Lahkumishetk. Laurie Breton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kliendi, kolmekümneaastase pankuri, kes tahtis investeerida viimasel ajal ostjatele huvi pakkuma hakanud North Endi. Mees oli tahtnud osta odavalt, maja korda teha ja viie-kuue aasta pärast maha müüa. See maja oli äsja müüki tulnud ja hind, ehkki pisut kallivõitu, ei peegeldanud kaugeltki tegelikke kerkivaid hindu Greater Bostoni piirkonnas.

      Mia klient ei tahtnud seda maja. Liiga kallis, liiga palju tööd. Aga Mia oli majja otsekohe armunud. Maja vajas kõpitsemist, aga ta oskas haamri ja pintsliga ümber käia. Ta oli jalutanud majas ringi, kujutledes, mida ta seal teha saaks, ülistades maja samal ajal oma kliendile ja lootes, et mehele see nii väga ei meeldi kui talle endale.

      Hoov sai otsustavaks teguriks. See oli kaunis päikeseline oaas maja taga, kuhu pääses tänavalt vaid mööda kitsast käiku ja mis lõppes lukustatud raudväravaga. Ehkki tookord oli olnud külm veebruaripäev, oli Mia näinud tillukese hoovi võimalusi. Ta oli kujutanud seda värvisäras õitsemas, roosa ja valge kannatuslille korvide ja pikkade puust istutuskastidega, kust punased pelargoonid üle ääre valguvad. Pink sinna, väike purskkaev tänna ja kõikjale külluslik rohelus.

      Mia oli kasvanud lillede ja üleüldse kõige naiselikuta, mida ema oleks tütre ellu toonud. Johnny Winslow polnud mingi koduperenaine. Mia paps tegeles joomise ja pisikuritegude sooritamisega ning oli kohalike politseinike vana tuttav, mistõttu tal ei jäänud millegi nii kerglase kui lilled jaoks aegagi. Muid kodukaunistuselemente neil polnudki kui lauatäis tühje õllepudeleid.

      Mia oli tol õhtul koju läinud ja mitu tundi arvutanud. Winslow & DeLuccal läks hästi, aga nad olid koostöö alguses Kaye’ga kokku leppinud, et ei pigista firmat rahast tühjaks. Nad elatusid vahendustasudest ja paigutasid firma tulu tagasi ettevõttesse. Kinnisvaraala oli teadagi ettearvamatu ja Mia pidi olema kindel, et tal on järgmise vaikse perioodi tarvis piisavalt raha varuks. Aasta pärast läheb Kevin ülikooli ja Mia ei tahtnud mõeldagi, kui palju see maksab.

      Ta kaalus erinevaid variante ja oma rahalist seisu hoolega. Otsus tuli raskelt, aga lõpuks võitis siiski väike hoov oma Vana Maailma sarmiga. Mia oli läinud hommikul tööle, helistanud maja vahendavale maaklerile ja teinud pakkumise. See võeti kohe vastu. Neli nädalat hiljem kirjutas ta paberitele alla ja eelmine omanik andis võtmed üle. Nüüd oli Mial kodu, mis kuulus talle (õigupoolest alles pärast veel kolmsada viitkümmend kuut osamakset), lõputu remont, mis võttis kõik tema vabad hetked ja suur laen, mis tal öösel magada ei lasknud, sundides välja mõtlema viise, kuidas rohkem raha teenida. Ta avastas, et näljahirm oli tugev innustaja.

      Ta leidis Kevini laua tagant. Poisi kõhn, ligi saja üheksakümne sentimeetrine kogu oli tohutu arvutiekraani ees kühmus. Ta liigutas mängukangi kiirete ja täpsete liigutustega ning seintele kinnitatud kõlaritest kajas automootorite mürinat, kummivilinat ja püssipauke. Mia peatus avatud uksel ja libistas pilgu kriitiliselt üle toa: tühi pitsakarp laua kõrval, rohmakad spordijalanõud – ostetud kuu aega tagasi ja ilmselt juba väikesed – keset põrandat vedelemas, hiirekõrvul Tähesõdade plakat, mustad sokid sassis voodi all tolmu kogumas. Kevin polnud ehk kõige korralikum, aga see oli tema tuba. Kuni ta aluspesu sahtlis uimasteid ei peida, mustad sokid lõpuks pestud saavad ja voodi all midagi kasvama ei hakka, ei tõrelenud Mia temaga toa seisukorra pärast.

      Ta nõjatus vastu uksepiita ja küsis: „Kas oled mõned pahad maha löönud ka?”

      „Raisk! See tähendab, pagan.” Kevin vaatas häbelikult üle õla. „Issand, ema, sinu pärast sain ma praegu surma. Pean nüüd otsast alustama.”

      Mia kergitas kulmu. „Vabanda, et segasin.”

      „Sa oleksid võinud koputada. Ehmatasid mu poolsurnuks.” Lõpuks meenusid poisile head kombed, mida ema oli talle sünnist saadik pähe tampinud. Ta nõjatus tooli seljatoele, pöördus ja küsis: „Kuidas seminar oli?”

      „Kas sa oled jälginud värvi kuivamist? Korruta see kümnega ja saadki teada.”

      Kevin muigas laialt. „Nagu preili Crandalli emakeele tund.”

      „Nojah.”

      „Kuule,” jätkas poiss, „ma pean sinult midagi küsima.”

      Mia noogutas kahtlevalt. „Olgu. Küsi.”

      „Michelle’i pere lendab Kolumbuse päeva nädalavahetuseks Tampasse. Nad sõidavad ära neljapäeva õhtul ja kutsusid mind kaasa. Kas tohin minna?”

      „Nad lendavad ainult kolmeks päevaks Tampasse?”

      „Kolm päeva, neli ööd. Nad käivad seal pidevalt. Neil on seal korter ranna lähedal. Ruumi on piisavalt. Mul oleks oma tuba. See on tõeliselt lahe, ema. Päike, liiv, tuules kõikuvad palmipuud.”

      Seks, mõtles Mia, aga ei öelnud midagi. Kas Olsonid jälgivad noori piisavalt? Kas see takistab Kevinit Michelle’i tuppa hiilimast, kui teised juba magavad? Ta teadis, et noorte suhe oli tõsine ja ta oli pojale juba mõni aeg tagasi turvaseksist rääkinud. Mia ei teadnud, kas nende suhe oli juba sinnamaale jõudnud, aga see pidi lähiajal juhtuma. Kõik, kes neid kahte koos nägid, said sellest aru. Mia kartis kõige rohkem, et Michelle jääb rasedaks ja mõlema noore elu on rikutud. Kas ta võib oma poega usaldada?

      Mia hingas sügavalt sisse. „Kes su lennukipileti kinni maksab?”

      Tegelikult ei tahtnud ta seda küsida ja nad mõlemad teadsid seda. Aga kuna ta pakkus võimalust, haaras Kevin sellest kohe kinni. „Ära muretse, ema, ma juba ütlesin neile, et maksan ise. Teadsin, et sa ei taha, et nemad minu peale kulutaksid. Praegusel ajal on Florida piletid üsna odavad, kui need Internetist osta. Mul on see raha olemas. Ja ma rääkisin juba Dennyga. Ta lubas mul töölt ära olla. Ja õpetajad annavad kodused ülesanded varem kätte, et ma millestki olulisest ilma ei jääks.”

      Poiss oli nutikas. Tagala oli kindlustatud. „Ma pean mõtlema,” lausus Mia. „Millal sa vastust tahad?”

      „Homme. Proua Olson peab teadma, mitu piletit osta.”

      „Ma ütlen sulle hommikul. Nüüd lähen ma kuuma vanni.”

      Mia pööras ringi, aga poja hääl peatas ta. „Ema?”

      Mia pöördus tagasi ja ootas. „Ma tean, mille pärast sa muretsed,” ütles Kevin talle otsa vaadates. „Me oleme Michelle’iga seitsmeteistkümneaastased. Me oleme mõistlikud ja ettevaatlikud.” Poiss punastas, aga jätkas vapralt: „Me peame teineteisest lugu ega riski. Teame, mis meil on kaotada. Nii et ära muretse. Me teame, mida teeme ja käitume nagu vastutustundlikud täiskasvanud.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам СКАЧАТЬ