jälle sõbraks saada. Tema vanaema ütles alati, et inimesel ongi vaja vaid üht head sõpra. Aga vanaemal olid kõrged nõudmised. Tema meelest oli sõber see, kes aitab sul hauda kaevata. Hea sõber aga aitaks sinna ka laiba sisse ajada.

      Tema esimene mälestus Audrey Harte’ist pärines ajast, mil ta oli umbes viieaastane poisike. Audrey tuli vanematega Gracie bistroosse – kus tollal toitu ainult kaasa müüdi – jäätist ostma. Oli suvi ja sel sügisel pidi Jake kooli minema. Audrey vaatas, kuidas ta teiste lastega mängib, ja limpsis jäätist, sellal kui tüdruku vanemad sõpradega juttu ajasid. Jake’i vend Lincoln – peaaegu seitsmene ja küllalt vana, et targem olla – lõi tüdrukul jäätise käest, nii et see plärtsatas parkimisplatsi kuumale kruusale laiali. Audrey ei nutnud. Ta virutas Lincolnile nii kõvasti, kui jaksas otse munadesse. Poiss kukkus jäätiseloiku. Alles siis muutus Audrey maiustuse kaotamise pärast kurvaks. Jake läks tuppa ja küsis vanaemalt uut tuutut. Vanaema andis talle ka ühe ja nad istusid Audreyga piknikulaua ääres ning sõid vaikides. Lincoln piidles neid, kuid püsis ohutus kauguses.

      Kui ema Jake’i ja ta õe-venna aasta hiljem minema viis, oli Audrey ainus inimene, keda ta igatsema jäi. Ja kui ema ta vanaema juurde tagasi tõi ja mühatas „Nüüd on ta sinu kaela peal”, oli Audrey esimene sõber, kes teda tervitama tuli.

      Issand, ka tema esimene vahistamine oli koos Audreyga. Kakskümmend aastat tagasi. Vahetult enne seda, kui ta hakkas Audreyst mõtlema kui tüdrukust.

      Tema ees peatus punane Mini Cooper. Audrey ronis rooli tagant välja ja tuli ümber auto reisijapoolset ust avama.

      „Kas see on papp?” küsis Jake istet jõllitades. Naine kehitas õlgu. „Ma leidsin selle hoovist. Midagi on vaja, juhuks kui ta end täis kuseb.” Ta ütles seda absoluutselt igasuguse emotsioonita, pelga enesestmõistetavusega. „See on rendiauto.”

      „Mõistlik,” vastas Jake.

      Audrey norsatas. „Mõistlik oleks olnud lennukist maha jääda.” Ja kummardades, et isa taas üles vinnata, lisas ta: „Sa oled siin nüüd ülemus?”

      „Jah.” Ta tuli teiselt poolt appi Rustyt tõstma. „Lincoln on abiks.” Miks ta vaevus naisele seda rääkima? Arvatavasti oli tollel kama kaks, kas ta vennal on töö või mitte.

      Neil õnnestus isa autosse rummikasti papijäänustele tõsta. „See on nagu laibavedu,” naljatas Jake.

      Audrey ei naernud. Aga enne eemaleastumist vaatas ta teisele otse silma sisse. „Tõesti? Mitut laipa sa siis vedanud oled?” See ei tekitanud nende vahel üldse kohmetust.

      Jake sulges ukse ja logistas siis ukselinki, veendumaks, et uks ikka kinni on. „Tahad, et sulle järele sõidaksin? Aitaksin ta majja vedada?”

      „Ei. Emale see ei meeldiks.” Ta ohkas. „Aga aitäh.”

      Jake noogutas. „Minu ema oli samasugune. Ma ei saanud sellest kunagi aru. Ega see tema süü polnud, et isa täis oli.” See oli ka ainus asi, milles ema süüdi polnud.

      Audrey noogutas. „Noh, aitäh veel kord.” Ta kõhkles ja tõstis siis pilgu. Jake neelatas. Tardus, kui nende pilgud kohtusid. Need pagana silmad. „Head ööd, Jake!”

      Ta avas suu…

      Kõrtsiuks lendas valla. „Dree! Mis sul hakkas?”

      Maggie. Mõistagi. See naine oligi selle kuradi kosmilise nalja ehk tema ja Audrey vahelise suhte puänt. Jake astus sammu tagasi, et draama lahtirullumist pealt vaadata. See polnud temast just kuigi härrasmehelik, aga enam ta nende vahele ei trügi – see oleks tülinorimine.

      Ümar blond kümnesentimeetristel kontsadel tuterdav Maggie oli kõike, mida Audrey ei olnud. Tema tuli sealt, kus iganes ta siis kinni istus, tagasi lärmaka ja hulljulgena, samas kui Audrey oli muutunud vaikseks ja keskendunuks. Siis oli ta pidutsemise pikaks ajaks lõpetanud ja läinud mehele linna aule ja uhkusele Gideon McGannile. See oli esimene kord üle pika aja, kui Jake Maggiet jälle joogisena nägi. Laiali hõõrutud huulevärviga nägi ta veidi välja nagu Courtney Love.

      „Sa tegelt ka ei kavatse minuga rääkida?” nõudis Maggie trepist alla vaarudes. „Pärast kõike, mis me läbi elasime?”

      Paar inimest oli Maggiele järgnenud ning Jake oli üsna kindel, et naine oli kuulutanud kõigile oma kavatsust vana sõbraga enne kojuminekut sotte klaarida. Ta oli endiselt draamakuninganna.

      Audrey kortsutas kulmu. „Ma ei tulnud siia juttu puhuma, Maggie. Tulin isale järele. Võime sinuga teine kord rääkida. Kui sa kaine oled.”

      Maggie silmad läksid pärani, aga pilk ei püsinud endiselt fookuses ja see andis talle jubeda nukuliku ilme. „Sina ära tule minuga vagatsema, Audrey Harte. Ma tunnen sind.” Ta torkis kondise sõrmega Audrey suunas. „Ma tean sinu kohta asju, mida keegi teine siin linnas ei tea. Ma võin su hävitada.”

      Audrey naeris. Jake võpatas ta hääle peale. „Ole lahke ja proovi,” esitas naine väljakutse. „Aga see aeg on vist möödas, mis?”

      Õhk nende kahe naise vahel vaat et praksus pingest. Jake vahtis neid koos ülejäänud pealtvaatajatega. Keegi teine ei lausunud sõnagi. Selline see Edgeport oligi – persetäis pealepassijaid nagu end telefoniliinil ritta sättinud linnuparv. Passivad ja kraaksuvad. Kuni sa ei lase endale pähe sittuda, on kõik korras.

      Maggie vaarus lähemale, kontsad kruusal vääratamas. Jake kujutas ette, kuidas ta pahkluu murrab, ja peaaegu naeratas. Maggie jäi otse Audrey nina all seisma. Ka kontsadel oli ta oma vanast sõbrast paar sentimeetrit lühem. Ta huul värises. „Tule sisse ja tee minuga üks jook. Ainult üks.”

      Audrey raputas pead. „Kahjuks ei saa.”

      Maggie libistas sõrmi mööda Audrey paljast käsivart üles. СКАЧАТЬ